Kuidas teha kindlaks, et sügis on käes?

Väga lihtne. Tuleb vaadata puid ehk lehed lähevad kollaseks ja langevad maha. See muidugi tähendab, et maha võib ka vaadata, sest lehed langevad ju maha. Kuid on ka teine võimalus veendumiseks, et sügis on käes. Tuleb minna turule. Sellest ajast kui aedviljade müüjad asenduvad tasapisi susside ja sokkide müüjatega, siis ongi sügis- isegi võiks öelda hilissügis käes.
Tänane turul käik pakkus uue gastronoomilise kogemuse. Ma ei ole eales mõelnud, näinud ega maitsnud marineeritud arbuusi. Väga hea ja soolane oli.

Nädalavahetus on olnud väga kodune ja koduga. Aknad kleebitud- seega on lootust, et toas läheb soojaks. Elektrisüsteem on ümber tehtud. Korgid ei tohiks väga sageli enam välja lennata. Pesu on pestud - käsitsi pesemine on väga tore, kuid seekord läksin liiga hoogu ja nüüd on sõrmed kleebitud. Üldse on siin kodus väga hea. Eile suutsin end esimest korda uksest välja lukustada. See on paha asi siin majas. Kui korteri uks on kinni, siis ei saa välisuksest ka välja, sest selleks on vaja võtit. Eriti närb on olukord, kui puudub ka telefon ja korteriomaniku number või ka tema perekonnanimi, et naaber võiks telefoniraamatust vaadata. Ja nii tuligi appi leidlikkus ja MacGyveri fännamine lapsepõlves tasus end täielikult ära. Väike vihje MacGyveri meetodi õnnestumiseks: kasulik on enne enda välja lukustamist põhjalikult koristada, kõik trään ära visata ja kogu see jama ukse taha panna, sest siis on mida ukse avamisel kasutada. Eile olid vajalikud tööriistad poolikult suletud snepperluku avamiseks - sünnipäevaks saadud roosi vars, vanad söömispulgad ja veepudeli küljest kistud plastiku tükk. Viimane see peamine oligi. Üldse tundub,et üksi elamine tuleb mul suht hästi välja. Kuid on üks asi, millega ma kuidagi hakkama ei saa ja alati kellegi abi vajan. Nimelt - kella keeramine. Mitte, et ma ei oskaks kella keerata, vaid ma ei tea millal seda sügisel ja kevadel tegema peab. Ja paha on see, et see hull lugu toimub alati nädalavahetusel ja sellest tulenevalt ma seda mitte kunagi ei tea ning saan sellest kuidagi veidralt teada. Loomulikult enamasti selgub see seoses inimestega ja lõpuks keegi ütleb seda. Seekord langesin ma väga madalale. Kellakeeramise vajaduse kahtlus tekkis seoses filmi mitte-algamisega. Ja selle kindlaks tegemiseks ütlesin ma hirmsa lause: "Mu arvuti kindlasti teab seda!". Loomulikult teadiski, kuid see on siiski liiga küber lause mille üle ma uhkse ei ole.
Homme hommikul kell 7 Tšernomoretsiga Kiievist saabuvad sõbrad Belgiast. On kahtlus, et see külaskäik tõotab tulla väga lõbus.

Moldova ja Transnistria

Tagasi Odessas. Moldovas käidud. Sellest seiklusrikkast ja meeldejäävast reisist pean kohe pikemalt kirjutama.

Osalesin siis õppereisil "Noorsootöö Moldovas", selle raames käisime Chisinaus, Põhja-Moldovas Sorocas, Lõuna-Moldovas Comratis ja Cadir Lungas ning loomulikult ka Transnistrias. Võin öelda, et kuni viimse nädalani olid need "kaks" riiki minu jaoks valge laik kaardil. Moldova nii väga ei olnud, ma vähemalt teadsin kus ja mis on, aga Transnistriast ei teadnud ma midagi. Oluline vahe mida märkasin Moldova ja Ukraina vahel on see, et Moldova on väike ja seega on muudatusi lihtsam teha. Riik on kindlasti vähem bürokraatlik. Seda ütlevad ka inimesed, kes on asju ajanud mõlemas riigis, et Moldovas on kõik lihtsam. Eks rahvaarv on ka 10x väiksem. Noorsootöövaldkonnas kõik väga hästi ei ole, aga strateegiad ja alused hästi minemiseks on minu meelest loodud. Probleem muidugi see, et enamus noored ei ela Moldovas vaid mujal. Kuid moldovalased räägivad uskumatult hästi inglise keelt. Suur erinevus näiteks Ukrainast.

