Jüri Põõsas

Nüüd see õudne päev on käes, hr Põõsas saabus. Mulle läheb väga korda, mis maailmas toimub ja ma ei taha, et maailmas oleks sõda, kuid ma enamasti ei reageeri kellegi peale hirmus tugevalt. Seega on praegune kogemus esmaskordne. Ma tõepoolest soovin, et hr Põõsast hetkel Eestis ei oleks ega tuleks. Sest esiteks ta mulle üldse ei meeldi, ma ei hakka tugevamaid sõnu kasutama. Aga ma ei saa aru inimestest kes teda toetavad, sest minu jaoks tema eksistents maailmas muudab ka minu elu mitteturvaliseks. Ja ma arvasin, et Eesti hakkab ta ees lömitama ja nüüd on see käes. Ja siis ole veel patriootlik ja armasta oma maad. Lollakad. Meie presidendi sõnul me jagavat 90% ühiseid vaateid. Ma ei saa aru, kas tõesti see minu kodumaa usub ka, et demokraatiat ja rahu juurutatakse vägivallaga. Jeemur küll. Ja siis see vastik Põõsas kasutab igas lauses seda arhailist 17.sajandi sõna "liitlane". Ma ei soovi olla osa USA liitlastest. Vastikvastikvastik.
Ma mõistan vajalikke turvanõudeid, kuid ma ei mõista, et päevast visiiti valmistab ette 1000 inimest, külastatava riigi julgeolekuorganeid ei teavitata plaanidest, ta elab oma kaaskonnaga 24-korruselises hotellis omapead, mina ei saa minna ei poodi ega solaariumisse, ma ei julge telefonis ega skaibis härrast pahasti rääkida, sest ma reaalselt kardan,et mul on järgmisel hetkel püssimehed ukse taga. See on üks keeruline lugu.
Nüüd mulle meenub, et ma tundsin viimati nii 1991 augusti putši ajal, kus mingi rahvusvaheline tegevus mõjutas minu turvalisust. Siis olid tankid, nüüd on lihtsalt üks vastik mees.

Naabrid

Oma iseseisva elu ajal on mul alati naabritega suhteliselt vedanud. Kõige olulisem et nad ei lärmaks. Ükskord ma kindlasti olin halb naaber ,sest elasin vanade tädide majas ja seal nagu ikka pidi regulaarselt koridori koristama, kuid minu kiire elu seda regulaarsust ei võimaldanud ja seega pidas üks tädi mul kiivalt silma peal, et kas ma ikka koristan:)
Esimest korda on mu hetke korteris naabrid teema, sest mu uks ja sein kostavad vist liiga läbi ning kindlasti on mul ka lärmakad naabrid. Eelmine kõvakuulmisega neiu kolis välja. Ta rääkis kõvasti ja vaatas telekat kõvasti ning pärast selgus et tal oligi kuulmisega probleeme. Ta aegajalt hoidis ka päeval ühte last kes lihtsalt jooksis ühest seinast teise ja prõmmis vastu seina. See selleks. Nüüd on uus ja tõsisem probleem. Mu naaberkorter on u 25m2, kus tundub et elab 4-liikmeline perekond. ema, isa ja 2 väikest last, üks nii u 2-3. Enamasti sellises olukorras peaksid probleeme tekitama lapsed ja nende nutt. Kuid nüüd on täiesti erakordne probleem - röökiv ema.Nimelt suhtleb see ema oma lapsega karjuvas kõneviisis, mille peale laps alati nutma hakkab. Ja ema muudkui röögib, mida mina pean ka kuulma. Ta peamised lapse kasvatamise vahendid on: karjumine, sõnad "ära", "lõpeta", "raisk" jms ja ilmselt ka selles tohutult "suures" ühe ruumises korteris ahelsuitsetamine. Mul puudub usk, et selline keskkond lapsearengule varases lapsepõlves väga positiivselt mõjub. See on natuke keeruline olukord, sest ma arvan et seda ei saa päris nii lubada, sest siiski tegemist on lapsega, mitte taime või autoga või mehega, kelle peale ta karjub ja keda suitsus sunnib elama. Ei teagi mis teha...

