Sanatoorium Kujalniku magamishooned. Väga koledad ja nõukaaegsed ja ma ei kujuta ette kui palju sinna inimesi mahub. Täitsa jube oli see.

Kujalnik asub laguuni ääres, millest imevett võetakse.

Pean vajalikuks jäädvustada Kujalnikusse jõudmise, see oli tõeline seiklus. Läksime sinna koos Ira ja tema emaga. Mõlemad sellised tõelised slaavi naised - ilusad ja temperamentsed. Ema oli kaubiku roolis ja sõitsime tipptunnil. See tähendab, et liikluses kehtib reegel - Sõida kuidas tahad. Meie rocky road algas meie kontori eest ja kestis väga kaua aega. Ira juhendas tagaistmelt, aegajalt mu pea oli eesaknas. Autos oli 3 ägedat šoti terjerit ja kõik oli nagu üks suur kino. Ema teiste autode vahel väga hästi ei navigeerinud, Ira muudkui rahustas teda:) Aukude vahel navigeerimine läks hästi. Kui sinna peaks iseseisvalt sõitma, siis ma sinna kunagi ei jõuaks, sest mul oleks tunne, et ma sõidan metsa või tupikusse. Aga ei - see oli tee ühte kuulsaimasse sanatooriumisse. Kohale jõudes oli väravas mingi tüüp, kelle ülesandest ma ei saanud aru. Ta midagi ei küsinud, aga tundus, et teda oli vaja pisut veenda miks me seal oleme. Tagasisõit oli väga lihtna. Vahepeal küll oli raudteeülesõit kinni. Rong sõitis u 10km tunnis. Ma arvan, et inimene jookseb kiiremini kui see rong. Rong venis meieni ja oli peaaegu ülesõidu ületanud kui rongijuht tegi otsuse, et sõidan parem tagasi ja seega vaatasime kuidas rong sama tee tagasi venis. Väga naljakas oli igal juhul. Õhtul sõin suuremas koguses mureleid. Need on ikka paremad kui kirsid või maasikad.