Turismindusekool jatkub. Nimelt jain lennukist maha ja soidan ohtuse lennukiga. Sama aeglane tyts sai minu peal harjutada taitsa uusi protseduure. Tana tuli tal juba hulka paremini valja. Samarasse jouan hoopis homme ohtul labi Kiievi. Ju siis pidi nii minema. Hommikul pean kyll juba kl 6 hakkama lennujaama minema, sest lend on nii vara. Onneks saan oo olla sober Yevgeni juures.
Ja mina ei ole syydi, et ma esimest korda elus lennukile hiljaks jain. Ma arvan, et oleks marsamees pisut kiiremini soitnud ja vahepeal mitte sosasoolat ostnud, siis ma oleks joudnud. Aga takeoff/rajale ei lubatud mul enam joosta.
Uus katse algab nyyd!
neljapäev, juuni 30, 2005
kolmapäev, juuni 29, 2005
Samara
Ja homme algabki minu uskumatu reis Volga äärde Samarasse. Vähemalt korralduslikult on see minu senise elu kõige uskumatum reis. Reisikorralduse tulemusena pidin tõdema, et mul on väga hea meel, et ma ümber maailma reisile ei lähe, sest siis oleksin ma endiselt turismitunnis. Täna sain kätte viisa, seal juures ilma originaalkutseta. Viisin garantiikirja, et originaalkutse tuleb ka kindlasti ja nad uskusidki:) Mingi tore Vitjok oli jälle, tegi silma ja küsis, et kas ikka kutse tuleb:))) tulebtuleb- ütlesin. Siin kimasin kesklinna tagasi ja selline tõsine roki-ride oli jälle. Mul tekkis täna küsimus, et kas kõik suure rinnalised Odessa naised kannavad väga häid ja tugevaid rinnahoidjaid. Ma ei tea mis auke pidi see marsa sõitis, aga ma tundsin, et ma pean oma mitteniisuuri rindu kaitsma. Ja siis seadsin ma sammud reisibüroosse. Ennatlikult ütlen, et jõudsin läbi lugeda ühe ajakirja, Odessa väga paksu brošüüri, lakki passida, vett juua, reisitsiki tööd jälgida ja palju muud teha. Nimelt võttis piletite ostmine ei rohkem ega vähem kui 2h aega. Ta vist suudabki teenindada 4 inimest päevas ja ma ütlen, et nii need järjekorrad tekivad. Aga tegelikult oli mul vist au olla katsejänes algajale reisiagendile ja tundsin end nagu reisiagendi tunnis. Algul ütles ta mulle väga suuri hindu, sest ma ju sõidan juba homme. Siis jõudsime päris hinnani. Siis lõi ta vihiku lahti, luges märkmeid, küsis kõigilt nõu. Ta oli väga tore sealjuures. Aga kogu selle rõõmu tulemusena lähen nüüd koju kohvrit jälle pakkima.
teisipäev, juuni 28, 2005
Konstitutsioonipäev
Ma olen peale Eesti reisinud muutunud väga laisaks kirjutajaks. Ma kuidagi ei saa rütmi sisse. Siiski pidevalt juhtub midagi ja mul on väga kahju, et ma seda kõike ikkagi üles ei kirjuta. Täna on näiteks Ukraina Konstitutsioonipäev, mis tähendab, et eile ja täna on olnud vabad päevad. See kõik tuli mulle reedel suure üllatusena, sest selliseid asju tavaliselt keegi mulle ei räägi. Vabad päevad no väga toredad asjad, siis kui sul on olemas elurutiin jne, aga kui su elu seisneb pidevalt tegevuse välja mõtlemises, siis vabad päevad ei ole alati väga toredad. Siiski minu pikk nädalavahetus on olnud väga meeleolukas. Päris nädalavahetuse sisustasid kõik need 10 eestlast, kes osutusid väga toredateks eestlasteks. Aitasin neile korteri leida ja siis jõlkusime lihtsalt linna peal.
Eelmine laupäev oli siin näiteks pulmapäev. Võibolla on iga laupäev pulmapäev, aga ma lihtsalt ei olnud nii palju pruutpaare korraga näind. Kõiki pildistati puu all, lavastati romantiline jutuajamine kohvikus mahla juues jnejnejne. Romantikat ja armastust kui palju. Osad olid täitsa ilusad pruudid, aga mitte kõik. Osade kleidid olid ikka väga koledad. Kõik autod on loomulikult kaunistatud tuttide, nukkude, sõrmuste, kunstlillede ja kõige muu VÄGA ILUSAGA.
Nädalavahetuse kõrghetked olid kindlasti kukeseenekaste värskete kartulitega ja puhas voodipesu. Selgus, et üürikorteris, kus minu külalised ööbisid oli pesumasin ja nii ma seda siis tarbisin. Pühapäeva öö oli kohe imeline.
Teatavasti peaksin ma minema neljapäeval Venemaale noorsoovahetuse ettevalmistavale koosolekule. See saaga algas eelmisel nädalal. Reedel olin veendunud, et ma sinna ei lähe. Nüüd tundub, et ikka lähen. Kohe jooksen siit uuesti saatkonda, kõik paberid on vist olemas ja juhul kui ma peaksin saamaka originaal kutse kunagi, siis sõidangi kesk-Venemaale juba neljapäeval. Eile käisin konsulaadis. See oli väga naljakas. Mobiiltelefon tuleb välja lülitada ja passi näidata ja siis selgus, et ma ikka ei saa konsulaati, sest mul on kotis sülearvuti ja seda ei või konsulaati sisse viia. Kõik natsalnikud kohe arutasid minu sülearvuti juhtumit. Siis tuli mingi targem valvur ja ka mõtles ja siis pidin oma suletud sülearvutit neile näitama ja avama ja siis saimegi sisse. Ametnikutädi oli tore. Maksa 310$ ja nagu naksti on viisa olemas:) Nüüd ma seda sinna nõutama lähengi. Lennukipiletite ostmine on ka enamvähem samasugune trikk. Turvamehele peab ära tõestama, et sul on nende juurde tõesti asja, mitte ei lähe sinna niisama istuma. Aga nüüdseks on reisibüroo turvamees mu sõps. Ta lausa jookseb tänavale järgi ja küsib millal ma jälle tulen ja siis ütleb, et ta jääb mind ootama:)))) Selline professionaalsuse ja isiklikkuse kompott toimub siin pidevalt. Mul ikka susiseb ka india poe sensuaalse müüjaga, kes nagu nüüd on selgunud on astroloog ja hakkab mulle varsti tulevikku ennustama ja siis on mul uus sõber turul. Maasika ja mureli müüja Roma:) Selline äge jopski, aga tal on head murelid;) Vot selline särtsu täis elu.