Suur ja peamine erinevus siiski on see, et Moldova on ikka väga vaene riik. See paistab igal pool välja. Seda nii pealinnas kui maal. Viimases loomulikult eriti. Chisinau üks popimaid ööklubisid tundus mulle maakonnakeskuse klubina. Mõtlesin, et milles vahe seisneb, sest inimesed on ju sarnased, kuid võrreldes Ukraina ja Vene linnadega mida näinud olen, siis Chisinaus puudub selline nähtavalt paremal järjel olen seltskond. Kindla erinevuse põhjustab ka kultuuriline erinevus, nad ei ole ikka slaavlased. Enamus inimesi räägib moldova ehk rumeenia keelt ning enamasti saab hakkama vene keelega, kuigi meie grupiga käis kaasas ka üks noor neiu, kes vene keelt väga ei osanud. Moldova maa on vägaväga maaliline ja ilus. Ei ole mägine aga väga ilusalt künklik. Sõitsime läbi väga erinevad piirkonnad ja igal pool on väga ilus. Viinamarja väljad ja väikesed põllud ja kõik see oli väga ilus, eriti nüüd sügisel päiksega. Lõuna-Moldovas, täpsemalt Gagauzias, mis on Moldova autonoomne regioon. Selle pealinn on Comrat ja seal elavad ainsana maailmas vähemusrahvus gagauzid. Nad näevad välja nagu türklased ja keel on ka türgi keele sarnane. Selles piirkonnas ja tegelikult kogu Moldova reisi jooksul võib öelda, et ma ei ole kunagi oma elus kokku näinud rohkem hobu ja eeslirakendeid kui sel nädalal. Enamu neist ühe päeva jooksul. Comratis ehk siis Gagauzia suurimas linnas oli peatänaval tavaline järjestus - Lada, Lada, eesel, mersu, lada, 2 eeslit, hobune. Nende vahel haned ja pardid. Samas pealinnas õnnestus mul käia ka seni odavaimas klubis. Olen igasuguseid odavaid kohti külastanud, kuid see ületas kõik senise. Sissepääsu hind - 10 leud ei olnud midagi erilist. Küll olid erilised üleilmasuured babad, kes täitsid turvanaiste ülesannet. Teisi turvajaid ei olnudki ja kui klubi suleti tulid tädid klubbi sisse karjuma ja inimesi ära ajama. Baaris olid ootamatud hinnad. 50cl viina - 3 leid ja tegelikult oli põhimõtteliselt kõik 3 leid. Muuseas Moldova on eestlastele väga mugav riik, sest hindasid ei pea arvutama, kuna rahavääring on põhimõtteliselt sama mis Eestis.

Peale Gagausiat läksime Transnistriasse. Seni kõik inimesed kellega ma rääkinud olen ei ole sellisest Euroopa riigist kuulnudki. Nagu ka mina alles hiljuti. Otseteed Comratist Tiraspoli ärge kunagi proovige muul viisil kui jalgsi, sest nii saab kiiremini edasi kui ratastel liikuva masinaga. Aga siis Transnistria on endine ja paljude arvamuste kohaselt ka praegu Moldova regioon. Põhimõtteliselt on tegemist Dnestri jõe idakaldaga. Ehk siis Moldova ja Ukraina vahele jääva maalapiga. Riigis elab 700tuh inimest, pealinn on Tiraspol ja maad on 4000 km2. Oluline selle "riigi" juures on see, et tegemist on endise Moldova ala ainsa tööstus seega rikka piirkonnaga, see on ka põhjus miks Moldova sellest lihtsalt loobuda ei saa. Nii, aga Transnistria, kohaliku nimega- Pridenestrovian Moldavian Republic, kuulutas end Moldovast iseseisvaks 1990.aastal ja seni ei ole seda riiki ükski riik tunnustanud. Seega seda riiki de jure ei eksisteeri. Fakt, mis teeb seal viibimise pisut hirmutavaks, mida ma ka kogesin. Aga riigi ainus suur sõber on Venemaa. Seal hoiab korda Vene sõjavägi. Seal on 3 riigikeelt - vene, ukraina ja moldova. Ja see on fakt, mille baasil nad tutvustavad end kui väga moodsat demokraatlikku riiki nagu ministeeriumiametnik nii meeldivalt esitles. Oluline fakt veel, et moldova keele erinevus on see, et Transnistrias tuleb ja kirjutatakse seda vene tähtedega. 2004.aastal suleti koolid kus õpetati moldova keelt ladina tähestikuga. Ukrainast Moldovasse minekul tuleb enamasti läbida Transnistria. Seega teel Odessast - Chisinausse, vahemaa 150km on vaja ületada 3 riigipiiri. Transnistria piiril on oluline Moldova viisa olemasolu ja tasuda tuleb 6 leid või 2,5 grivnat mingit kohalikku maksu.

Transnistrias oli meil ametlik ja mitteametlik kohtumine kohalike organisatsioonidega. Korraldajad rääkisid, et korraldamine oli peavalu ja see lõppes hetkel kui me naasesime ülepiiri Moldovasse. Igal juhul olid nad algul kohtumist korraldanud salaja, kuid salapolitsei olevat selle välja nuhkinud ja probleeme tekitanud. Seejärel aeti asju ametlikult, mille tulemusena kohtusime haridusministeeriumi ametnikuga ja showd tegi ainus piirkonna valitsuse poolt rahastatud noorteorganisatsioon "Prorõv - vist tõlkes Läbimurre. Organisatsiooni liikmed kannavad kollaseid kaela- ja käesidemeid ning lippe. Nad on asutanud noorte liidrite kooli "Che Guevara", kes on ühtlasi ka organisatsiooni ideaal. Nende moto on: "Rossija, Putin, Prorõv!". Ja nad võitlevad tegeliku demokraatia eest! Nad skandeerisid ja mängisid Venemaa e endist NL hümni. Nende etteaste oli huvitav kuid hirmutav. Tekkis tunne, et nad võivad tõesti rünnata. Iga vale sõna oli sütik. Teised organisatsioonid kes end esitlesid said tõelise küsimusterahe ja süüdistuste osaliseks. Osad organisatsioonid loobusid enda tutvustamisest, kuna ma kujutan ette, et Prorõv võib tõesti probleeme tekitada. Pärast selle kohtumise enneaegset lõpetamist kohtusime ühe väga hea ja huvitava organisatsiooni infokeskuses, kus toimus siis päris kohtumine. Transnistrias on oma kohalik raha- Transnistria rubla. Seal tehakse Moldova kõige paremat konjakit ja Tiraspolist saab seda osta 3x odavamalt kui Chisinaust. Mulle teeb nalja, et mul on mitte olemasoleva riigi raha ja konjak:)

