Odessa ja nüüdne väga hilissügis on uskumatult ilus. Ma olen nagu uues linnas. Endiselt plaanin, et ma pean minema ühel ilusal päeval lihtsalt kondama ja pildistama, sest kuigi suvelon päike, siis nüüd näeb seda linna ilu. Oktoobris kestnud kohutav külmus, mis kulmineerus vist lausa -1 kraadise ööga, sest oli näha väikest jääkirmet. Kuid nüüd on tagasi imeline sügis. Alates laupäevast on olnud väga soe, iga päev üle 10 kraadi ja see on lihtsalt taevalik. Kuid mis on esile toonud uue Odessa. See on see, et puud on raagus. Need kes on Odessas käinud, teavd, et siin on väga palju puid ja need puud on väga suured ja neist ei näinud suvel üldse läbi. Seega täiuslik päikesekaitse. Kuid nüüd on kõik need puud raagus ja puude tagant on välja tulnud kilomeetreid imelisi maju, mis seni on peidus olnud. Lihtsalt imeline!
Ja guljaitav rahvas ikka tõestab end pidevalt. Inimesi on tänavatel jalutamas sama palju kui suvel, nad ainult ei uju. Kuid guljaitamine on siinse rahva hing! Ja see väljendub ka keeles. Minu jaoks võibolla üks naljakamaid avastusi. Ma ei teadnud varem selle sõna ülekantud tähendust, ainult selle otsest tähendust. Seega oli algul väga veider ja naljakas kuulda, kuidas kõik inimesed oma vabaaja lemmiktegevuseks nimetasid - Ja guljaju. Ja seda nii 20 aastased noored mehed, 15 aastased tüdrukud, kõik tänavalapsed ja ka ärimehed. Kuid nüüd ma tean, et guljaju tähendab kõik, mis sa teed peale kodus olemise ja tööl käimise. Seega ka mina guljajun suht palju;)
kolmapäev, november 30, 2005
Segased organisatsioonid
Ma nüüd turtsun pisut. Teema on töö ja selle korraldus. Taustaks, et täna hommikul jõudsin järeldusele, et kõige demotiveerivam element iga töö juures on halb juhtimine või konkreetselt halb juht. Seda ma olen oma suhteliselt pika (kusjuures mõne aasta pärast 20 aastase) töökogemusest järeldanud - kõik algab ja lõpeb ülemusega. Kui ülemus on hea ja kollektiiv halb, siis elab üle, kui mõlemad on halvad, siis on see mõttetu piin ja lihasuretamine.
Niiviisi, aga hetkel ajab mind torisema ja turtsuma siinne töökorraldus, mis puudub tegelikult. Korraldus seisnebki korraldamatuses. Ma olen sellega harjunud ja arvestan sellega täielikult, kuid on siiski hetki kus see ajudele käib. Oluline on öelda, et viimasel ajal olen ma tõeliselt bisi ehk mul on reaalselt palju tööd ja väga põnevat tööd. Nimelt on mul väga hea meel selle üle, et olen suutnud neile siin nn "maha müüa" idee, et nad peavad parandama enda organisatsiooni kommunikatsiooni. Õnneks olen ma siin kuidagi muutunud selliseks veidraks usaldusisikuks, kellele räägitakse salaja oma muresid ja skandaale. Seega ma olen kuidagi taaskord väga informeeritud:) Ja nii selgus, et siin tekkis probleem kellegi võimaliku rahastajaga ja keegi "lõi ta üle" ja mu ülemus ei teadnud mida teha. Igal juhul jõudsime koos järeldusele, et hetkel on ainus infoallikas organisatsiooni u 50-liikmeline personal kellest ainult üks inimene teab millega org kui tervik tegeleb ja kuhu liigub. Seega jõudsime kokkuleppele, et vaja on teha korralik inglise keelne infovoldik, et tutvustada organisatsiooni ka paberil ning lisaks on vaja korralikku kodulehte, et oleks võimalik saada tausta- ja lisainfot. Kõik nö usutavuse huvides.