Mõned muljed Portugalist. Ilus ja veider maa. Ja ma pean endale hankima fotoaparaadi, et ma saaks ise ka pilti teha. Moldovale lisaks on uueks eesli-maaks saanud ka Portugal:)

Ja uskumatud seiklused jatkuvad. Sel korral on elu toonud mind Portugali ja loomulikult ei kylasta ma lihtsalt Lissaboni voi Portot nagu normaalsed inimesed, vaid seni olen ma kylastanud selliseid kuulsaid kohti nagu Arroquelles ja Chaos. Yhes 600 elanikku ja teises 150. Ilus vaade koikjal kuid see ei ole koige olulisem. Neis kohtades elu nagu seisab. Molemas on seintel kaardid, kus endiselt eksisteerib Ida-Saksamaa ja NSVL. Vaga kallis ka ei ole. Kui sul on 100€, siis Chaose baaris saad osta 200 klaasi veini ja kui Arroquelesis 250 klaasi. Just kaisin siin kohalikus baaris, kus myyakse 1988a Eurovisiooni soundtracki, Celine Dioniga kaanel ja valge vein on naabrimehe tehtud ja see on pudeldatud toenaoliselt korduvalt kasutatud 1,5l limpsipudelisse.Ja minul on tunne nagu filmis Thelma ja Luise, kus miniseelikus tsikk(tana rollis mina) astub vanaonude baari, kus onu on oma prillid ostnud toenaoliselt 1969a ja kohvi ostes tunned kuidas sind vaadatakse kui viimset paadunud.... Aga see pudelipohjaprillidega onu soidab ringi tibukollase magijalgrattaga, millele on kirjutatud American Eagle! Paike paistab, 20 kraadi jne. Elu on ilus!

Nyydseks on seljataga ka 4 kohaliku veinikeldri kylastus. Kaes on ju aeg kui maitstakse selle aasta esimest veini. Tegelikult oli see juba 1.novembril, aga meie saime seda kogeda alles tana. Iga papi tutvustas oma veini ja brandit ning pakkus loomulikult koiki voimalikke pahkleid.

Töö vs elu

Möödunud nädal ja olgem ausad viimasel ajal pidevalt pean ma mõtlema, et mis siis ikka oluline on. Praegu on need mõtted aktuaalsemad kuna eile ja täna olen kuulnud seoses ootamatu talvega mitmest noorest inimesest, kes on elu kaotanud ja kes on minu sõpradega seotud. See paneb mõtlema, et kui üürike see kõik ikka on ja mis peaks olema kõige tähtsam.
Selge on, et mul on liiga palju tööd, ma ei nimetaks siiski õnneks enam, et ma teen liiga palju tööd. Siiski kogu see rügamine ei tee mind sugugi õnnelikumaks või rikkamaks, vaid pigem piirab seda õnne. Ja ma ei ütle, et töö on paha, see ei ole see mõte. Lisaks on mul hea meel, et kuigi ma töötan kodus, mis võib põhjustada piiramatu tööaja, siis ma distsiplineerin end nii hommikul päeviku kui õhtul täitsa hästi. Ja lisaks on elu läinud nii, et elu end on nii palju saanud, et töötamiseks lihtsalt ei jää aga ja seda aega tuleb näpistada. Kuid jah, mulle ei meeldi, et kõige selle juures on viimase 5 kuu jooksul iga mu minut olnud planeeritud. Nii et ma pean isegi spontaansuse ära planeerima, nt on plaanis, et laupäeval ei tee ma mitte midagi. See võib tunduda, et toimub mingi plaanimajandus, eks ta puht tehniliselt nii ongi, aga see plaan on lihtsalt täiesti sisukas ja kindlasti mitte rutiinne.
Pean mingite ülesannetega ühele poole saama, et nad pidevalt mu kuklas ei istuks ja mus süümepiinu ega stressi ei tekitaks. Ning seejärel nautima toredaid inimesi, lihtsalt olemist ja kõngimist ja ringi vaatamist, oma Rainerile täringumängu õpetamist ja muid asju.