Mulje Transnistriast on, et ma sattusin uuesti NLi. Kui Venemaal, Valgevenes, Ukrainas ja Moldovas on tunda muutused ükskõik kuhu suunas siis ja enamasti olen ma tundnud pigem nostalgiat, siis Transnistrias on aeg tõesti seisma jäänud. Seal ei ole midagi muutunud. Need pisut üle poole miljoni inimese elavad täielikus isolatsioonis, sest väidetavalt ei ole sel territooriumil võimalik vaadata teiste riikide telekanaleid ja nt Moldova mobiilifirmad ei pidavat levima.

Väga oluline märksõna kogu reisi jooksul oli turvalisus. Julgen väita, et mõlemas riigis on miilits ikka jõud, mida peab kartma. Miskipärast puutusin ma jõududega selle reisi jooksul korduvalt kokku ja nüüd võin olla ainult tänuli, et ma oskan nii palju vene keelt nagu oskan ja lisaks tundub, et mul on piisavalt kogemust siinse elu ning rääkimisviisiga. Ehk ma tõesti tunnen, et mind päästsid keel ja kogemus. Chisinaus tuleb tõesti passi ja registreerimislipikut kaasas kanda. Meid kontrollitigi ja arvan, et kui keelt ei oska siis ainus võimalus "pääsemiseks" on maksta. Kuid kahjuks seekord nii hästi ei läinud. Igal juhul Eestis ärritun ma selle peale kui politsei küsib protokolli kirjutades kus ma töötan, sest ma leian, et see ei ole nende asi, siis Moldovas on kõik miilitsa asi. Väga vastik! Chisinaust tagasisõit oli seiklusrohkem kui minemine. Kõige pealt minnes sattusin ma babade ja ruuduliste turukottide vagunisse. Selgus, et moldovalased käivad Odessa suurel turul "Sedmoi kilometr" asju ostmas, mida nad Chisinaus müüvad. Perroonil oli kisa ja kära ja vagunisaatja kisas tädide peale, et nad kiiremini end liigutaks ja kõik oli jälle nii naljakas. Kuid väga huvitav oli prouadega rääkida, sai palju päris inside infot;) Nii tagasitulles pakkusin ma piirivalvuritele palju huvi. Moldova oli ok. Transnistria oli pisut hirmutav. Nimelt kutsuti mind rongist välja kontorisse. Selline Kafka "Protsessi" tunne, sest mul puudus ettekujutus, mis nad tahavad. Nii mul siis oli selles mitte-eksisteerivas riigis jutuajamine kohaliku võmmiga, kes tahtis liiga palju teada. Ta tahtis näha isegi Chisinau registreerimist, kuigi selles riigis sellest asja ei ole. Igal juhul oli meil meeldiv vestlus ja ma jällegi "pääsesin". Väga ebameeldiv on olla ametiasutused sellises riigis, kus ma tunnen, et mul puudub kaitse, sest seda riiki justnagu ei ole olemas. Lisaks Ukraina migratsiooniametnik leidis palju aega minuga tegelemiseks. Ma olen viimase 5 kuu jooksul vist piisavalt idas reisinud, sest ma tunnen, et pool aastat tagasi ma sellist jama ei osanud suust välja ajada ja küsimustele poolikuid vastuseid ei osanud ka rahulikult anda. Aga vene keel võimaldab seda väga hästi.

Tagasiteel kuulis mu seljataga istuv papi, et olen Eestist ja hakkas minuga rääkima. Väga huvitav kohtumine. Papi elab nüüd Transnistrias piirilinnas Benderõs, kuid ta oli sündinud ja kasvanud Tallinnas. Sündinud 1933.aastal ja ta vend elab siiani Eestis. Ta ise käis viimati Eestis 1982.aastal. Väga huvitav oli rääkida inimesega, kelle noorpõlve mälestused Tallinnast on väga iseseisvus ja sõja ajast. Rääkis detailselt Pikast tänavast, kus ta elas jne. Lisaks oli ta endine sõjaväelane - piloot ,kes käinud nii Vietnamis kui Koreas. Ta ei olevad kunagi ühegi eestlasega sealkandis kohtunud. Ja kuna ta hetkel on külas Odessas, siis ta kontakt on Transnistria numbrimägiga auto. Number 120:))))))) Sellest ma ei saa aru, et miks neil seal nii väikesed numbrid on. Kuid see on väga naljakas kui keegi tutvustab, et kui näed Odessas autot nr 120, siis see olen mina. Üldse Chisinaus on väga vähe välismaalasi ja ma ei ole kunagi enne tundnud, et ma olen eksootiline, aga 20 minutise rongijaamas istumise tulemusena oli mul 2 numbrist järgmiseks külastuseks, juhul kui peaks majutust või lihtsalt infot vaja olema. Ja seal kohtusin ühe taanlasega, kellega kohtusime u 5 aastat tagasi mingil rahvusvahelisel üritusel. Nüüd tema juba 2 aasta elab ja ajab äri Moldovas.