Niisiis on protsess nüüd käimas. Kõige parem meel on mul selle üle, et nad võtsid omaks ka idee, et koduleht ei pea olema ainult igav partneritele ja rahastajatele suunatud leht, vaid suur osa sellest peaks olema noorteinfo leht. Paljud tänavalapsed veedavad suure osa ajast internetikohvikutes mängides. St, et see oleks võimalus info neile anonüümselt kohale viia. Nii ja nüüd me siis teemegi seda lehte. Või siis tegelikkus on see, et kõik näevad mind kui kodulehe eest vastutajat olukorras, kus minul puudub idee kas selleks raha on ja kes tekstid teeb jne. Sellele keegi ei mõtle. Kõigi jaoks on ok küsida kuidas leht edeneb, kuigi mind ei ole nädala Odessas olnud. Ja nii on mitmete asjadega. See kõik on selline hajali. Siin on küll palju inimesi, kuid nende vastutusvaldkond on väga segane. Siin on ainult kaks inimest kes alati kontoris on - sekretär ja mina. Vahel on tunne, et võibolla on vaba päev, sest kontoris on 3 inimest ja siis järgmisel päeval on 20, kellest pooled ei pea paljuks minu kõrval suhelda röökivas kõneviisis. Seda ka loomulikult ajal kui ma juhuslikult telefoniga räägin. Oeh. Tegelikult peale eelmise nädala konverentsi olen ma tööindu ja motivatsiooni täis. Kuid annan endale teadlikult aru, et ma ei saa võtta liigselt vastutust, mida siin meeleldi tahetakse anda. Mu eesmärk on siiski, et need asjad toimiksid ka pärast seda kui ma lahkun. Igastahes keeruline. Või näiteks just nüüd 1 sek tagasi toimund vestlus. Eelmisel nädalal oli meil koosolek, et mis teemad peaksid olema. Kokkulepe jäi, et nad räägivad sellest ajal kui ma ära olen ja kui tagasi tulen, siis räägivad mulle. Nüüd loomulikult ei ole keegi millestki kuulnud ja leht, millele kirjutasime teemad on kadunud ja sellest on täiesti ükskõik. Apppiiiiiiiiiiii!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Nii ei saa midagi teha, kuid siiski olen ma veendunud, et see mida organisatsioon teeb on vägaväga vajalik ja oleme jõudnud kokkuleppele, et püüan leida uued vabatahtlikud organisatsioonile. Sest siiski see töö on väga huvitav, paljude arengu võimalustega ja organisatsioon vajab väga abi. Kuigi kohati on töötingimused võimatud. Kõik asjad toimuvad siis kui toimuvad, mitte siis kui on kokku lepitud. Kui kohtume hommikul kell 8, siis st, et kõik lahkuvad kodust kell 8. Siia kindlasti ei sobi inimesed, kel on komme nõuda teistelt mingit punktuaalsust vms. Siin tuleb vaadaat kuidas asjad edenevad ja samas jälgida, et pead ei kaota. Ma arvan, et kui siin olles tekitada mingeid ootusi võib päriselt hulluks minna, sest ootuste nurjumine juhtuks 10x päevas.