Kõik ei ole üldse lootusetu, lihtsalt viimasel ajal on kohe liiga kiire ja mulle ei meeldi,et mul ei ole aega kui võiksin mõelda, et võiks kellegagi kinno minna. Tuleb teatavad muudatused ellu sisse viia. Varsti hakkab kätte jõudma aastakokkuvõtete tegemise aeg, kuid veel on aega vanad lubadused välja koukida ja kõik tegemata jätmised veel ära teha;)

Ja veel. Ma olen jõudnud vist oma arengus sinnamaani, kus töö ja amet on lihtsalt üks osa minust, mitte minu identiteet ning mul on probleem kui seda minu olemuse külge tahetakse kleepida. Sellega tahan öelda, et mulle ei meelde töönarkomaanid, vaid inimesed kellel on huvitav elu mida nad naudivad ja üks osa sellest on lihtsalt misiganes-töö-mis-neile-meeldib.

Blog on väga hea aja salvestamise viis ja põhjus pakkimise alustamist edasi lükata. See tähendab, et homme ootab jälle lennuk ja loodan, et sel aastal veel viimane välismaal käik, kuigi seekord tuleb üle pikapika aja minu kaardile taaskord üks uus väisatud riik - sel korral Portugal. Lähen sinna koolitama ja pean tunnistama, et ei tea keda, kuid teema suhtes tunnen end õnneks suht kindlalt. Üldiselt on hetkel periood, kus kodu on kõige kõige parem koht ja isegi linna minemine (mis küll õnneks on vaid 12 kõnniminuti kaugusel) on tõsine ettevõtmine ning plaanimist vajav tegevus.

Lühikokkuvõte oktoobrist:
- Algas imetabase ja ootamatu Anne Veski laivkontserdi külastusega Sossi Klubi. Seni vaieldamatult aasta parim pidu. Olin täiesti alarõivastatud, kuid meie seltskonna vanus langetas peorahva keskmist vanust mitme pügala võrra. Avastasin ,et ma ei tea Anne laule üldse, rääkimata sõnade teadmisest. Ja Sossi Klubi tahab viimasel ajal, et Anne ainult 3 setti teeks varasema 4 asemel;) Nimelt viibisin ühe asjaga täiesti kursis oleva inimese seltsis.
- Väga tore ja veel kestev sünnipäeva pidustus. Ühine pidu 2-aastase HeadEstiga oli väga tore ja tõi kokku peaaegu kõik väga toredad inimesed. Sain toredaid kinke, nt uuesti välja tulnud Traviaata külastus, üks hüpersuper kontsert ja nt eile minu jaoks uue treeningu bodybalanci külastuse. Täiesti korda läinud sünnipäev, ilma tegeliku sünnipäeva tundeta. Peaks ikka sagedamini toredaid inimesi kokku kutsuma.
- PM ainulaadne kingitus. Külastus megastaaride Nikolai Baskovi ja Taissia Bovali kontserdile Linnahallis. Odessa Iralt kingituseks saadud litritega pluska oli täiesti omal kohal ja sel kontserdil oskasin ka nii mõnegile laulule kaasa laulda. (Odessa mõju jätkub) Seni aasta parim suurkontsert. See oli lihtsalt uskumatu - selline päris Vene estraad ja kõik plaksutavad ja hõikavad Koljale ja Tanjale. Ja viivad lilli ning kingitusi (nt moosi, konjakit või jõulu-aknakaunistusi), aint mõned matsid osalevad tühjade kätega. Õnneks olid meil mobiiltelefonid, et need lembelaulu ajal välja võtta ning nendega kõigi nende 4000 inimesega ühes rütmis kaasa kõikuda.
- Nädal lõppkokkuvõttes väga heal kontserdil Luksemburgis. Rääkisime inimõigustest ja kohe väga hästi ning arendavalt rääkisime.
- Palju toredaid inimesi ja liiga palju tööd.
- Teatava regulaarsusega sportimine, mis on toimunud hommikul 8-9 vahel.