Väga huvitav reis oli. Pikk kirjeldus, kuid kogemused olid liiga erilised, et neid mitte siia kirja panna. Läheksin sinna tagasi kui viisavaba oleks. Hetkel on viisa liiga kallis ja selle ajamine liiga keeruline. Kui kellelgi peaks olema huvi Eestist Moldovasse minna, siis Eesti kuulub Moldova saatkond Minskis haldusalasse:) Tegelikult saab viisa ka 60 dollari eest Chisinau lennujaamast osta. Huvitav maa, kuid pean ütlema, et olen selle suhtes pisut negatiivselt meelestatud, sest ma tõesti ei näe tulevikku või lahendust. Sest seal ei ole ressursse, mingit erilist tööstust ja noored lähevad massiliselt välismaale- peamiselt Itaaliasse ja Porugali.

Keelumärgid Soroca kindluses. Nii ei tohi mälestusmärgis viibides teha. Enamus Lääne-Euroopa vennasvabariikide esindajatele jäi eelkõige keskmine hoiatusmärk selgusetuks. Vajasid selgitust.

Saabusin parasjagu Kiievist, te pole Kiievis käinud.... Nii kelkis papagoi, küll teise kohaga, aga see ütlus mulle meeldib. Olen siis nüüd tagasi oma bisnestripilt Kiievisse. Ma ei ole enne nii seal käinud, et hommikul jõuan ja õhtul tagasi. Põhimõtteliselt on tegemist nagu kruisiga Stockholmi, nagu ma korduvalt oma elus teinud olen. Ajaliselt teeb täpselt sama välja. Ainus vahe, et Kiievisse sõidetakes rongiga ja seekordne valik oli platskart vagun, kus kõig magavad pead jalad koos lootuses, et sinu vahes just ei ole kõige hullemini norskav tüüp. Ma alati kardan platskart vagunit, kuigi ma tean, et ei peaks. Seda tunnet sisestab mu isiklik piletimüüja, kes alati mind altkulmu põrnitseb, et kas ma ikka kindlasti tahan nüüd just platskart-piletit.

Seekord nagu ka igal varasemal korral ei olnud mingeid probleem. Va üks papi, kes õuna sõi. Laual oli ajaleht ja ta sõi õuna u 15cm teraga noa abil:) Ehk siis tõelise relvaga. Tema söömise ajal mõtlesin, et mul on hea meel, et lennukisse sellist nuga kaasa võtta ei või ja tegelikult oleks mul hea meel kui seda rongis ka ei oleks. Lisaks mõtlesin, et see oli täiesti selline papi, kes võib pisut viinasena rüseluse käigus pisut torgata. Seega turvameetmed on head asjad!

Aga eilse reisi eesmärk oli saada Moldova viisa. Nüüdseks on selge, et Moldovasse ma lähen. Sest uskumatu aga tõsi, ma saingi viisa ühe päevaga ja ei maksnud isegi selle eest lisa. Ainus paha asi oli 3h saatkonna sabas seismist. Täiesti jube tegevus. Olen õnnelik, et saan nii paljudes riikides ilma viisata reisida ja veelgi õnnelikum olen, et eile ei sadanud.

Aga viisa taotlemisel selgus, et loomulikult nagu alati pidin kirjutama ka kus ma Moldovas elan. Seda ma loomulikult ei teadnud. Kavalpeana kirjutasin, et elan hotell "Moskvas". Vanal heal ajal oli ju selline igas pealinnas ja vaevalt, et see muutunud on. Konsul ainult imestas, aga aktsepteeris. Nii et ma ei teagi, kas selline hotell on olemas või mitte. Vihjena, et Venemaal ja Ukrainas võib alati öelda, et elad Puškini ja Lev Tolstoi tänaval. Need on igas linnas olemas. Samuti nagu Eestis on enamus asulates olemas Kooli või Jaama tänav:)) S

Õhtul sain veel kokku ühe noore pisut hädas vabatahtlikuga Kiievis. Ja tulemus oli, et ta sai oma mure soome keeles rääkida. Ta ei ole vist 2 kuud soome keelt rääkinud ja vene keelt ta ei räägi ja inglise keele oskajaid on vähe. Seega kujunes meie kohtumine mentorluskohtumiseks.