Ja veel üks jäädvustamist vajav asi. Minu siinne kontaktisik õpib ülikoolis inglise keele õpetajaks. Laupäeval oli tal inglise keele riiklik eksam. Kuigi ta räägib ja kirjutab väga head inglise keelt, siis tal tõenäoliselt ei ole võimalust 5 saada, kuna neid enam talle ei jätkunud. Ta nimelt kuulus sinna vähemusse, kes komisjonile ei maksnud. Nimelt on võimalik siin hinnet osta ja seda teavad kõik. 5 pidi maksma 150$. See tuleb maksta ühele komisjoniliikmele ja siis see jaotatakse komisjonis vennalikult ära. Ainus süsteem on see, et 5-i ei tohi rohkem kui 25% olla:))) Seega kõike on kvoodi alusel.
Ma nüüd lähen konstitutsioonipäeva tähistamist, külastan jälle konsulaati ja siis lähen randa pruunistuma. Eesti reis ja viimane nädal on kogu minu senise päevituse ka hävitanud.
Eelmine laupäev oli siin näiteks pulmapäev. Võibolla on iga laupäev pulmapäev, aga ma lihtsalt ei olnud nii palju pruutpaare korraga näind. Kõiki pildistati puu all, lavastati romantiline jutuajamine kohvikus mahla juues jnejnejne. Romantikat ja armastust kui palju. Osad olid täitsa ilusad pruudid, aga mitte kõik. Osade kleidid olid ikka väga koledad. Kõik autod on loomulikult kaunistatud tuttide, nukkude, sõrmuste, kunstlillede ja kõige muu VÄGA ILUSAGA.
Nädalavahetuse kõrghetked olid kindlasti kukeseenekaste värskete kartulitega ja puhas voodipesu. Selgus, et üürikorteris, kus minu külalised ööbisid oli pesumasin ja nii ma seda siis tarbisin. Pühapäeva öö oli kohe imeline.
Teatavasti peaksin ma minema neljapäeval Venemaale noorsoovahetuse ettevalmistavale koosolekule. See saaga algas eelmisel nädalal. Reedel olin veendunud, et ma sinna ei lähe. Nüüd tundub, et ikka lähen. Kohe jooksen siit uuesti saatkonda, kõik paberid on vist olemas ja juhul kui ma peaksin saamaka originaal kutse kunagi, siis sõidangi kesk-Venemaale juba neljapäeval. Eile käisin konsulaadis. See oli väga naljakas. Mobiiltelefon tuleb välja lülitada ja passi näidata ja siis selgus, et ma ikka ei saa konsulaati, sest mul on kotis sülearvuti ja seda ei või konsulaati sisse viia. Kõik natsalnikud kohe arutasid minu sülearvuti juhtumit. Siis tuli mingi targem valvur ja ka mõtles ja siis pidin oma suletud sülearvutit neile näitama ja avama ja siis saimegi sisse. Ametnikutädi oli tore. Maksa 310$ ja nagu naksti on viisa olemas:) Nüüd ma seda sinna nõutama lähengi. Lennukipiletite ostmine on ka enamvähem samasugune trikk. Turvamehele peab ära tõestama, et sul on nende juurde tõesti asja, mitte ei lähe sinna niisama istuma. Aga nüüdseks on reisibüroo turvamees mu sõps. Ta lausa jookseb tänavale järgi ja küsib millal ma jälle tulen ja siis ütleb, et ta jääb mind ootama:)))) Selline professionaalsuse ja isiklikkuse kompott toimub siin pidevalt. Mul ikka susiseb ka india poe sensuaalse müüjaga, kes nagu nüüd on selgunud on astroloog ja hakkab mulle varsti tulevikku ennustama ja siis on mul uus sõber turul. Maasika ja mureli müüja Roma:) Selline äge jopski, aga tal on head murelid;) Vot selline särtsu täis elu.
Ja veel üks jäädvustamist vajav asi. Minu siinne kontaktisik õpib ülikoolis inglise keele õpetajaks. Laupäeval oli tal inglise keele riiklik eksam. Kuigi ta räägib ja kirjutab väga head inglise keelt, siis tal tõenäoliselt ei ole võimalust 5 saada, kuna neid enam talle ei jätkunud. Ta nimelt kuulus sinna vähemusse, kes komisjonile ei maksnud. Nimelt on võimalik siin hinnet osta ja seda teavad kõik. 5 pidi maksma 150$. See tuleb maksta ühele komisjoniliikmele ja siis see jaotatakse komisjonis vennalikult ära. Ainus süsteem on see, et 5-i ei tohi rohkem kui 25% olla:))) Seega kõike on kvoodi alusel.
Ma nüüd lähen konstitutsioonipäeva tähistamist, külastan jälle konsulaati ja siis lähen randa pruunistuma. Eesti reis ja viimane nädal on kogu minu senise päevituse ka hävitanud.
reede, juuni 24, 2005
Kodutute Jalgpalli MM 2005
Mul on nüüd uus tööülesanne. Ma olen Ukraina kodutute jalgpallimeeskonna kontaktisik:)))) Nad osalevad Edinburghis toimuval Kodutute Jalgpalli MM-il juba teist korda ja kuna siin keegi ei panimõm inglissit, siis ma olen kontaktisik. Võimalik on, et ma isegi lähen Sotimaale juuli lõpus.
Ja kui te ei saa aru või ei usu, et selline üritus toimub, siis lugege lisaks kodulehelt. Põnev ja ma arvan, et efektiivne rehabilitatsioonimeetod.
Ja kui te ei saa aru või ei usu, et selline üritus toimub, siis lugege lisaks kodulehelt. Põnev ja ma arvan, et efektiivne rehabilitatsioonimeetod.
Sanatoorium Kujalniku magamishooned. Väga koledad ja nõukaaegsed ja ma ei kujuta ette kui palju sinna inimesi mahub. Täitsa jube oli see.
Kujalnik asub laguuni ääres, millest imevett võetakse.
Pean vajalikuks jäädvustada Kujalnikusse jõudmise, see oli tõeline seiklus. Läksime sinna koos Ira ja tema emaga. Mõlemad sellised tõelised slaavi naised - ilusad ja temperamentsed. Ema oli kaubiku roolis ja sõitsime tipptunnil. See tähendab, et liikluses kehtib reegel - Sõida kuidas tahad. Meie rocky road algas meie kontori eest ja kestis väga kaua aega. Ira juhendas tagaistmelt, aegajalt mu pea oli eesaknas. Autos oli 3 ägedat šoti terjerit ja kõik oli nagu üks suur kino. Ema teiste autode vahel väga hästi ei navigeerinud, Ira muudkui rahustas teda:) Aukude vahel navigeerimine läks hästi. Kui sinna peaks iseseisvalt sõitma, siis ma sinna kunagi ei jõuaks, sest mul oleks tunne, et ma sõidan metsa või tupikusse. Aga ei - see oli tee ühte kuulsaimasse sanatooriumisse. Kohale jõudes oli väravas mingi tüüp, kelle ülesandest ma ei saanud aru. Ta midagi ei küsinud, aga tundus, et teda oli vaja pisut veenda miks me seal oleme. Tagasisõit oli väga lihtna. Vahepeal küll oli raudteeülesõit kinni. Rong sõitis u 10km tunnis. Ma arvan, et inimene jookseb kiiremini kui see rong. Rong venis meieni ja oli peaaegu ülesõidu ületanud kui rongijuht tegi otsuse, et sõidan parem tagasi ja seega vaatasime kuidas rong sama tee tagasi venis. Väga naljakas oli igal juhul. Õhtul sõin suuremas koguses mureleid. Need on ikka paremad kui kirsid või maasikad.