Niiviisi, aga hetkel ajab mind torisema ja turtsuma siinne töökorraldus, mis puudub tegelikult. Korraldus seisnebki korraldamatuses. Ma olen sellega harjunud ja arvestan sellega täielikult, kuid on siiski hetki kus see ajudele käib. Oluline on öelda, et viimasel ajal olen ma tõeliselt bisi ehk mul on reaalselt palju tööd ja väga põnevat tööd. Nimelt on mul väga hea meel selle üle, et olen suutnud neile siin nn "maha müüa" idee, et nad peavad parandama enda organisatsiooni kommunikatsiooni. Õnneks olen ma siin kuidagi muutunud selliseks veidraks usaldusisikuks, kellele räägitakse salaja oma muresid ja skandaale. Seega ma olen kuidagi taaskord väga informeeritud:) Ja nii selgus, et siin tekkis probleem kellegi võimaliku rahastajaga ja keegi "lõi ta üle" ja mu ülemus ei teadnud mida teha. Igal juhul jõudsime koos järeldusele, et hetkel on ainus infoallikas organisatsiooni u 50-liikmeline personal kellest ainult üks inimene teab millega org kui tervik tegeleb ja kuhu liigub. Seega jõudsime kokkuleppele, et vaja on teha korralik inglise keelne infovoldik, et tutvustada organisatsiooni ka paberil ning lisaks on vaja korralikku kodulehte, et oleks võimalik saada tausta- ja lisainfot. Kõik nö usutavuse huvides.
Niisiis on protsess nüüd käimas. Kõige parem meel on mul selle üle, et nad võtsid omaks ka idee, et koduleht ei pea olema ainult igav partneritele ja rahastajatele suunatud leht, vaid suur osa sellest peaks olema noorteinfo leht. Paljud tänavalapsed veedavad suure osa ajast internetikohvikutes mängides. St, et see oleks võimalus info neile anonüümselt kohale viia. Nii ja nüüd me siis teemegi seda lehte. Või siis tegelikkus on see, et kõik näevad mind kui kodulehe eest vastutajat olukorras, kus minul puudub idee kas selleks raha on ja kes tekstid teeb jne. Sellele keegi ei mõtle. Kõigi jaoks on ok küsida kuidas leht edeneb, kuigi mind ei ole nädala Odessas olnud. Ja nii on mitmete asjadega. See kõik on selline hajali. Siin on küll palju inimesi, kuid nende vastutusvaldkond on väga segane. Siin on ainult kaks inimest kes alati kontoris on - sekretär ja mina. Vahel on tunne, et võibolla on vaba päev, sest kontoris on 3 inimest ja siis järgmisel päeval on 20, kellest pooled ei pea paljuks minu kõrval suhelda röökivas kõneviisis. Seda ka loomulikult ajal kui ma juhuslikult telefoniga räägin. Oeh. Tegelikult peale eelmise nädala konverentsi olen ma tööindu ja motivatsiooni täis. Kuid annan endale teadlikult aru, et ma ei saa võtta liigselt vastutust, mida siin meeleldi tahetakse anda. Mu eesmärk on siiski, et need asjad toimiksid ka pärast seda kui ma lahkun. Igastahes keeruline. Või näiteks just nüüd 1 sek tagasi toimund vestlus. Eelmisel nädalal oli meil koosolek, et mis teemad peaksid olema. Kokkulepe jäi, et nad räägivad sellest ajal kui ma ära olen ja kui tagasi tulen, siis räägivad mulle. Nüüd loomulikult ei ole keegi millestki kuulnud ja leht, millele kirjutasime teemad on kadunud ja sellest on täiesti ükskõik. Apppiiiiiiiiiiii!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Nii ei saa midagi teha, kuid siiski olen ma veendunud, et see mida organisatsioon teeb on vägaväga vajalik ja oleme jõudnud kokkuleppele, et püüan leida uued vabatahtlikud organisatsioonile. Sest siiski see töö on väga huvitav, paljude arengu võimalustega ja organisatsioon vajab väga abi. Kuigi kohati on töötingimused võimatud. Kõik asjad toimuvad siis kui toimuvad, mitte siis kui on kokku lepitud. Kui kohtume hommikul kell 8, siis st, et kõik lahkuvad kodust kell 8. Siia kindlasti ei sobi inimesed, kel on komme nõuda teistelt mingit punktuaalsust vms. Siin tuleb vaadaat kuidas asjad edenevad ja samas jälgida, et pead ei kaota. Ma arvan, et kui siin olles tekitada mingeid ootusi võib päriselt hulluks minna, sest ootuste nurjumine juhtuks 10x päevas.