Neljapäeval sõidan Chisinau'sse, rongiga. Olemas on pilet ja viisa, aga ka risk, et satun Transnistria vangi, sest mul ju selle riigi viisat ei ole. Nimelt Odessast Moldovasse minekuks peab enamasti läbima Transnistria, mis on tunnustamata iseseisev riik. Seal on oma raha ja nad ei tunnista midagi Moldovaga seotut. Rongisõit kestab ainult 5h, kuid see Transnistria läbimine on kohe ärevust tekitav. Osad inimesed räägivad õuduslugusid, et raske on piiri ületada, teised on maksnud 25 krooni ja kolmandad ütlevad, et probleeme ei olnud. Eks paistab, kuidas minul läheb. Üritusel on ka rahvusõhtu, kuhu mina kui Eesti esindaja võtan kaasa pipraviina ja Odessa shampust:)

Glamuur

Eilne sünnipäev jätkus väga uhkelt. Sattusin nimelt näituse avamisele ja sinna jõudes tuli välja, et oli Helsingi näitus ja seda korraldas Soome Saatkond Ukrainas. Ebaolulisem oli see, et sain üle väga pika aja rääkida soome keelt ja näha "imekaunist" Soome ultraminimalistlikku arhitektuuri. Ei ole ikka väga huvitav. Aga kogu üritus ise oli väga naljakas. Kohe selline, et ma olen tänaseks väsinud sellest kohalikust veidrusest ja ekstreemsusest. Ma täna ei ole väga Ukraina ja ukrainlaste sõber. Ma olen üritanud korduvalt sõnastada, et mis on see millest ma siin puudust tunnen või mis mind häirib. Kõige õigem sõna, mis küll ei ole päris õige, aga siin on täiesti puudu selline minu jaoks vajalik ja harjumuspärane igapäevaeluglamuur. Siin on kõik kuidagi kipakas. Ja see ei ole ainult rahaga seotud, vaid see on pigem arvan kultuuriline eripära ja ma hetkel olen sellest väsinud. Lisaks on väga oluline märksõna "mugavus", mis siin kõiges puudub. Christiani esimene kommentaar koju jõudes oli, et ta naudib lääneeuroopalikku toimimist, mugavust ja elu lihtsust. Ja ma saan sellest täiesti aru.

Nii aga mis siis eile toimus. Eile oli siis Soome saatkonna korraldatud moodsa Helsingi arhitektuuri fotonäituse avamine. Kohal oli väga särav suursaadik, väga tore täta, kärts roosas kostüümis. Lisaks mingi selgelt soomlase välimusega ametnik ja absoluutselt Soome rekkajuhi välimusega fotograaf. Näituse külastajad olid väga kõrge keskmise vanusega. Nagu õhtu lõpuks selgus, olid enamus neist kohaliku arhitektide seltsi liikmed. Loomulikult uurisin, et kuidas need papid infot saavad ja oh mind rumalat, loomulikult neile helistatakse ja öeldakse, et selline üritus tulemas:) Tean, et internet on maailmas väga vähe aega eksisteerinud, aga vahel imestan kuidas ikka ilma saab infot vahetada.

Nii aga näitust avas mingi veider pisut seniilne papi, kes tekitas hulgaliselt piinlikke momente, sest lisaks sellele, et ta ei olnud suuteline suursaadiku nime meeldejätma, ei suutnud ta ka seda ühtegi korda korralikult maha lugeda. Ja asi ei olnud ainult soomepärases nimes, sest ta ei suutnud korralikult takerdumata öelda ka ühtegi kohaliku inimese nime:) Lisaks ajas ta terve avamise käigus suursaadikut taga. Ta vist pidas vajalikuks teda pidevalt lõbustada. Aga avamine algas täiesti ootamatute sõnadega. Käesoleva näituse osas oleme väga tänulikud meie NAABERVABARIIGILE Soomele:))) Ja see on ideaalne näide siinsest mõtlemisest. Pärast viskasime selle lause peale suursaadikuga ka nalja. Ka tema oli mõelnud, et mismoodi siis nüüd naabrid:) Lisaks esinesid avamisel veel 6 ametnikuhärrat. Üks hullem kui teine, väga tähtsad kõned loomulikult. Kõik mehed olid sellised ridikülimehed. Ma olen täiesti kindel, et nende ridikülid olid kusagil kapis peidus!

Avamisele loomulikult järgnes bankett. Mis oli selline järjekordne ohsamumeie üritus. Kõik oli nii ilusilus. Kõik sinised ja kollased õhupallivanikud ja nii jube ilus. Lisaks 3 furšettlauda. Millel oli suur valik kala- ja lihataignas känakaid, mis olid nii suured, et neid lihtsalt ei saa normaalselt süüa, siis suur hulk singi ja vorstivõileibu. Siis taldrikud olid sellised kõik erineva pildi ja suurusega ja erinevad kahvlid ja erinevad klaasid. Ja kogu see kraam on kokku selline, et juua ja süüa lihtsalt ei ole võimalik korraga. See meenutas mulle kunagi kuuldud juttu kusagil Lõuna-Eestis toimunud koostöökohtumisest. Kohtusid Eesti ja Vene delegatsioonid ja vastuvõtul oli samuti rootsi laud. Vene delegatsioon oli sattunud segadusse, et midagi on valesti. Pikk laud keset tuba toidust lookas ja toolid lauast kaugel seina ääres. Probleem lahendati loomulikult toolide laua äärde lohistamisega.