Imeveed Odessas. Väga kuulus pidi olema. Vesi oli väga sogane ja soolane, aga nahk oli peale 1h nagu beebil. Vesi oli nii soolane, et vesi kandis. Kui panna pea alla padi, siis võiks vabalt lehte lugeda. Super, Surnumeres on vist samamoodi, ainult kannab vist veel paremini. Kui see vesi eile silma läks, siis see tunne oli äärmiselt ebameeldiv. Aga lõbus oli küll. Kogu lõbu maksis meeldivad 7 grivnat (kurss krooniga x 2,5). Lisaks ostsin mingit väga kuulsat mudamaski, mis minu naha väga nooreks ja ilusaks teeb. See vesi siiski mõjus kuidagi, sest kõik minu kehal olnud iluvead (halvasti öeldes vistrikud) olid hommikuks ära küpsenud ja seega homme neid enam ei ole!!!! Halb on asja juures see, et peale vees lesimist (nii võib tõesti öelda eilse tegevuse kohta, sest jalgu oli kohati põhja suht keeruline panna) sai end pesta ainult täiesti külmas vees. Kodus otsustasin, et kindlasti kõik mineraalid veel alles mõjuvad,noh nagu peale mudavanni ja ma lähen korralikult dušši alla alles hommikul. Hommikul selgus, et vett ei ole ja pean kahjuks tõdema, et kirjutan siin oma mälestusi räpakollina. Õnneks on kõik räpasus soengu, meigi ja ehetega varjatud.
Kuna bussisõidu ajal saadud väike haigus endiselt mind külastab, siis täna käisin apteegis. Mulle kohe meeldib siin üksi sellistes kohtades käia, kus ma pean hakkama saama. Ma muidugi vajalikke sõnu ei tea ja seega pean kõik oma probleemid 3 sõna ja kätega selgeks tegema. Seni ei ole veel probleeme tekkinud.
Õhtul tulevad Odessasse filmi-Mirjami 10 sõpra. Ma ei tea kes nad on, aga loodetavasti on nad lõbusad!
neljapäev, juuni 23, 2005
kolmapäev, juuni 22, 2005
Bäk to Odessa
Olen nüüd jälle tagasi ja hakkan nüüd viimast 3 nädalat arhiveerima ka oma blogis:) Sõit läks väga hästi, jõudsin Odessasse täiesti normaalsel ajal- öösel kell 4:) Ja mul on kuidagi väga hea meel tagasi olla. Teel peatusin u 3h Riias- seal oli ilus ja soe ja kuidagi ahvatlev. Ma ei ole kunagi Riias lihtsalt hängimas käinud ja kohe väga tahaksin. Kohtusin seal ühe vana kolleegsõbraga ja käisin Lidos ja Double Coffees ja kuidagi tore oli. Ma olen Tallinnas Double Coffee't millegi pärast teadlikult vältinud. Nad ei ole kunagi mind veennud. Kiievis pakub DC parimat cappuccinot ja Riias samuti, huvitav kas ka Tallinnas või Tallinna ülemused on sellised otutotud, kes ei pea vajalikuks pingutada.
Lvovis tuli mulle ka üks tore tuttav kell 7 hommikul bussile vastu ja tegeles minuga. Ma olin Lvovis käinud ka eelmisel aastal. Väga ilus linn, aga midagi on seal valesti. Eile jõudsin järeldusele, et Kiev, Lvov ja Odessa on nagu Eestis Tallinn, Taru ja Pärnu. Esimesed suured linnad ja pealinnad, teine ilus ja hariduspealinn ja kolmas suve ning chill linn. Ja tulemus on, et ma olen väga õnnelik, et valisin Odessa. Ma pisut pelgasin, et 2 nädalaga olen kõik õpitud vene keele ära unustanud. Nii ei ole juhtunud. Jagasin kupeed ühe Odessa vadistajamehega. Ta oli umbes 45-50 aastat vana tehasetöötaja kui õigesti aru sain siis ta töötab trükikojas. Ja ta oleks vadistanud 12h järjest kui ma ei oleks vahepeal ära kasutanud tema suitsupause ja magama jäänud. Ma olin tõesti väsinud. Aga tore oli avastada, et ma suudan täitsa lobiseda vene keeles. Loomulikult toimub see kõiki grammatika reegleid eirates. Eile mõtlesin, et mu keel on hea alles, siis kui ma julgen rääkida mõne vene keelt hästi rääkiva eestlase juuresolekul. Eestlsed on ikka pedandid küll, kui nad selliseid tundeid minus tekitavad. Mida siis Eestis elavad venelased peavad tegema?
Aga ma pisut pean kommenteerima oma kupeekaaslast vadistajameest. Ta oli huvitav, ses suhtes, et ta oli selline minu jaoks väga keskmine endine nõukogude inimene. Kes on õppinud instituudis, siis suunati tööle Odessasse ja on samas asutuses siiani töötanud. Ta ei ole iial kusagil reisinud, isegi mitte NL-ajal. See on siin üldes väga huvitav, et siinsed inimesed ei ole ka NL ajal palju reisinud. Aga temaga oli huvitav rääkida, sest huvitav oli kuulda, mida ja kuidas ta millestki teadis. See info oli nii uskumatult puudulik ja kohati isegi väär. Talle väga selgelt meeldis minuga rääkida:))
Nii ma nüüd lähen poodi ja koju. Lilled ei surnudki ära ja vahepeal tekkis mulle koju pesukuivatusrest.
Lvovis tuli mulle ka üks tore tuttav kell 7 hommikul bussile vastu ja tegeles minuga. Ma olin Lvovis käinud ka eelmisel aastal. Väga ilus linn, aga midagi on seal valesti. Eile jõudsin järeldusele, et Kiev, Lvov ja Odessa on nagu Eestis Tallinn, Taru ja Pärnu. Esimesed suured linnad ja pealinnad, teine ilus ja hariduspealinn ja kolmas suve ning chill linn. Ja tulemus on, et ma olen väga õnnelik, et valisin Odessa. Ma pisut pelgasin, et 2 nädalaga olen kõik õpitud vene keele ära unustanud. Nii ei ole juhtunud. Jagasin kupeed ühe Odessa vadistajamehega. Ta oli umbes 45-50 aastat vana tehasetöötaja kui õigesti aru sain siis ta töötab trükikojas. Ja ta oleks vadistanud 12h järjest kui ma ei oleks vahepeal ära kasutanud tema suitsupause ja magama jäänud. Ma olin tõesti väsinud. Aga tore oli avastada, et ma suudan täitsa lobiseda vene keeles. Loomulikult toimub see kõiki grammatika reegleid eirates. Eile mõtlesin, et mu keel on hea alles, siis kui ma julgen rääkida mõne vene keelt hästi rääkiva eestlase juuresolekul. Eestlsed on ikka pedandid küll, kui nad selliseid tundeid minus tekitavad. Mida siis Eestis elavad venelased peavad tegema?