teisipäev, november 29, 2005
Bisnis
Ma olen alati aravnud ja arvan endiselt, et ma ei ole väga tugev bisnisvumän. Kuid siiski lisaks mu üha tugevnevale sotsiaalvaldkonnas tegutsemise motivatsioonile tekivad mul pidevalt enda arvates väga head bisnis-ideed. Mõni neist tugevam ja mõni on lihtsalt hetke kestev. Ma olen juba paar aastat mõelnud, et mul oleks vaja ikka pisut juurde õppida juurat ja ärijuhtimist. Viimane ma tean on kogemusega omandatav, aga mul on kohe 0-arusaamine sellest, et kuidas hakata äriideed elluviima. Ma tunnen, et ma pean mingil moel bisnisega ikka tegelema hakkama. Ma pean enda omaarust head ideed ikka kuidagimoodi rahaks muutma, ma lihtsalt ei tea kuidas alata. Ja ma tunnen, et ma ei saa enamasti äri toimimisest kuidagi moodi aru. Näide. Ma ei mõista kuidas juhtub, et postkontoris müüakse lisaks postiteenustele ja kaartidele ka pesupulbrit ja küürimispulbrit ning ei midagi muud sellest valdkonnast. Ma kohe ei mõista, mis liinipidi see täiesti kohatu pulber sinna letile on jõudnud ja hinnasildi saanud. Ma võibolla tahaks ka sinna kõrvale mingit huvitavat müügiartiklit neile pakkuda.
Ukraina on riik, millega ma tunnen, et ma kindlasti ei tahaks end igavesti siduda. See ühiskond ei ole kohe minu jaoks, kuid inspireeriv ärimaa on ta küll. Siin on paljupalju võimalusi. Kui ma vaid oskaksin seda kasutada......................................... oleks, võiks, läheks, teeks.....
Ukraina on riik, millega ma tunnen, et ma kindlasti ei tahaks end igavesti siduda. See ühiskond ei ole kohe minu jaoks, kuid inspireeriv ärimaa on ta küll. Siin on paljupalju võimalusi. Kui ma vaid oskaksin seda kasutada......................................... oleks, võiks, läheks, teeks.....
neljapäev, november 17, 2005
See nädal on mul olnud väga tihe programm. Esmaspäeval Odessa film, teisipäeval Iisraelis ehitatavast terrorismivastasest müürist ja eile ballett Luikede järv. Ma ikka imestan siin etenduste ja dekoratsioonide kvaliteedi üle. Pilet maksab siin väga vähe, aga dekoratsioonid on väga kvaliteetsed ja etendus samuti. Kuigi tundus vahel, et taustatantsijad olid pisut nagu proovis. Ja prints Siegfriedil oli lava taga vist malemäng pooleli, sest ta korduvalt hilines lavale, nii et tekkis pisut piinlik paus. Ja esiluik.. esimest korda märksin, et baleriinid peaksid ikka peenikesed olema, seekord oli pisut tötsakate ja lühikeste jalgadega luik. Algul oli pisut veider, kuid ta tõesti tantsis väga hästi. Üldse Luikede järv on lihtsalt uskumatult ilus ja meeletu muusikaga ballett. Ma pean hakkama rohkem siin teatris käima eriti ballette ja oopereid vaatamas, sest neid armastan ma kõige rohkem.
