Glamuur

Eilne sünnipäev jätkus väga uhkelt. Sattusin nimelt näituse avamisele ja sinna jõudes tuli välja, et oli Helsingi näitus ja seda korraldas Soome Saatkond Ukrainas. Ebaolulisem oli see, et sain üle väga pika aja rääkida soome keelt ja näha "imekaunist" Soome ultraminimalistlikku arhitektuuri. Ei ole ikka väga huvitav. Aga kogu üritus ise oli väga naljakas. Kohe selline, et ma olen tänaseks väsinud sellest kohalikust veidrusest ja ekstreemsusest. Ma täna ei ole väga Ukraina ja ukrainlaste sõber. Ma olen üritanud korduvalt sõnastada, et mis on see millest ma siin puudust tunnen või mis mind häirib. Kõige õigem sõna, mis küll ei ole päris õige, aga siin on täiesti puudu selline minu jaoks vajalik ja harjumuspärane igapäevaeluglamuur. Siin on kõik kuidagi kipakas. Ja see ei ole ainult rahaga seotud, vaid see on pigem arvan kultuuriline eripära ja ma hetkel olen sellest väsinud. Lisaks on väga oluline märksõna "mugavus", mis siin kõiges puudub. Christiani esimene kommentaar koju jõudes oli, et ta naudib lääneeuroopalikku toimimist, mugavust ja elu lihtsust. Ja ma saan sellest täiesti aru.

Nii aga mis siis eile toimus. Eile oli siis Soome saatkonna korraldatud moodsa Helsingi arhitektuuri fotonäituse avamine. Kohal oli väga särav suursaadik, väga tore täta, kärts roosas kostüümis. Lisaks mingi selgelt soomlase välimusega ametnik ja absoluutselt Soome rekkajuhi välimusega fotograaf. Näituse külastajad olid väga kõrge keskmise vanusega. Nagu õhtu lõpuks selgus, olid enamus neist kohaliku arhitektide seltsi liikmed. Loomulikult uurisin, et kuidas need papid infot saavad ja oh mind rumalat, loomulikult neile helistatakse ja öeldakse, et selline üritus tulemas:) Tean, et internet on maailmas väga vähe aega eksisteerinud, aga vahel imestan kuidas ikka ilma saab infot vahetada.

Nii aga näitust avas mingi veider pisut seniilne papi, kes tekitas hulgaliselt piinlikke momente, sest lisaks sellele, et ta ei olnud suuteline suursaadiku nime meeldejätma, ei suutnud ta ka seda ühtegi korda korralikult maha lugeda. Ja asi ei olnud ainult soomepärases nimes, sest ta ei suutnud korralikult takerdumata öelda ka ühtegi kohaliku inimese nime:) Lisaks ajas ta terve avamise käigus suursaadikut taga. Ta vist pidas vajalikuks teda pidevalt lõbustada. Aga avamine algas täiesti ootamatute sõnadega. Käesoleva näituse osas oleme väga tänulikud meie NAABERVABARIIGILE Soomele:))) Ja see on ideaalne näide siinsest mõtlemisest. Pärast viskasime selle lause peale suursaadikuga ka nalja. Ka tema oli mõelnud, et mismoodi siis nüüd naabrid:) Lisaks esinesid avamisel veel 6 ametnikuhärrat. Üks hullem kui teine, väga tähtsad kõned loomulikult. Kõik mehed olid sellised ridikülimehed. Ma olen täiesti kindel, et nende ridikülid olid kusagil kapis peidus!

Avamisele loomulikult järgnes bankett. Mis oli selline järjekordne ohsamumeie üritus. Kõik oli nii ilusilus. Kõik sinised ja kollased õhupallivanikud ja nii jube ilus. Lisaks 3 furšettlauda. Millel oli suur valik kala- ja lihataignas känakaid, mis olid nii suured, et neid lihtsalt ei saa normaalselt süüa, siis suur hulk singi ja vorstivõileibu. Siis taldrikud olid sellised kõik erineva pildi ja suurusega ja erinevad kahvlid ja erinevad klaasid. Ja kogu see kraam on kokku selline, et juua ja süüa lihtsalt ei ole võimalik korraga. See meenutas mulle kunagi kuuldud juttu kusagil Lõuna-Eestis toimunud koostöökohtumisest. Kohtusid Eesti ja Vene delegatsioonid ja vastuvõtul oli samuti rootsi laud. Vene delegatsioon oli sattunud segadusse, et midagi on valesti. Pikk laud keset tuba toidust lookas ja toolid lauast kaugel seina ääres. Probleem lahendati loomulikult toolide laua äärde lohistamisega.

Eilne seltskond oli pisut peenem. Inimesed lihtsalt võtsid terved singivõileva liuad ja läksid istusid seinaäärde. Ja kõige tipuks söödi sellelt liualt ära ainult kõikide võileibade singid. Sai jäi alles. Selliseid taldrikuid oli palju. Lisaks oli probleem, kuhu panna kasutatud taldrikd. Ja sellises olukorras on ju täiesti normaalne, et sa paned selle furšett lauale toidu vahele!!!!!!!!!! Ühesõnaga taaskord meeletu komöödia, aga tegelikult olen ma vist ikka meeletu snoob, kuid mulle päris nii ei meeldi. Kindlasti ei ole ma kunagi enne vastuvõtul nii palju purjus inimesi näinud:) Sest konni sai ju palju ja eriti siis kui konnivalajaga sõpsiks said. Kui meie lahkusime, oli keskmise laua ümber kogunenud natsalnikuhärrade rühm. Toimus aktiivne toostide ütlemine, kesksel kohal väga tähtis oblasti kultuurijuht, kes avakõnes avaldas soovi elavdada Soome ja Ukraina vahelist taidlus- ja kultuurirühmade koostööd.

Ma ei tea kas ma olen suutnud seda nalja edastada, aga see kohati on ikka natuke liiga palju. Või olen mina lihtsalt selline snoobiplika, kuid mis teha kui selline loomulik iseenesestmõistetav kõiki-võileibu-kotti-mittetoppiv suhtumine mind rõõmsamaks teeb ja mulle rohkem sobib.

PS Väike Odessa shoppingu kommentaar. Kui te juhtute olema selline minusugune nohiklik aeglane ja tagasihoidlik Eesti tüdrik, siis siinne saapaturg ei ole kindlasti teile mõeldud. Oma sooviga pean kuhugi külapoodi kummikuid ostma minema, sest need on vist ainsad pisut madalama kontsaga sügisjalatsid.
Kuid kui teil on soov ülepõlve-sääre, kuldse nina, roositikandi, 10 cm tikk-kontsaga sügisjalatsi järgi, siis palun- Odessa on just teile mõeldud saapaparadiis!
Igaljuhul on alanud Saapajaht Odessa moodi.

Talvejope ja -mütsijahti ma nii ei karda, sest dubljonka ja läkiläki valik peaks siin ometi hiilgav olema.