Aga ma pisut pean kommenteerima oma kupeekaaslast vadistajameest. Ta oli huvitav, ses suhtes, et ta oli selline minu jaoks väga keskmine endine nõukogude inimene. Kes on õppinud instituudis, siis suunati tööle Odessasse ja on samas asutuses siiani töötanud. Ta ei ole iial kusagil reisinud, isegi mitte NL-ajal. See on siin üldes väga huvitav, et siinsed inimesed ei ole ka NL ajal palju reisinud. Aga temaga oli huvitav rääkida, sest huvitav oli kuulda, mida ja kuidas ta millestki teadis. See info oli nii uskumatult puudulik ja kohati isegi väär. Talle väga selgelt meeldis minuga rääkida:))
Nii ma nüüd lähen poodi ja koju. Lilled ei surnudki ära ja vahepeal tekkis mulle koju pesukuivatusrest.
kolmapäev, juuni 08, 2005
Maarjake Maarjamaal
Olen nüüd kodus. Koju saabumine oli väga tore, sest kallis Pilleke oli minule ju vastu tulnud. Üldse nagu ma varem maininud olen oli uuelt kodumaalt lahkumine ka väga tore. Kõik väljendasin oma kurbust minu lahkumise üle ja ootavad mind tagasi. Tagasiminnes pean neile tagasitulemise peo korraldama. Teen väikese kokkuvõte oma lahkumisest ja tõelisest reisimisest.
Mina kui pisut oma elus reisinud inimene ja eelkõige kui reisiv üki elav inimene olen õppinud, et reisile minemise kõige olulisem ettevalmistus on kodu koristamine, sest kõige vastikum asi koju naasmisel on eesootav tühi ja segamini kodu. Kui aga kodu korras on selline tunne, et kodu kohe ootab. Võibolla see mu kiiks, aga reisieelselt olen ma suuteline kapi aluse ka ära pesema, mis muidu koristuse käigus võibolla pesemata jääks. Seega enne lahkumist koristasin kodu ära, viisin kõik prügi ja pudelid prügikasti ja monteerisin oma 3-le potilillele kasvuhooned ümber, et nad 2 nädala jooksul ära ei sureks. Ühe lille pärast on mul eriti mure. Ja seejärel läksin ma rongijaama, kuhu Irotška mind saatma tuli. See oli temast väga meeldiv. Mu kohver oli taaskord nii raske, et mina ei saanud aru mis seal sees on- arvasin, et panin kogemata öökapi ja naabri kassi ka kohvrisse. Öö kupees möödus jällegi vaikselt ja norskamisvabalt. Hommikul sadas Kiievis taevast porgandeid ja kapsaid alla. Tund pärast rongist väljumist olid mu valged püksid nagu rokakonna püksid. Lennujaama sõitmise eest maksin sama palju kui Odessa-Kiiev rongipileti eest, so 60 grivnat (x 2,5=eek), aga jõudsin õigeaegselt lennujaama. Lennujaamas panin selga uue kostüümi, sest koju ei saa minna üleni rokase ja lirtsuvate tennadega. Uue kostüümi tulemusena tutvusin lennujaamas hurmavate itaalia meestega, kes olid käinud Ukraina naiste ilu kaemas ja siis ei jõudnud ära imestada et tõeline iludus niimoodi viimsel hetkel lennujaamas ringi hõljus:)))))) Heaküll. Lennusõit oli lõputu. Kõrval istus norskav mees, kes järjekindlalt poolteist tundi norskas. Ja stjuardesside tegevus tekitas mus ohutunnet. Mu meelest tegid nad kõiki turvaelemente kuidagi ülekäe ja liiga hilja ja mul tekkis tunne, et tõelise ohu korral oleks lennuk paanikat täis. Mulle ei meeldinud. Samuti oli mul au sõita esimesel uue hinnasüsteemi päeval Tallinnasse, ma sõitsin vaesteklassis kus enam süüa ei pakuta. Mul tuli suur nälg peale lennukis. Ma ei saanud aru, miks menüüsse on kirjutatud, et oma söögi söömine ei ole lubatud. Hinnad olid ok, kuigi menüüs oli väga palju agasid - a la seda pakume nii pikal lennul, seda nii pikal, ja see võib otsa lõppeda jnejne. Üldse tulemus on see, et uus hinnasüsteem on me meelest võimalus lihtsalt kallilt pileteid müüa- end odavaks firmaks nimetada, sest 2 piletit müüakse odavalt ja kuidagi ebaaus tundub see mulle. Ainus hea asi oli menüü kujundus. See oli tõesti väga ilus.
Tagasi sõidan bussiga:))) See tuleb enne olematu reis, aga odav selle eest. Marsruut Tallinn-Riia-Lvov-Odessa läbi Poola:)))) Siis ei ole vaja viisat ja kokku maksab u 1000 krooni ainult.
Oluline endale jäädvustada, et Kiievis külastasin organisatsiooni Alternative V, kellest olen väga palju head kuulnud ja nad jätsid väga hea mulje ja nad on kasulik kontakt. Nendelt sain mingeid Odessa inimeste kontakte ja proovin nendega minna juuli Krimmi nende korraldatavasse töölaadrisse, mille vältel külastatakse Krimmi lastelaagreid (loodetavasti ka Arteki) ja tehakse HIVi ennetust.
Eestis olen ma olnud Eputädi jälle oma Rainerile. Meie armastu on tõeline ja kustumatu. Rainer teadis, et Eputädi tuleb esmaspäeval kaugelt maalt ja võtab tema sülle. Õhtuti vaatame rongi pilte, tossuga rongid on kõige paremad. Kuuajaga on ta hakanud enneolematult selgelt ja palju rääkima ja ta oskab 10ni lugeda. Ma ei tea kuidas ta seda oskab. Õhtul proovisin talle raamatut ette lugeda, aga see kukkus nii välja, et mina ütlesin mis pildi peal on ja siis ta luges mulle ise ette. Väga lahe on.
Ja pean ära mainima väga olulise ehmatuse mille osaliseks täna sain. Selgus, et mu Bloggeri profiilis oli minu sodiaagimärk sporpion ja see ei ole hea. Ma olen kaalud-olemise üle väga uhke.
Nüüd valmistun hambaarstile minemiseks ja teen näpu mullaseks- istutan lille ümber.