Eilne seltskond oli pisut peenem. Inimesed lihtsalt võtsid terved singivõileva liuad ja läksid istusid seinaäärde. Ja kõige tipuks söödi sellelt liualt ära ainult kõikide võileibade singid. Sai jäi alles. Selliseid taldrikuid oli palju. Lisaks oli probleem, kuhu panna kasutatud taldrikd. Ja sellises olukorras on ju täiesti normaalne, et sa paned selle furšett lauale toidu vahele!!!!!!!!!! Ühesõnaga taaskord meeletu komöödia, aga tegelikult olen ma vist ikka meeletu snoob, kuid mulle päris nii ei meeldi. Kindlasti ei ole ma kunagi enne vastuvõtul nii palju purjus inimesi näinud:) Sest konni sai ju palju ja eriti siis kui konnivalajaga sõpsiks said. Kui meie lahkusime, oli keskmise laua ümber kogunenud natsalnikuhärrade rühm. Toimus aktiivne toostide ütlemine, kesksel kohal väga tähtis oblasti kultuurijuht, kes avakõnes avaldas soovi elavdada Soome ja Ukraina vahelist taidlus- ja kultuurirühmade koostööd.

Ma ei tea kas ma olen suutnud seda nalja edastada, aga see kohati on ikka natuke liiga palju. Või olen mina lihtsalt selline snoobiplika, kuid mis teha kui selline loomulik iseenesestmõistetav kõiki-võileibu-kotti-mittetoppiv suhtumine mind rõõmsamaks teeb ja mulle rohkem sobib.

PS Väike Odessa shoppingu kommentaar. Kui te juhtute olema selline minusugune nohiklik aeglane ja tagasihoidlik Eesti tüdrik, siis siinne saapaturg ei ole kindlasti teile mõeldud. Oma sooviga pean kuhugi külapoodi kummikuid ostma minema, sest need on vist ainsad pisut madalama kontsaga sügisjalatsid.
Kuid kui teil on soov ülepõlve-sääre, kuldse nina, roositikandi, 10 cm tikk-kontsaga sügisjalatsi järgi, siis palun- Odessa on just teile mõeldud saapaparadiis!
Igaljuhul on alanud Saapajaht Odessa moodi.

Talvejope ja -mütsijahti ma nii ei karda, sest dubljonka ja läkiläki valik peaks siin ometi hiilgav olema.

Tänane päev on olnud täiesti ootamatult tore! Aitäh kõigile! Töökaaslased said siiski vahvliküpsisepead ja tundus, et kõigile maitses. Olulisem siiski, et meie office on keeratud kama-usku ja Vana Tallinn on niigi klassika. Kuigi uues kuues - koorelikööri näol. On toredaid päevi ja toredaid päevi, kuid lisaks on veel väga toredaid päevi!

Sügis

Umbes kuu tagasi kirjutasid enamus inimesi, kelle blogisid loen, et Eestisse on jõudnud väga ilus sügis. Nüüd on jõudnud ka Odessasse sügis. Sügis tuli kohe äkki. Eelmisel nädalavahetusel Kievis oli juba sügis ja siis mõtlesin, et huvitav millal sügis Odessasse jõuab. Ja nüüd on ta siin! Laupäeval läksid kastani lehed täiesti äkki kollaseks ja koristajatädid pühivad nüüd lisaks kastanimunadele ka kastanilehti. Platanid ja teised puud on endiselt täiesti rohelised. Lisaks paistab siin pidevalt päike. Viimase siin oldud kuu jooksul on siin vaid korra sadanud, see oli rohkem tibutamine kui päris sadu. Iga päev lõõmab päike. Kui õige koha peal olla saab nina veel ka punaseks. Kuid sügis on tunda ka õhus. Õhk on värskem, kargem, nii et päris iga päev enam plätuga ringi ei jookse ja sügisjope on ka kapist nagisse kolinud. Ning hommikul on toas selline jahedus, et ma nüüd kohe ei suuda otsustada kas hankida endale hommikumantel või lülitada radiaator sisse:)

See pilt on veel suvisema Odessa pilt. Kuigi sel õhtul oli jube külm ja ma kandsin esimest korda paksemat jopet. Siiski pilt on meeletult ilus. Nimelt pildil on Primorski bulevard, mille lõpus paistab Pushkini kuju ja selle taga linnavalitsus. Osade turismiraamtute kohaselt on tegemist maailma kõige ilusama bulevardiga;)

Tänasest on siin jälle igapäevane elu. Chrstian on bäk in välismaal. Minul on käimas sünnipäevaprojekt. Tundub, et tuleb täitsa tore päev. Täna peale tantsu tuleb minna kooki meisterdama. Ma ei ole siin kordagi kooki teinud ja ma ei tea veel kas koogipõhja müüakse. Kui müüakse saavad töökaaslased kräsupead ja kui ei müüda, siis küpsisepead! Mingit pead söövad nad igal juhul. Lisaks on käimas väike reisikorraldusärevus, sest nagu endiselt on selge, et Moldovasse minemine on ikka üks katsumus ja sinna minemiseks peab olema hakkaja ja südikas:) Ma sellest pisut küll juba väsinud. Endiselt ma ei tea viisaprotseduurist mitte kui midagi.

Kuna ma olen enne oma blogi kaudu saanud vastuseid mitmetele küsimustele, siis seekord mind huvitab, et kas keegi teab kas eesti keeles on õigem Kiev või Kiiev. See on mul alati probleem, aga ma ei ole seni kusagilt vastust saanud.

