Soovin jagada teiega ühe teise EVS vabatahtliku tegemisi. Madis on nüüdseks 6 kuud elanud ja töötanud Prantsuse Guyanas. See on tõenäoliselt riik, millest enamus inimesi kunagi mõelnudki ei ole. Hiljuti külastas ta veel teist suhttundmatut riiki Inglise Guyanat. Kuna ta elab seal veel 6 kuud ja tema kirjutised on alati väga huvitavad, siis panen selle ka oma blogi üles.
Madise kirjutatud:
Mina tulin siia võitlema selle eest et inimesed üksteisest halvasti ei arvaks ja üksteise vastu kenad oleks. Kodust lahkudes irvitasin selle tühja lause üle sest ei kujutanud ette kuidas seda teha saab. Nüüd õpetan riigikeelt et kõik üksteisest aru saaksid. Tundub asjalik tegevus olevat. Siin on kole põnev vaadata rassismi ja integratsiooni, see on Eesti omast nii erinev.
Cayennist käiakse tihti Surinaames ja Brasiilias shoppamas. Aga peaaegu keegi ei ole käinud Inglise Gujaanas ja selle pealinnas Georgetownis. Isegi need noored kes on ema või isa poolt sealt pärit, ei oma mingisugust ettekujutust kuidas seal elu on. Arvatakse et seal ongi Põrgu.
Üks keskmine tõsine georgetownlane Cayennis võrdub labase prostitutsiooni, viletsates tingimustes squattimise ja röövimistega. Seda imagot kujundavad siin immigrandid kes äraelamiseks suurt vahendeid ei vali. Sama kehva stereotüübiga on veel 2 klassi haridusega pussitajad ja revolvrikangelased brasiillased ja tapjad voodoo-haiitilased. On see kõik 100% tõsi? Tundmatut asja ikka kardetakse.
Georgetowni ja Paramaribo üliopilased käisid nädal aega Cayennis prantsuse keelt õppimas ja kultuurivahetusel. Ma aitasin seda korraldada ja sain omale mõned põnevad sõbrad. Varsti pärast seda hakkas info levima et dominikaanlaste assotsiatsioonis räägib keegi inglise keelt ja nüüd on see omamoodi ka nende organisatsiooniks muutunud. Niiviisi ma puutusin nendega esimest korda lähemalt kokku. Nüüd ma tean Georgetownist rohkem kui kõik prantsuse gujaanalased kokku ja ma olen selle üle ääretult uhke. Sest me käisime sõbraga seal.
Ja meil ei olnud mingit aimu mida oodata. Sest Cayennis me olime kuulnud kümneid lugusid, mida kõik uskusid ja üksteisele rääkisid ja mille kohta me juba enne lahkumist teadsime et need ei ole tõsi. Mulle meeldivad eriti need – seal ei ole kodusoda ikka veel labi saanud, kõik inimesed kannavad juba lapsest peale rastapatse ja jaapanlased põletavad suuri metsi maha et põldudele ruumi teha. Mingit sõda ei ole, on hoopis rahu. Pool elanikkonnast on hindud ja ma ei ole ühtegi rastapatsidega hindut näinud Gujaanades. Jaapanlasi seal ei ole üldse ja alepõllundust seal eriti ei tehta. Mu kõige kõrgem ülemus andis mulle ka konkreetset nõu – Madis! Ära sinna mine! Me olime kõigeks valmis ja meil ei olnud õrna aimugi mida oodata.
Piiripunkti värava raudvarbade vahelt sirutab meie poole kaks jõmakat kätt ja nende omaniku hääl kriiskab „Fat man is here ! Fat man takes you to Georgetown !” Täistuubitud minibussi spidomeeter ei tööta. Paarsada kilomeetrit pealinna on ülehelikirusel slaalom jalakäiate, autode, kitsede, jalgrataste ja hobusevankrite vahel. Turvavöö oli ainult Fat manil endal. Üks jalakaija jääb meile tee peale jalgu, ta sirutab käe aknast välja ja annab sellile sõidu pealt litaka mööda põske.
„ Yo white bway ! Welcome to Gwayaana man ! ” Algul me vahtisime liiga palju ringi. Meid vahiti ka sama palju. Siis võeti meid vist omaks. Ja tuli välja et kui meiega üritati rääkida siis lihtsalt selleks et neile meeldib palju rääkida. Nad ei küsinudki eriti raha ega suitsu ja ei üritanud midagi müüa. Cayenne on hullem.
Kesklinnas tahtsid meid pidevalt alla ajada uhkete maalingute, superlaiade valuvelgede ja kõva tümakaga minibussid. Me olime kindlad et need on mingid gängide liikuvad peod. Mõni aeg hiljem me kimasime juba rahulolevate irvetega ise selles muusikat ja inimesi täis tuubitud kastis kesklinnast eemale, juuksed uljalt tuules lehvimas. See oli ühistransport.
Meie sõbrad ülikoolist olid imelised giidid, nad viisid meid enda kodudesse ja näitasid kuidas nad elavad. Seal oli aasta alguses kuulus üleujutus ja me nägime majadel vee jäetud jooni. Kes elas kahekorruselises majas, sellel vedas, ta sai asjad teisele korrusele tassida. Enamus inimesi on usklikud, igal pool, ka maal ja väikestes külades, vahel päris keset põldu on hiinlaste ja hindude templid, punased ja luitunud lipud bambusvaiade otsas, mosheed ja kirikud. Kes ei ole usklik on rudeboy ja bad man, turisti hirm.
Vaesus on üldine. Elamurajoonides on asfaldi asemel augud ja muda. Tänavavalgustuse asemel on teede ääres tünnides lõkked. Kõigis majades ei ole jooksvat vett ja elektrit. Madalad väikesed majad on tihedasti üksteise vastu litsutud. Ja siis on mingi baarikese kõrval majadest kaks korda kõrgem kõlarite torn mis reggaet tümistab. Sound System.
Rahvastik koosneb 7 % indiaanlastest, 35% orjapidamise ajal aafrikast toodud mustadest ja kreoolidest ja 50 % peale orjapidamise lõppu lääne-indiast toodud hindudest. Kõik need importimised tehti selleks et valgete kolonistide istandusi käigus hoida. Need rahvused elavad nüüd juba sadu aastaid koos ja räägivad omavahel ilusti oma kariibimere reggae-inglise keelt. See ongi Prantsuse Gujaana rabav erinevus naabritest – meil siin on niivord palju hiljuti saabunud immigrante kes ei ole veel mõelnudki oma elustiili muutmise peale ja ei ole jõudnud veel omavahel seguneda. Elu laheb edasi nagu vanal kodumaal. Mosaiik mida alles hakatakse kokku panema.
Huvitav kui palju valgeid on käinud Georgetowni getos hindu kodus õhtust söömas. Pimedas. Cayennist lahkudes anti meile kaasa ultimaatum – pimedas ärge mingil juhul hotellist välja minge. Võimaluse korral valges ka mitte. Meie lolli juttu kuulda ei võtnud ja meil oli kogu aeg ja igal pool lõug ripakil. Ilgelt põnev oli. Ettevaatlikud olime ka ja midagi hullu ei juhtunud.