Mina kui pisut oma elus reisinud inimene ja eelkõige kui reisiv üki elav inimene olen õppinud, et reisile minemise kõige olulisem ettevalmistus on kodu koristamine, sest kõige vastikum asi koju naasmisel on eesootav tühi ja segamini kodu. Kui aga kodu korras on selline tunne, et kodu kohe ootab. Võibolla see mu kiiks, aga reisieelselt olen ma suuteline kapi aluse ka ära pesema, mis muidu koristuse käigus võibolla pesemata jääks. Seega enne lahkumist koristasin kodu ära, viisin kõik prügi ja pudelid prügikasti ja monteerisin oma 3-le potilillele kasvuhooned ümber, et nad 2 nädala jooksul ära ei sureks. Ühe lille pärast on mul eriti mure. Ja seejärel läksin ma rongijaama, kuhu Irotška mind saatma tuli. See oli temast väga meeldiv. Mu kohver oli taaskord nii raske, et mina ei saanud aru mis seal sees on- arvasin, et panin kogemata öökapi ja naabri kassi ka kohvrisse. Öö kupees möödus jällegi vaikselt ja norskamisvabalt. Hommikul sadas Kiievis taevast porgandeid ja kapsaid alla. Tund pärast rongist väljumist olid mu valged püksid nagu rokakonna püksid. Lennujaama sõitmise eest maksin sama palju kui Odessa-Kiiev rongipileti eest, so 60 grivnat (x 2,5=eek), aga jõudsin õigeaegselt lennujaama. Lennujaamas panin selga uue kostüümi, sest koju ei saa minna üleni rokase ja lirtsuvate tennadega. Uue kostüümi tulemusena tutvusin lennujaamas hurmavate itaalia meestega, kes olid käinud Ukraina naiste ilu kaemas ja siis ei jõudnud ära imestada et tõeline iludus niimoodi viimsel hetkel lennujaamas ringi hõljus:)))))) Heaküll. Lennusõit oli lõputu. Kõrval istus norskav mees, kes järjekindlalt poolteist tundi norskas. Ja stjuardesside tegevus tekitas mus ohutunnet. Mu meelest tegid nad kõiki turvaelemente kuidagi ülekäe ja liiga hilja ja mul tekkis tunne, et tõelise ohu korral oleks lennuk paanikat täis. Mulle ei meeldinud. Samuti oli mul au sõita esimesel uue hinnasüsteemi päeval Tallinnasse, ma sõitsin vaesteklassis kus enam süüa ei pakuta. Mul tuli suur nälg peale lennukis. Ma ei saanud aru, miks menüüsse on kirjutatud, et oma söögi söömine ei ole lubatud. Hinnad olid ok, kuigi menüüs oli väga palju agasid - a la seda pakume nii pikal lennul, seda nii pikal, ja see võib otsa lõppeda jnejne. Üldse tulemus on see, et uus hinnasüsteem on me meelest võimalus lihtsalt kallilt pileteid müüa- end odavaks firmaks nimetada, sest 2 piletit müüakse odavalt ja kuidagi ebaaus tundub see mulle. Ainus hea asi oli menüü kujundus. See oli tõesti väga ilus.
Tagasi sõidan bussiga:))) See tuleb enne olematu reis, aga odav selle eest. Marsruut Tallinn-Riia-Lvov-Odessa läbi Poola:)))) Siis ei ole vaja viisat ja kokku maksab u 1000 krooni ainult.
Oluline endale jäädvustada, et Kiievis külastasin organisatsiooni Alternative V, kellest olen väga palju head kuulnud ja nad jätsid väga hea mulje ja nad on kasulik kontakt. Nendelt sain mingeid Odessa inimeste kontakte ja proovin nendega minna juuli Krimmi nende korraldatavasse töölaadrisse, mille vältel külastatakse Krimmi lastelaagreid (loodetavasti ka Arteki) ja tehakse HIVi ennetust.
Eestis olen ma olnud Eputädi jälle oma Rainerile. Meie armastu on tõeline ja kustumatu. Rainer teadis, et Eputädi tuleb esmaspäeval kaugelt maalt ja võtab tema sülle. Õhtuti vaatame rongi pilte, tossuga rongid on kõige paremad. Kuuajaga on ta hakanud enneolematult selgelt ja palju rääkima ja ta oskab 10ni lugeda. Ma ei tea kuidas ta seda oskab. Õhtul proovisin talle raamatut ette lugeda, aga see kukkus nii välja, et mina ütlesin mis pildi peal on ja siis ta luges mulle ise ette. Väga lahe on.
Ja pean ära mainima väga olulise ehmatuse mille osaliseks täna sain. Selgus, et mu Bloggeri profiilis oli minu sodiaagimärk sporpion ja see ei ole hea. Ma olen kaalud-olemise üle väga uhke.
Nüüd valmistun hambaarstile minemiseks ja teen näpu mullaseks- istutan lille ümber.
laupäev, juuni 04, 2005
Nöök
Teate, mis on suurim nöök?
Hommik on imekaunis, ilm on soe, päike paistab. Sa lähed turule ja ostad väga häid kirsse ja maasikaid.Nad näevad nii isuäratavad välja. Sa oled täiesti valmis neid sööma ja nautima. Sa kiirustad koju, et neid nautida. Kõik on hea, sa tead, et sul on kotis maailma magusaimad marjad. mmmm... Sa jõuad koju paned kõik valmis, et hakata neid pisut musti marju pesema. Ja siis..... vett lihtsalt ei ole ja sa tead, et siin maal sinu enda tervise huvides musti marju ei tasu süüa. Eks paradiisiski ole paremaid ja halvemaid päevi.
Hommik on imekaunis, ilm on soe, päike paistab. Sa lähed turule ja ostad väga häid kirsse ja maasikaid.Nad näevad nii isuäratavad välja. Sa oled täiesti valmis neid sööma ja nautima. Sa kiirustad koju, et neid nautida. Kõik on hea, sa tead, et sul on kotis maailma magusaimad marjad. mmmm... Sa jõuad koju paned kõik valmis, et hakata neid pisut musti marju pesema. Ja siis..... vett lihtsalt ei ole ja sa tead, et siin maal sinu enda tervise huvides musti marju ei tasu süüa. Eks paradiisiski ole paremaid ja halvemaid päevi.
reede, juuni 03, 2005
Odessa volikogu saal.
Ma nüüd siia pikalt ei kirjuta ,sest kogu mu ilus ja pikk jutt läks kõik kaduma. Lihtsalt jäädvustan, et käisin Odessa volikogus toimunud noorteorganisatsioonide kohtumisel uue linnavõimuga. Kohtumisel kõik organisatsioonid tutvustasid end pikaltpikalt, ei pidanud ajaraamidest kinni, siis ründasid eelkõnelejaid, rääkisid suht poliitiliselt jne. Siis osales seal ka üks tüdruk ühest organisatsioonist, mis tegi koostööd vana võimuga ja neid ei kutsutud kohtumisele. Sellest on hiljem tulnud ülelinnaline skandaal, kuidas uus võim selekteerib.
Volikogu istmed on veidrad, seinast üle vaatamiseks, pidin mina sirge seljaga istuma, muidu ei ulatanud üle vaatama.
Kiusatus ja sensuaalsus
Ma pean täna kiiresti kirjutama, sest hommik on olnud lihtsalt super ja igaks juhuks enne kui see kõik peaks üle minema pean selle lihtsalt jäädvustama.
Alustuseks pean ära märkima, et eile tekkis tantseerimises tunne, et erootka pool ei olegi enam absoluutselt puuhobukese tants, vaid lootust on. Pisut veel ja siis on mul uus amet ka olemas, justincase.