Ma ei saa kuidagi üle ega ümber siinsest publikust. Mulle tundub, et ma muust ei kirjutagi enam kui inimestest. Nii, aga taustaks on oluline rääkida siinse endise vabatahtliku Christiani kogemustest India kinost. Ta olevat seal käinud "Ämblikmeest" vaatamas ja sealne publik elas väga elavalt kangelase käekäigule kaasa. Rõõmu ja edu puhul tõusid püsti ja plaksutasid käsi ning õnnetuse puhul muutusid ka kurvaks ja väljendasid seda loomulikult vastavate häältega. Eilne balletti publik oli enamvähem sarnane. Mõnesmõttes ju tore, aga siiski harjumatu. Kogu etendus oli pisut kaootiline. Ma vist olen liiga konservatiivne ja põhjamaine teatris käia. Mul on oma arusaam teatrietiketist ja mulle meeldib sellst kinni pidada. Siinne publik on väga aktiivne plaksutaja, see tähendab, et nad plaksutavad kogu aeg ja tegelikult nii palju, et kui on traditsiooniline plaksutamise aeg ehk siis lõpus, siis nad enam ei jaksagi plaksutada. Lisaks hüütakse vahetpidamata "braavo", mis on väga tore. Etenduse ajal peale igat tantsu, selle tantsu tantsijad kummardavad. Ma arvan, et siin toimub vahel ka see, et mõnd osa etendusest korratakse. Loomulikult iga piinliku pausi ajal hakkasid inimesed kohe skandeerima, kohati naerma ja järgmisel hetkel hüüdsid "braavo". Vahepeal ei saanud ma aru, et kas neile inimestele meeldib etendus või mitte, või selline hüüdmine käib lihtsalt asja juurde. Loomulikult käib siin asja juurde ka olematu mobiiltelefonikultuur. Ehk täiesti normaalne, et telefon heliseb. See on üsna tavaline, ikka keegi ju unustab telefoni välja lülitada. Kuid.... siin siiski ei peeta paljuks telefonile vastata ja kõva häälega rääkida. See on väga ebameeldiv!
Kuid, etenduse lõpus juhtus midagi täiesti uskumatult naljakat ja piinlikku:))) Ehk siis kui etendus lõpeb, siis on tavaline et tantsijad kummardavad ja plaksutatakse ja siis mingi aja pärast viiakse näitlejaile lilli. Eile aga kohe kui etendus lõppes tormas lavale kari lilledega inimesi, nii et esitantsijad pidid nende vahelt esile trügima. Kuid üks karjast oli üks pisut seniilne vanaproua. Algul ma ei saanud aru mis ta teeb, kuid siis selgus. Kujutage ette. Laval seisavad u 20 kaunist luike, kes ilusti kummardavad ja äkki saalib nende vahel baretiga vanaproua, ta justkui otsib midagi ja siis kõnetab iga tantsijat. Lõpuks tulevad nende vahelt esitantsijad, et kummardada. Ja siis saab vanaprouavastuse, sest ta ju otsiski peaosalist, ta lihtsalt ei leidnud teda ülejäänd luikede hulgast. Ja tädi konkreetselt segas kummardamist, sest ta seisis tal täiesti kõrval ja toppis lilli otse kummardamise ajal. Väga piinlik ja väga naljakas hetk. Natuke selline Mr. Beani moment oli. Kuid etendus oli super!
Ja täna on mu kallil emmel sünnipäevl. Palju palju õnne sünnipäevaks!
Ma ei saa kuidagi üle ega ümber siinsest publikust. Mulle tundub, et ma muust ei kirjutagi enam kui inimestest. Nii, aga taustaks on oluline rääkida siinse endise vabatahtliku Christiani kogemustest India kinost. Ta olevat seal käinud "Ämblikmeest" vaatamas ja sealne publik elas väga elavalt kangelase käekäigule kaasa. Rõõmu ja edu puhul tõusid püsti ja plaksutasid käsi ning õnnetuse puhul muutusid ka kurvaks ja väljendasid seda loomulikult vastavate häältega. Eilne balletti publik oli enamvähem sarnane. Mõnesmõttes ju tore, aga siiski harjumatu. Kogu etendus oli pisut kaootiline. Ma vist olen liiga konservatiivne ja põhjamaine teatris käia. Mul on oma arusaam teatrietiketist ja mulle meeldib sellst kinni pidada. Siinne publik on väga aktiivne plaksutaja, see tähendab, et nad plaksutavad kogu aeg ja tegelikult nii palju, et kui on traditsiooniline plaksutamise aeg ehk siis lõpus, siis nad enam ei jaksagi plaksutada. Lisaks hüütakse vahetpidamata "braavo", mis on väga tore. Etenduse ajal peale igat tantsu, selle tantsu tantsijad kummardavad. Ma arvan, et siin toimub vahel ka see, et mõnd osa etendusest korratakse. Loomulikult iga piinliku pausi ajal hakkasid inimesed kohe skandeerima, kohati naerma ja järgmisel hetkel hüüdsid "braavo". Vahepeal ei saanud ma aru, et kas neile inimestele meeldib etendus või mitte, või selline hüüdmine käib lihtsalt asja juurde. Loomulikult käib siin asja juurde ka olematu mobiiltelefonikultuur. Ehk täiesti normaalne, et telefon heliseb. See on üsna tavaline, ikka keegi ju unustab telefoni välja lülitada. Kuid.... siin siiski ei peeta paljuks telefonile vastata ja kõva häälega rääkida. See on väga ebameeldiv!