Viimasel ajal ei ole ma eriti midagi kirjutanud. Lihtsalt ei ole tuju olnud, kuigi kirjutada on palju. Sest nagu alati ei ole siin ükski päev sarnane eilsega. Mul on väga hea meel, et nüüdseks on seda mulle kinnitanud ka teised Odessat külastanud inimesed. Pidevalt juhtub midagi veidrat või naljakat. Minu uus ameerikasõber Robert, kes lahkus lõpuks Ukrainast pühapäeval märkis siinse elu veidra koomilisuse ära. Kuigi ta on pastor Floridast, leidis ta siin esiteks organisatsiooni kellega koostööd teha ja nüüd ma alustame koos ameeriklastelt organisatsiooni heaks fundraisimise. Kuid lisaks kasutas ta siin hulgaliselt kohtinguteenuseid ja leidis vist nii mõndagi huvitavat, sest tal on kindel plaan jaanuaris tagasi tulla. Kuigi meie kohtumine Odessas oli minule huvitav kokkusattumus, siis veelgi uskumatum oli see, et me jooksime veel ka Kievis samamoodi kokku. Ma ei teadnud, et ta veel Kievis ka peatub, kuid sain selle ikkagi teada, sest olime juhuslikult samas baaris.

Viimasel ajal on väga palju juhtunud. Mulle tundub, et hetkel on vaheetapp, sest mul ei ole olnud ühtegi tavalist või odessarutiinset päeva viimase pooleteise kuu jooksul ehk sellest ajast alates kui ma siit lahkusin. Peale tagasitulemist on üks pidev pidu ja trall olnud. Selle nädala märksõna on Christiani ära saatmine. Nii kurb nagu see ka ei ole, aga ta lahkub juba pühapäeval. Siiski ma ei ole nii palju väljas käinud terve siin oldud aja jooksul või tegelikult väljas käimine ei olegi nii oluline. Olulisem on minu oma korteris toimunud megaolengud. Ja pean tunnistama, et peale tema lahkumist selliseid asju jälle ei saa toimuda, sest siin ei ole ühtegi teist inimest kellega see nii chillilt võimalik oleks. Ära saatmisnädal on loomulkult tähendanud igapäevast pisut shvipsis olemist, kuid see toimub loomulikult väga peenelt shampanjaga või vähem peenelt kaseviinaga, mis siiski on vaieldamatult kõige parem. Lisaks soovitus shampanja kohta, et kuigi Odessa poolmagus on hea, siis Frantsuski Bulvari poolmagus on vaieldamatult parim ja kõige parem ja peenem on loomulikult mõlema firma kuldne. Täna õhtul toimub pidu Odessa suurimas magalapiirkonnas asuvas kohalikus diskoteegis. Ma arvan, et seal on veel hullem lihaturg kui siin tavaliselt. Kindlasti on seal inimesed max 16 aastased ja paljast ihu on oluliselt rohkem näha ning kingakontsad on tõenäoliselt 5cm kõrgemad. See on selline koht kuhu ma igal ajal ilmselt ei julgeks minna ja see asub kesklinnast ehk minu kodust täiesti võimatult kaugel, siis ma sinna niisama ei satu ka. Täna on viimane võimalus.

Sellest nädalast käin taas tantsimas. Olulised muudatused sellel hooajal on, et lisaks õpime veel ka tangot ja india tantsu, aga trennn on endiselt väga hea. Peale suvist mittemidagi tegemist on minu rind oluliselt paremini liikuma hakanud ja verbljut (tõlkes kaamli liigutus) tuleb ka oluliselt paremini välja. Lisaks on käimas vene keele kursuse ettevalmistus ehk siis otsin kursust või õpetajat. Nii, et tegemist jätkub, kuigi mulle pidevalt tundub, et alates esmaspäevast jätkub mul 2.poolaeg siinset pisut rutiinsemat elu, vaatamata sellele, et eelmisel nädalal jõudsin järeldusele, et mul ei ole siin 5 kuu jooksul olnud hetke ja perioodi kui oleks väga igav või väga pahasti. Ma lahutan enda meelt väga hästi.

Kahe nädala pärast lähen Moldovat visiteerima. See on mu kindel plaan olnud ja nüüd see võimalus ka avanes. Mind nimelt valiti osalema õppereisile "Noorsootöö Moldovas". Sellisest õppereisist sai tegelikult alguse ka plaan Ukrainasse tulla. Kuigi Kišinau asub Odessast vaid 150km kaugusel on sinna minemine esmapilgul keerulisem kui Gröönimaale minemine. Ma pean saama viisa, mille jaoks pean tõenäoliselt 2x minema Kiievisse. Lisaks ma ei ole kindel, et ma tegelikult saan ikka Kišinausse siit rongi või bussiga minna, sest teatavasti asub sel lühikesel teel tunnustamata riik Transnistria, mille läbimine võib olla keeruline. Seda kuna nad ei tunnista Moldova viisat ja nende enda viisat ei ole võimalik saada, sest neil puuduvad esindused. Osad inimesed olevat Moldovasse minemiseks läinud läbi Rumeenia. Kuid osad inimesed kinnitavad mulle, et probleeme ei teki kui mul on olemas nii Ukraina kui ka Moldova viisa. Eks paista. Ikkagi tundub selline reisikorraldamine täiesti võimatu. Kui ma oleks hetkel Eestis, siis ma ütleks, et ma ei tahagi mujale kui Lätti või Soome reisida:)) Noh nii hull ei ole, aga lihtsat reisimist armastan ma küll.