Ok. Tänane hommik on olnud täis toredust, kiusatusi, sensuaalsust ja kõigele lisaks ka muret maailma pärast. Nüüd kõigest lähemalt. Kõik algas tegelikult suhteliselt normaalsel ajal ärkamise ja suhteliselt tavalise hommikuga minu elus. Ärkasin u kl 9.30, ärkamistseremoonia ametlik algus 8.45, sellele järgnes 4x kella kinni vajutamist. Siis dušš, kohv, piim, cheerios, meik, muusika, telekaklõpsimine jne. Ma viimasel ajal tunnen, et ma olen mingi hea ja loogilise süsteemi oma hommikuprotseduuride jaoks leidnud. Enamasti ma ärkan väga umbses toas, sest ma ei saa akent lahti hoida, sest siin linnas elavad inimesed ja trollid peavad vajalikuks teha hommikul varakult tänaval kisa, kära ja müra. Nüüd õnneks need jubedad vahetunni ajal kisavad lapsed on maale vanaema juurde läinud, et koguda sügiseks rohkem kisamisjõudu. Telekaklõpsimine on suht jube tegevus. Mul on 4 muusikakanalit, kust tahaksin muusikat kuulata, aga siinsetes kanalitest lastakse 10% muusikat, ülejäänd on reklaam ja mingid jubedad saated. Ja Vene-MTV on rohkem multikakanal kui muusikakanal. Vahepeal vaatasin hommikul tennist, kui French Openi esimesed mängud olid, sisi TV1000 aga ma ei jaksa väga välja mõelda sõnade tähendust ja nüüd ma olen jõudnud BBC vaatamiseni. Esimestel nädalatel ma ei suutnud seda vaadata, see oli kuidagi raske. Nüüd olen piisavalt puhanud ja vaatan seda täitsa huviga. Sealt ka mure maailma pärast. Täna räägiti Aafrikast ja seal toimuvast inimkaubandusest. Inimkaubandus on üldse teema, millest ma ei suuda moraalselt väga aru saada. Eriti häirib mind sealjuures teadmine, et see on 21.sajandil üha leviv ja arenev ärivaldkond. See tundub alati nii uskumatuna. Ja täna oli teema Benini lastest, kes müüakse oma vanemate poolt enamasti Euroopasse prostituutideks või lapsorjadeks. Ja nende kupeldaja rääkis ilusti kuidas ta oma tegevusega perekondi aitab. Kõige enam segadust tekitab mus alati mõte, et kes on need kliendid ehk kes on need inimesed, kes inimkaubanduse nõudlust tekitavad. Ok, selline oli mu hommiku mure. Lisaks lugesin täna Postimehest, et Hiinas toimus beebide ujumisvõistlus, milles osales 102 alla 1-aastast last. Selle ürituse kohta ütlen ma mitte nunnu vaid vanemate ego ja laste ekspluateerimine. Vaevalt et 10-kuuni Ai Hon ütles, et emme ma tahan ujumisvõistlusele minna. Ja ma arvan, et on oluline, et ta seda kuidagigi väljendaks.
Lisaks avastasin ma täna, et minu Euroopa kaardi mõõde on ikka muutunud. Kui näitab Euroopa kaarti ilmateates, siis ma otsin esimesena Musta merd. Ja siis mõtlesin, et selline mujal elamine- ükskõik kas ise või keegi sõber- see lihtsalt laiendab maailmamõõdet ehk kui keegi on vähem tavalises kohas, siis tuleb see koht lihtsalt kaardile. Sealjuures mõtlesin täna ka, et huvitav kui suur on Eesti telekanalite Euroopa kaart ehk kas seal Ukraina on peal. Teisi mandreid nagunii ei ole. BBC vaatamine, kuna see on uus asi minu jaoks, siis ma olen oluliselt rohkem teada saanud kohtadest, millet ma ei ole eales kuulnudki. Samuti räägitakse seal põhjalikult näiteks Aafrika ilmast. Enamus inimesti ma arvan ütleksid selle peale, et milleks seda vaja teada, kuid ma arvan, et see on huvitav ja oluline. Üldse on Aafrika teema mulle esimest korda elus huvi pakkuma hakanud. Kui ma Kiievis olin, siis sattusin juhuslikult galeriisse kus oli fotonäitus Ruanda kodusõjast. Ma sain selle poole tunni jooksul teada Ruandast ja seal toimunud jubedatest sündmustest rohkem kui viimase 10 aasta jooksul kui sellest tegelikult ju uudistes koguaeg räägitud on. Selle tulemusena ma hakkasin fotonäituseid kohe rohkem hindama.
Nii aga täna astusin ma lõpuks sisse siis tõelisse kiusatuste poodi. Ma olen seda poodi näinud esimesest päevast alates, aga kunagi ei ole sinna sisse astunud. Tegemist on india poega, mis sisaldab suurt hulka kiusatusi. Ja seal sain täna enneolematult sensuaalse teeninduse osaliseks. Kingi ja jalakette võiks sealt iga päev osta. Jalakett juba on ja kingad hakkavad õhtul minu jalgu kaunistama. Oeh, see oli kohe tõeline ostuelamus.
Seejärel peale kiusatustele mõningast järeleandmist jõudsin ma tööle, kus on mu viimane tööpäev ja siia oli nii tore tulla, sest kõik inimesed järsku taaskord vajasid mind ja see on tegelikult väga tore tunne ja ma endiselt arvan, et see on märk, sest mul tekib üha enam tunne, et ma lähen Eestisse pisut liiga vara ja valel ajal. Aga mu mõtted on juba täiesti Eestis ja vaim on hambaarsti juurde minemiseks täiesti valmis. Kõigi eelduste kohaselt maandun ma maarjamaal esmaspäeval kell 18.20.
Enne seda lõpeb French Open, mis on väga põnev ja tänast ühte poolfinaali Nadali ja Federeri vahel tahan kindlasti näha. Ma ainult ei tea kelle poolt olla. Naiste finaalis olen kindlasti Pierci poolt. Kes sellest teemast midagi ei tea, siis endiselt plaanin uuesti tennist sel aastal mängima hakata ja mulle väga meeldib tennist lihtsalt vaadata, rohkem kui ühtegi teist spordiala. Ja homme kohtun ma kellegi abituriendiga ,et temaga inglise keelt rääkida, sest tal on vaja praktikat inglise keele suulise eksami jaoks. Tegemist on ühe mu töökaaslase sõbranna pojaga. Ma ei ole selle töökaaslasega kunagi rääkinud, aga ma vist olen siis järelikult välisevaatluse järgi usaldusväärse mulje jätnud:)))))
Alustuseks pean ära märkima, et eile tekkis tantseerimises tunne, et erootka pool ei olegi enam absoluutselt puuhobukese tants, vaid lootust on. Pisut veel ja siis on mul uus amet ka olemas, justincase.
