Tagasi Revalis

Veel ärasaatmispeo after party - Irina, Arjen, Alex ja bojaaritar.

Ja olengi tagasi. Nüüdseks olen tagasi olnud juba päris mitu päeva. Paljud inimesed on küsinud, et kas oled rõõmus, et tagasi oled või et kas oled kurb ka. Kuna neid küsimusi on juba 2,5 päeva esitatud, siis mul hakkab tasahilju tekkima mõte, et äkki ma olen tundetu jääpurikas, sest ma ei saa öelda, et ma oleksin kurb või rõõmus. Lihtsalt olen ja nii end hetkel ka tunnen. Väga paljud inimesed ei tea, et kodumaa jälle rikkamaks on saanud (kuigi arvestades, et ilm just minu saabudes ilusaks läks, siis võiks ikkagi omad järeldused) ja lisaks ei oska ju keegi minuga ühendust ka võtta, sest keegi ju ei tea, mis numbrile peab helistama. Ja see tähendab, et on hea ja rahulik olnud, aga mitte liiga rahulik. Pean nüüd kibekiiresti kirja panema oma lõpusündmused.

Kuna "Rahvaste sõpruse" üritus on juba kajastatud, siis tuleb alustada pühapäevast, mis oli minu viimane päev Odessas. Päeval sain veel mitmete sõpradega eraviisiliselt kokku, et veel lobada ja kohvitada, sest see kombinatsioon tuleb mul imeliselt välja. Ma vist peaks seda talenti kuidagi ka oma karjääris paremini ära kasutama. Siis viisin kõik oma kotti mittemahtunud ja lastele võimalikult vajalikud asjad varjupaika, mis tegi neid ilmselgelt õnnelikuks. Nad eriti ei heitunud teatest, et voodilinad ja rätikud on mustad, kuid nad olid ju värvilised ja see kompenseerib kõik. Oli väga tore hüvastijätt lastega ja nüüd olen päris mitmega kirjavahetuses ehk saan ka vene keele trükkimist harjutada. Lisaks tegin pühapäeval midagi ootamatut. Nimelt oli mul absoluutselt kõik pakitud 6h enne kodust lahkumist ja see tähendas, et ma võisin lihtsalt oma armsas kodus veel viimast korda voodis vedeleda ja mitte midagi teha. Minu idülli kahjuks küll segati ja sellest võib järeldada, et sõprade omamine ei ole alati hea. Kuid tegelikult oli ikka tore. Ja nii oli minu juures ootamatult mõned sõbrad, kes tulid mind bussile saatma. Sõitsin bussiga Kiievisse, sest bussiga saab otse Borispoli lennujaama, kuid võta näpust. Pidin siiski Kiievis oma 8 kotti teise bussi tassima ja see ei teinud minu meelt mitte heaks. Bussis jagasin istmebaari tüübiga, kelle nimi suure tõenäosusega oli kas - Vitja või Ljoosa ja ta on kas:
- kui abielus, siis peksab oma pereliikmeid pidevalt;
- kui ei ole abielus, siis on kas sarimõrvar või salajane seksmaniakk.
Jõudsin ilusti lennujaama, kus tarisin oma kotid (mis tekitasid mus hirmu, sest oli kahtlus, et neid on pisut liiga palju) hoidlasse ja läksin kesklinna veel Annaga kohtuma ja salot (Ukraina rahsulik pekk, mis on sobiv kingitus emale ja mille imelistesse tervislikesse omadustesse ukrainlased järjekindlalt usuvad) ostma. Ja siis läksin lennujaama tagasi ja tarisin oma kotid jälle maapeale ning jäin värisedes check-ini ootama.

Ma olin teadlikult kasutanud EstonianAiri uut kohati mõttetut, kuid seekord vajalikku, võimalust osta paindliku turistiklassi pilet, et ma saaksin ikka rohkem nodi lennukisse pista. Check-inis selgus, et ka minu superpilet ei aita, sest seekord üritasin ma lennukisse minna 30kg ülekaaluga. OIOIOI. 1 kg maksab u 10usd'd ja vaestel voluntääridel ei ole siin mingeid rohelisi pabereid niimoodi lehvitada. Kuna ma sellistes olukordades skandaali ei oska teha, või ära minestada või suure häälega nutma hakata, siis tuli muid lahendusi leida. Ja lahendusteks osutusid tuttavad näod järjekorras, kellest ühel õnneks oligi ainult käsipagas ja ta oli nõus minu plahvatusäärel oleva hilbukohvri enda nimele võtma.Selle tulemusena sain endale toreda 7-aastase reisikaaslase, kellel oli väga äge Nori nimeline barbinukk, kelle juuksed külma ja kuuma mõjul värvi vahetasid. Ja nii ma jõudsin ilusti ja õnnelikult imekaunilt talvisesse Revalisse, nüüdse nimega Tallinnasse.

Kuigi kõik küsivad mu olematute või vähemalt ebaselgete tunnete üle, siis mul on hea meel, et seni ei ole keegi veel küsinud hirmuäratavamat küsimust. Et noh räägi mis sa seal tegid ja kuidas oli. Sest hetkel tundub, et ma ei oska seda veel nii kompaktselt kokku võtta.

Ootamatult hakkab minust meediakuulsus tekkima:)))))) Täna vaatasin üle dokumentaalfilmi. Mille lihtsalt ego-upitamiseks võin öelda, et täitsa äge on. Ja eetris ETV-s 20.märtsil kell 20.05 ehk nagu öeldakse praimtaimil! Homme on Kuku ja siis veel Linnaleht ja oeh maeijõua. Tegelikult on mul hea meel, et võimalus oma kogemust jagada ja need võimalused on kõik ootmatult tulnud ehk ma ei ole saatnud pressiteadet, et ma nüüd olen siin. Aga need on super võimalused asju kokku võtta ja asju läbi mõelda.

Ja ma väga tahaksin korraldada Tallinnas näitust Odessa piltidest, sest mul on tunne, et saaks ühe hea näituse, ma pean lihtsalt sponsorid välja võluma. Eks paistab mis saab!

Ja lõpetuseks, kuigi see ei ole lõpp. Aga ma tahan tänada väga paljusid inimesi, kes on minu ümber viimasel 10 kuul olnud, sest tänu neile on kõik olnud just selline nagu on olnud. Odessa on küll ilus ja huvitav, aga inimesed on olnud toeks, andnud nõu, ajanud naerma, ära kuulanud, tagasisidet andnud, kallistanud, kirjutanud, helistanud, sõnumeid saatnud, kaarte ja kirju saatnud ja muud väga olulist teinud. See ei ole lõplik nimekiri, kuid lihtsalt algus: Pille-Mai, Triin, Marii, Mati, mu emme, mu issi, Jüri, Kati, Piret, Kristo, Ira, Ira, Ira, Sergei, Sergei, Sergei, Masha, Masha, kõik lapsed........................................ ja kõik see sai teoks tänu programmile Euroopa Noored. Ning veel soovitus, kui te plaanite samasugust nalja, siis ärge olge nii rumalad kui mina- ehk kasutage ära maksimaalset võimalikku aega ehk minge 12 kuuks.