Täna oli mul ülemusega nõupidamine. Panin oma tulevikuplaani paika. Teen organisatsioonile uue inglise keelse voldiku ja proovin parandada ka kodulehe inglise keelset versiooni. Need tunduvad mulle väga head väljakutsed. Lisaks on siin veel nipetnäpet teha. Sel nädalal õpetasime lastele suurte mullide tegemist. Juhul kui te ise seda proovima hakkate, siis pidage meeles, et Fairy on vaieldamatult parim mullivee tegija, muid ei ole üldse mõtet isegi proovida. See nädal on möödunud ka kõikvõimalike Eesti uudiste saamise tähe all. Siia ilma on sündinud uued inimesed, palju sünnipäevasid ja hulgaliselt keerulisi ning veidraid isiklikke muresid Eestis. Nüüdseks on kõik jälle vist täitsa ok.

Kiev

Alustuseks pean mainima, et siin kontoris on terve nädala toimunud väga naljakas tegevus. Üks väga kunksmoori välimusega proua - suured hallid juuksed, konksus nina ja konksus selg, loeb mingeid traktaate ette ja üks nii u 14-aastane noormees trükib selle arvutisse. Vahel nad vaidlevad ka. Ma kunagi ei kuula millest jutt käib, kuid kuna väga palju mainitakse Juštšenko nime, siis mulle tundub, et need on mingid - Olukorrast riigis - raportid mis ta ette loeb. Mulle meenutab see aruandeid, mida ema tegelaskuju kirjutas filmis Goodbye Lenin.See kõlab siin väga naljakalt, sest see toimub iga päev viimasel ajal.

Nii, aga tahan pisut jäädvustada Kievi mälestusi. Nädalalõpp läks täpselt nii nagu ma plaanisin. Ja kuigi see läks väga kiirelt, siis mul oli ikkagi tunne, et tegemist oli pika ajaga, sest me tegime väga palju. Esimest korda käisin Kievis bussiga ja mulle meeldis, sest see on kiirem. Minnes ma loomulikult kujutasin ette kuidas ma end bussiistmele 6x tunniks kerra tõmban ja tudin, kuid see illusioon purunes hetkega kui nägin tuugalt täis mikrobussi, millesse ma ronima pidin. Ma sain viimase istumiskoha, kuid sõidualguseks oli loomulikult ka vahekäik inimesi täis. Tegelikult läks sõit täiesti ootamatult toredasti jälle, sest mu kõrval seisis naisterahvas, kes nagu hiljem selgus on pärit Odessast kuid 5 aastat elab juba Tallinnas. Ta oli just teel piletitele järgi. Väga tore naine oli ja lahe oli rääkida Tallinnast detailselt. Pärast veetsime veel pool päeva koos ka Kievis ja loodan teda kunagi ka ehk Tallinnas näha.

Eelmisel nädalalõpul nägin täiesti uut Kievit. Esiteks käisime väljas ja balletti vaatamas ja Lavras ja olime lihtsalt ja veel palju muud. Ballett oli väga hea, täiesti ootamatute eriefektidega. Baleriinid sõitsid seinal mingil astmel ülesalla. Pisut naljakas oli see, aga tants oli väga heal tasemel. Klubis ja pubis oli väga tore. Lavras ma koobastesse siiski ei saanud, sest mu kostüüm ei olnud vastav. Pea peab olema kaetud ja pikk seelik peab olema. Mul ei olnud kumbki ja ma lihtsalt ei olnud nõus sinna pühakotta sisenema 20 grivnat maksvas tumesinises puuvillases hirmsas kitlis. Otsustasin, et lähen sinna järgmine kord ilusana. Kievis elasin Yulia juures. Üldse seltskond oli super - Timo, Veronica ja Yulia. Kievi nägu muutus minu jaoks. Seni on Kiev olnud minu jaoks väga ilus sotsarhitektuuriga linn. Seekord nägin esimest korda vanemat ja armsamat Kievit. Ma ei tea miks ma sinna kanti kunagi enne ei ole sattunud, sest see on palju ilusam kui Maidani ümbrus.

Kõige ootamatuma elamuse sain pühapäeval vabaõhumuuseumis. See asub u 25 km Kievist ja on tõesti külastamist väärt. Ma ei ole väga suur talukultuuri austaja, kuid Ukraina talukultuur tõesti üllatas mind. Eestis on talundus igal pool väga sarnane. Ukrainas on rohkem erinevusi. Eks riigi suurus määrab ka palju. See külastus oli väga inspireeriv erinevate sisekujunduselementide osas. Leidsin seal palju elemente, mida ma kujutasin ette, et võiksid täiesti olla minu kunagises tulevikukodus. Lisasin siia pildi vitsaiast, mille sarnast ma kunagi näinud ei olnud. Lisaks ei olnud ma kunagi varem käinud väga vanas ja puidust ortodoksi kirikus. See oli väga väga kõrge, kolme sibulaga ja väga muljetavaldav. Lisaks on Ukraina talu katus tehtud viljakõrtest. Ma ei tea kas see on õige termin selleks. Katus näeb välja nagu Eesti rookatus, kuid seespool on viljapead ka ja tundub, et katus ei ole väga kauakestev. Kui keegi peaks kunagi Kievi kanti sattuma, siis sellesse muuseumisse soovitan minna. See on muidugi meeletult suur. Meie jõudsime läbida ainult 2 vana-Ukraina regiooni. Vist u 5 jäi külastamata.