Ok. Tänane hommik on olnud täis toredust, kiusatusi, sensuaalsust ja kõigele lisaks ka muret maailma pärast. Nüüd kõigest lähemalt. Kõik algas tegelikult suhteliselt normaalsel ajal ärkamise ja suhteliselt tavalise hommikuga minu elus. Ärkasin u kl 9.30, ärkamistseremoonia ametlik algus 8.45, sellele järgnes 4x kella kinni vajutamist. Siis dušš, kohv, piim, cheerios, meik, muusika, telekaklõpsimine jne. Ma viimasel ajal tunnen, et ma olen mingi hea ja loogilise süsteemi oma hommikuprotseduuride jaoks leidnud. Enamasti ma ärkan väga umbses toas, sest ma ei saa akent lahti hoida, sest siin linnas elavad inimesed ja trollid peavad vajalikuks teha hommikul varakult tänaval kisa, kära ja müra. Nüüd õnneks need jubedad vahetunni ajal kisavad lapsed on maale vanaema juurde läinud, et koguda sügiseks rohkem kisamisjõudu. Telekaklõpsimine on suht jube tegevus. Mul on 4 muusikakanalit, kust tahaksin muusikat kuulata, aga siinsetes kanalitest lastakse 10% muusikat, ülejäänd on reklaam ja mingid jubedad saated. Ja Vene-MTV on rohkem multikakanal kui muusikakanal. Vahepeal vaatasin hommikul tennist, kui French Openi esimesed mängud olid, sisi TV1000 aga ma ei jaksa väga välja mõelda sõnade tähendust ja nüüd ma olen jõudnud BBC vaatamiseni. Esimestel nädalatel ma ei suutnud seda vaadata, see oli kuidagi raske. Nüüd olen piisavalt puhanud ja vaatan seda täitsa huviga. Sealt ka mure maailma pärast. Täna räägiti Aafrikast ja seal toimuvast inimkaubandusest. Inimkaubandus on üldse teema, millest ma ei suuda moraalselt väga aru saada. Eriti häirib mind sealjuures teadmine, et see on 21.sajandil üha leviv ja arenev ärivaldkond. See tundub alati nii uskumatuna. Ja täna oli teema Benini lastest, kes müüakse oma vanemate poolt enamasti Euroopasse prostituutideks või lapsorjadeks. Ja nende kupeldaja rääkis ilusti kuidas ta oma tegevusega perekondi aitab. Kõige enam segadust tekitab mus alati mõte, et kes on need kliendid ehk kes on need inimesed, kes inimkaubanduse nõudlust tekitavad. Ok, selline oli mu hommiku mure. Lisaks lugesin täna Postimehest, et Hiinas toimus beebide ujumisvõistlus, milles osales 102 alla 1-aastast last. Selle ürituse kohta ütlen ma mitte nunnu vaid vanemate ego ja laste ekspluateerimine. Vaevalt et 10-kuuni Ai Hon ütles, et emme ma tahan ujumisvõistlusele minna. Ja ma arvan, et on oluline, et ta seda kuidagigi väljendaks.
Lisaks avastasin ma täna, et minu Euroopa kaardi mõõde on ikka muutunud. Kui näitab Euroopa kaarti ilmateates, siis ma otsin esimesena Musta merd. Ja siis mõtlesin, et selline mujal elamine- ükskõik kas ise või keegi sõber- see lihtsalt laiendab maailmamõõdet ehk kui keegi on vähem tavalises kohas, siis tuleb see koht lihtsalt kaardile. Sealjuures mõtlesin täna ka, et huvitav kui suur on Eesti telekanalite Euroopa kaart ehk kas seal Ukraina on peal. Teisi mandreid nagunii ei ole. BBC vaatamine, kuna see on uus asi minu jaoks, siis ma olen oluliselt rohkem teada saanud kohtadest, millet ma ei ole eales kuulnudki. Samuti räägitakse seal põhjalikult näiteks Aafrika ilmast. Enamus inimesti ma arvan ütleksid selle peale, et milleks seda vaja teada, kuid ma arvan, et see on huvitav ja oluline. Üldse on Aafrika teema mulle esimest korda elus huvi pakkuma hakanud. Kui ma Kiievis olin, siis sattusin juhuslikult galeriisse kus oli fotonäitus Ruanda kodusõjast. Ma sain selle poole tunni jooksul teada Ruandast ja seal toimunud jubedatest sündmustest rohkem kui viimase 10 aasta jooksul kui sellest tegelikult ju uudistes koguaeg räägitud on. Selle tulemusena ma hakkasin fotonäituseid kohe rohkem hindama.
Nii aga täna astusin ma lõpuks sisse siis tõelisse kiusatuste poodi. Ma olen seda poodi näinud esimesest päevast alates, aga kunagi ei ole sinna sisse astunud. Tegemist on india poega, mis sisaldab suurt hulka kiusatusi. Ja seal sain täna enneolematult sensuaalse teeninduse osaliseks. Kingi ja jalakette võiks sealt iga päev osta. Jalakett juba on ja kingad hakkavad õhtul minu jalgu kaunistama. Oeh, see oli kohe tõeline ostuelamus.
Seejärel peale kiusatustele mõningast järeleandmist jõudsin ma tööle, kus on mu viimane tööpäev ja siia oli nii tore tulla, sest kõik inimesed järsku taaskord vajasid mind ja see on tegelikult väga tore tunne ja ma endiselt arvan, et see on märk, sest mul tekib üha enam tunne, et ma lähen Eestisse pisut liiga vara ja valel ajal. Aga mu mõtted on juba täiesti Eestis ja vaim on hambaarsti juurde minemiseks täiesti valmis. Kõigi eelduste kohaselt maandun ma maarjamaal esmaspäeval kell 18.20.
Enne seda lõpeb French Open, mis on väga põnev ja tänast ühte poolfinaali Nadali ja Federeri vahel tahan kindlasti näha. Ma ainult ei tea kelle poolt olla. Naiste finaalis olen kindlasti Pierci poolt. Kes sellest teemast midagi ei tea, siis endiselt plaanin uuesti tennist sel aastal mängima hakata ja mulle väga meeldib tennist lihtsalt vaadata, rohkem kui ühtegi teist spordiala. Ja homme kohtun ma kellegi abituriendiga ,et temaga inglise keelt rääkida, sest tal on vaja praktikat inglise keele suulise eksami jaoks. Tegemist on ühe mu töökaaslase sõbranna pojaga. Ma ei ole selle töökaaslasega kunagi rääkinud, aga ma vist olen siis järelikult välisevaatluse järgi usaldusväärse mulje jätnud:)))))
neljapäev, juuni 02, 2005
kolmapäev, juuni 01, 2005
Head Lastekaitsepäeva!
Kui te ei tea, siis täna on see päev. Mul oli see ennegi meeles, aga täna tuli eriti meelde. Pealegi pean vajalikuks märkida, et ma olen täna päev läbi väga busy olnud! Nii, et mu töö nüüd tõeliselt algab. Kahju, et see pisukeseks ajaks peatub, seoses minu kodumaa väisamisega. Aga täitsa toredasti inimesed väljendavad, et neil on kahju, et ma ära lähen. Aga kui tagasi tulen, siis toimub on-arrival training ja Moldova reis ja siis algab ka Samara reis!!!! Nii, et elu läheb põnevaks. Millalgi peab veel Krimm ka tulema!
