Bäk to Odessa

Olen nüüd jälle tagasi ja hakkan nüüd viimast 3 nädalat arhiveerima ka oma blogis:) Sõit läks väga hästi, jõudsin Odessasse täiesti normaalsel ajal- öösel kell 4:) Ja mul on kuidagi väga hea meel tagasi olla. Teel peatusin u 3h Riias- seal oli ilus ja soe ja kuidagi ahvatlev. Ma ei ole kunagi Riias lihtsalt hängimas käinud ja kohe väga tahaksin. Kohtusin seal ühe vana kolleegsõbraga ja käisin Lidos ja Double Coffees ja kuidagi tore oli. Ma olen Tallinnas Double Coffee't millegi pärast teadlikult vältinud. Nad ei ole kunagi mind veennud. Kiievis pakub DC parimat cappuccinot ja Riias samuti, huvitav kas ka Tallinnas või Tallinna ülemused on sellised otutotud, kes ei pea vajalikuks pingutada.

Lvovis tuli mulle ka üks tore tuttav kell 7 hommikul bussile vastu ja tegeles minuga. Ma olin Lvovis käinud ka eelmisel aastal. Väga ilus linn, aga midagi on seal valesti. Eile jõudsin järeldusele, et Kiev, Lvov ja Odessa on nagu Eestis Tallinn, Taru ja Pärnu. Esimesed suured linnad ja pealinnad, teine ilus ja hariduspealinn ja kolmas suve ning chill linn. Ja tulemus on, et ma olen väga õnnelik, et valisin Odessa. Ma pisut pelgasin, et 2 nädalaga olen kõik õpitud vene keele ära unustanud. Nii ei ole juhtunud. Jagasin kupeed ühe Odessa vadistajamehega. Ta oli umbes 45-50 aastat vana tehasetöötaja kui õigesti aru sain siis ta töötab trükikojas. Ja ta oleks vadistanud 12h järjest kui ma ei oleks vahepeal ära kasutanud tema suitsupause ja magama jäänud. Ma olin tõesti väsinud. Aga tore oli avastada, et ma suudan täitsa lobiseda vene keeles. Loomulikult toimub see kõiki grammatika reegleid eirates. Eile mõtlesin, et mu keel on hea alles, siis kui ma julgen rääkida mõne vene keelt hästi rääkiva eestlase juuresolekul. Eestlsed on ikka pedandid küll, kui nad selliseid tundeid minus tekitavad. Mida siis Eestis elavad venelased peavad tegema?
Aga ma pisut pean kommenteerima oma kupeekaaslast vadistajameest. Ta oli huvitav, ses suhtes, et ta oli selline minu jaoks väga keskmine endine nõukogude inimene. Kes on õppinud instituudis, siis suunati tööle Odessasse ja on samas asutuses siiani töötanud. Ta ei ole iial kusagil reisinud, isegi mitte NL-ajal. See on siin üldes väga huvitav, et siinsed inimesed ei ole ka NL ajal palju reisinud. Aga temaga oli huvitav rääkida, sest huvitav oli kuulda, mida ja kuidas ta millestki teadis. See info oli nii uskumatult puudulik ja kohati isegi väär. Talle väga selgelt meeldis minuga rääkida:))

Nii ma nüüd lähen poodi ja koju. Lilled ei surnudki ära ja vahepeal tekkis mulle koju pesukuivatusrest.