Kuid, etenduse lõpus juhtus midagi täiesti uskumatult naljakat ja piinlikku:))) Ehk siis kui etendus lõpeb, siis on tavaline et tantsijad kummardavad ja plaksutatakse ja siis mingi aja pärast viiakse näitlejaile lilli. Eile aga kohe kui etendus lõppes tormas lavale kari lilledega inimesi, nii et esitantsijad pidid nende vahelt esile trügima. Kuid üks karjast oli üks pisut seniilne vanaproua. Algul ma ei saanud aru mis ta teeb, kuid siis selgus. Kujutage ette. Laval seisavad u 20 kaunist luike, kes ilusti kummardavad ja äkki saalib nende vahel baretiga vanaproua, ta justkui otsib midagi ja siis kõnetab iga tantsijat. Lõpuks tulevad nende vahelt esitantsijad, et kummardada. Ja siis saab vanaprouavastuse, sest ta ju otsiski peaosalist, ta lihtsalt ei leidnud teda ülejäänd luikede hulgast. Ja tädi konkreetselt segas kummardamist, sest ta seisis tal täiesti kõrval ja toppis lilli otse kummardamise ajal. Väga piinlik ja väga naljakas hetk. Natuke selline Mr. Beani moment oli. Kuid etendus oli super!
Ja täna on mu kallil emmel sünnipäevl. Palju palju õnne sünnipäevaks!
teisipäev, november 15, 2005
Odessa, Odessa!
Eile algas Odessas Prantsuse Kultuurikeskuse korraldatud dokumentaalfilmide festival. Esimene film oli "Odessa, Odessa". Film on Odessa juutide elust ja emigreerumisest. Filmitud on Odessas, New Yorkis ja Iisraelis. Minu meelest on film väga väga hea ja kuidagi annab edasi seda siinset elukomöödiat, mis siin pidevalt toimub. Huvitav oli see, et midagi ei muutu vaatamata sellele kus inimesed elavad. Kui kellelgi peaks olema huvi Odessa inimeste ja natuke ka linna nägemise vastu, siis sama filmi näidatakse ka Tallinnas kinos Sõprus 18.novembril. Seda ma ei tea, mis kell.
Ma hetkel olen jõudnud uuesti vene klassika lugemiseni. Meister ja Margarita on seekord edukalt alistatud. Ma olen varem korduvalt üritanud seda lugema hakata, kuid alati on see tundunud enneolematu jaburusena. Seekord enam mitte. Hetkel on käsil "Idioot" ja seegi on väga hea, kuigi varem ei ole kohe kuidagi edenenud. Järgmisena on plaan "12 tooli". Ma ise arvan, et need raamatud on nüüd mulle hingelähedased tänu sellele, et ma olen siin mõnda aega elanud. Uskumatu on see, et kuigi mõlemad raamatud on kirjutatud väga ammu, siis ma näen nii palju ühist praeguse elu ja inimeste suhtumisega. Vahel tundub, et muutunud on ainult mood, kuid suhted ja suhtumised on endiselt samad. Ma ei ole selliseid seoseid kunagi varem ühegi teise kultuuri raamatutes märganud. Kõik need totrad ja veidrad elemendid olid olemas ka eilses filmis ja hommikul nähtud "Briljantkäes". Ka seda filmi nautisin ma eile vist elus esimest korda.