Aga nüüd hakkasin minna hommikul kell 11.30 tööle minema kui katedraali kõrval seisis mustmiljon kirevas kostüümis last. Ei ole võimalik lastekaitsepäeva ära unustada. Seega olin ma sattunud lastekaitsepäeva paraadile. Paraadid on väga toredad üritused. Sel aastal ma sattusin veel ka Liechtensteinis vastla-paraadile, ka täiesti enneolematu üritus. Tänane paraad oli kohati suht naljakas. Osales vist u 1000 last ja noort kõikvõimalikest taidlus- ja hobiringidest. Väga toreda ülevaate sai sellest, millega lastel Odessas tegeleda võimalik on. Kõik olid oma kostüümides. Lisaks olid kardi-sõitjad ja mingid jubedad Shrek ja tema kaasa istusid mingis cabrioletis. Siis olid mootorrattad, jalgrattad, miilitsaautod, veoautod ja muud ratastel liikuvad masinad. Ja kõigele lisaks oli ka üks kaamel, mille maailma kõige suuremate küürude vahel istus üks imeväike poiss, kes tõesti oli küürudest madalam. Ja loomulikult veel ponid, laama, perutav hobune ja kõik teised tavalised siinse kandi loomad. Igal juhul oli meeleolukas ja alguses oli kõne ja kõik oli väga uhke. Ma ei saa aru miks Eestis paraade ei korraldata. Meil on ainult laulupeo rongkäik iga 4 aasta järel, siis jubedik Iseseisvuspäeva Eesti sussilohistajate-armee ametlik ülevaatus kõnnang ja käratekitav kuid vist mitte väga meeleolukas gei-paraad. Ja ei midagi muud toredat.
Mul on pilte ka, aga mul ei ole need pildid veel läptopi imetud. Neid näitan hiljem. Aga tänase paraadi jälgimise tulemusena otsustasin ära, millistesse spordiringidesse ma kunagi oma tulevased lapsed panen, et tagada nende ilusad kehad. Poiss peab käima jalgpalli ja peotantsutrennis, siis tuleb ilus poiss. Ja korvpalli trenn on keelatud, sest siis tuleb mõttetu pikk jõlkam, kes pealegi kannab maailma kõige vormitumat spordikostüümi. Ja tüdruk läheb kindlalt iluvõimlemise trenni. Ikka väga ilus on kui u 10 aastasel tüdrukul on kõhu peal lihaseruut. Ma olen alati mõelnd, et mu vanemad tegid minuga suht hea töö mu lihaste välja arendamisel. Nüüd trenni palju lihtsam teha. Ainus lihas, mis mul korralikult jäi lapsepõlves läbi treenimata on tuharalihas. Sellega peab nüüd lõpmatuseni vaeva nägema. Ja tänane paraad ei veennud mind endiselt rahvatantsu toreduses. Mul ei ole selle vastu midagi, aga see kunagi ei tundu mulle väga toredana.
Ja lõpuks täna leidsin raamatupoe, kust saab osta inglise keelseid raamatuid.
Lisaks pean ma ikka endiselt väljendama, et ma äratan huvi laste, loomade hulgas ja mehed saab laias laastus jagada gaydeks ja hulludeks:)))) Kuna ma siin töötan kohas, kus liigub hulgaliselt Odessa kodutuid, siis nüüd viskab mulle silma ja üliinnukalt tervitab mindi kõigis keeltes. Väga armas muidugi. Ma lihtsalt ei hinda seda piisavalt. Eks see tuleb ka vanusega.
Aga nüüd hakkasin minna hommikul kell 11.30 tööle minema kui katedraali kõrval seisis mustmiljon kirevas kostüümis last. Ei ole võimalik lastekaitsepäeva ära unustada. Seega olin ma sattunud lastekaitsepäeva paraadile. Paraadid on väga toredad üritused. Sel aastal ma sattusin veel ka Liechtensteinis vastla-paraadile, ka täiesti enneolematu üritus. Tänane paraad oli kohati suht naljakas. Osales vist u 1000 last ja noort kõikvõimalikest taidlus- ja hobiringidest. Väga toreda ülevaate sai sellest, millega lastel Odessas tegeleda võimalik on. Kõik olid oma kostüümides. Lisaks olid kardi-sõitjad ja mingid jubedad Shrek ja tema kaasa istusid mingis cabrioletis. Siis olid mootorrattad, jalgrattad, miilitsaautod, veoautod ja muud ratastel liikuvad masinad. Ja kõigele lisaks oli ka üks kaamel, mille maailma kõige suuremate küürude vahel istus üks imeväike poiss, kes tõesti oli küürudest madalam. Ja loomulikult veel ponid, laama, perutav hobune ja kõik teised tavalised siinse kandi loomad. Igal juhul oli meeleolukas ja alguses oli kõne ja kõik oli väga uhke. Ma ei saa aru miks Eestis paraade ei korraldata. Meil on ainult laulupeo rongkäik iga 4 aasta järel, siis jubedik Iseseisvuspäeva Eesti sussilohistajate-armee ametlik ülevaatus kõnnang ja käratekitav kuid vist mitte väga meeleolukas gei-paraad. Ja ei midagi muud toredat.
Mul on pilte ka, aga mul ei ole need pildid veel läptopi imetud. Neid näitan hiljem. Aga tänase paraadi jälgimise tulemusena otsustasin ära, millistesse spordiringidesse ma kunagi oma tulevased lapsed panen, et tagada nende ilusad kehad. Poiss peab käima jalgpalli ja peotantsutrennis, siis tuleb ilus poiss. Ja korvpalli trenn on keelatud, sest siis tuleb mõttetu pikk jõlkam, kes pealegi kannab maailma kõige vormitumat spordikostüümi. Ja tüdruk läheb kindlalt iluvõimlemise trenni. Ikka väga ilus on kui u 10 aastasel tüdrukul on kõhu peal lihaseruut. Ma olen alati mõelnd, et mu vanemad tegid minuga suht hea töö mu lihaste välja arendamisel. Nüüd trenni palju lihtsam teha. Ainus lihas, mis mul korralikult jäi lapsepõlves läbi treenimata on tuharalihas. Sellega peab nüüd lõpmatuseni vaeva nägema. Ja tänane paraad ei veennud mind endiselt rahvatantsu toreduses. Mul ei ole selle vastu midagi, aga see kunagi ei tundu mulle väga toredana.
Ja lõpuks täna leidsin raamatupoe, kust saab osta inglise keelseid raamatuid.
Lisaks pean ma ikka endiselt väljendama, et ma äratan huvi laste, loomade hulgas ja mehed saab laias laastus jagada gaydeks ja hulludeks:)))) Kuna ma siin töötan kohas, kus liigub hulgaliselt Odessa kodutuid, siis nüüd viskab mulle silma ja üliinnukalt tervitab mindi kõigis keeltes. Väga armas muidugi. Ma lihtsalt ei hinda seda piisavalt. Eks see tuleb ka vanusega.
Tellimine:
Postitused (Atom)