On üks asi, mis mind siin alati imestama paneb ja nüüd veel kui mõtlesin nende seoste peale teostega. Siinne kultuur näitab end väga lihtsalt ja kiiresti. See on samuti üks asi, mida ma mujal ei ole kogenud. Võibolla ainulat Itaalias, kus elu käib lihtsalt oma soodu. Kuid siin on kogu see minu jaoks "veidrus" ja kõik need elemendid kiiresti nähtavad. Seda on täheldanud ka mitmed sõbrad, kes on mu blogi lugenud ja siia tulnud. Ma vahel ei tea kas see on hea või halb. Ja see ei olegi tegelikult oluline, kuid tundub, et eluetendus käib siin pidevalt. Kui ühest küljest on siin inimesed väga ühelaadsed, kohati võib öelda ideaalsed normist mittekalduvad ja sellest tulenevalt kohati suhteliselt igavad. Kuid samal ajal on need samad inimesed täiesti enneolematud karakterid, kel kõigil on omad hetkega nähtav omapärs. Olgu see siis kesklinnas jalutav lokirullidega tädi, bemariga kimav rullnokk, malet mängiv vanapapi, pargis istuv "kõiketeadja" tädi või metroos laulev endine ooperilaulja.
Ma hetkel olen jõudnud uuesti vene klassika lugemiseni. Meister ja Margarita on seekord edukalt alistatud. Ma olen varem korduvalt üritanud seda lugema hakata, kuid alati on see tundunud enneolematu jaburusena. Seekord enam mitte. Hetkel on käsil "Idioot" ja seegi on väga hea, kuigi varem ei ole kohe kuidagi edenenud. Järgmisena on plaan "12 tooli". Ma ise arvan, et need raamatud on nüüd mulle hingelähedased tänu sellele, et ma olen siin mõnda aega elanud. Uskumatu on see, et kuigi mõlemad raamatud on kirjutatud väga ammu, siis ma näen nii palju ühist praeguse elu ja inimeste suhtumisega. Vahel tundub, et muutunud on ainult mood, kuid suhted ja suhtumised on endiselt samad. Ma ei ole selliseid seoseid kunagi varem ühegi teise kultuuri raamatutes märganud. Kõik need totrad ja veidrad elemendid olid olemas ka eilses filmis ja hommikul nähtud "Briljantkäes". Ka seda filmi nautisin ma eile vist elus esimest korda.
On üks asi, mis mind siin alati imestama paneb ja nüüd veel kui mõtlesin nende seoste peale teostega. Siinne kultuur näitab end väga lihtsalt ja kiiresti. See on samuti üks asi, mida ma mujal ei ole kogenud. Võibolla ainulat Itaalias, kus elu käib lihtsalt oma soodu. Kuid siin on kogu see minu jaoks "veidrus" ja kõik need elemendid kiiresti nähtavad. Seda on täheldanud ka mitmed sõbrad, kes on mu blogi lugenud ja siia tulnud. Ma vahel ei tea kas see on hea või halb. Ja see ei olegi tegelikult oluline, kuid tundub, et eluetendus käib siin pidevalt. Kui ühest küljest on siin inimesed väga ühelaadsed, kohati võib öelda ideaalsed normist mittekalduvad ja sellest tulenevalt kohati suhteliselt igavad. Kuid samal ajal on need samad inimesed täiesti enneolematud karakterid, kel kõigil on omad hetkega nähtav omapärs. Olgu see siis kesklinnas jalutav lokirullidega tädi, bemariga kimav rullnokk, malet mängiv vanapapi, pargis istuv "kõiketeadja" tädi või metroos laulev endine ooperilaulja.
Tellimine:
Postitused (Atom)
