Reede oli Robinson Crusoe suur sõber, kuid mina ei ole kunagi reedega eriti sõbraks saanud. Ja täna on üks neist reedetest. Ma arvan, et mingil ajahetkel mu elus on tekkinud arusaam, et reedel peab miskit tegema ja ma vihkan seda tunnet kui mul ei ole mitte midagi teha. Kõigi teiste päevadega tulen ma suurepäraselt toime, aga reede õhtu on selline ärevust ja stressi tekitav aeg. Eriti kuna mul on selline täiesti realistlik arvamus, et kõigil inimestel maailmas on miljon plaani või neil on lihtsalt väga tore, kuid mina sinna lihtsalt ei mahu. Ma tean, et see ei ole 100% adekvaatne arvamus, aga kusagil hingesopis mingi tobe tüüp mulle seda ikka alati kõrva sosistab.
Täna on üks neist reedetest, kus ma tahaksin tegelikult minna välja. Kuid sellele on takistused ja ma ei taha olla kuidagi nii tugev, et neid ületada. Peamine takistud on, et mul ei ole kellegagi välja minna. Odessas ümbritsevad mind peamiselt töönarkomaanidest inimesed, kes mulle tundub, kunagi mitte midagi peale töötamise ei tee. Üksi välja minemine on alati variant, kuid see on kuidagi alati hirmutav. Ja selle üksi minemise juures on veel ka asjaolu, et kui ma Eestis või mujal Euroopas kaaluksin seda varianti, siis tundes siinset eluolu ja inimesi, siis siin nii lihtsalt ei tehta. Veelgi enam kui mul on au olla eevatütar. Lisaks veel, et end välja vabandada üksi välja minemisest, siis siin on vähe kohti kus oleks näiteks elav muusika või miskit. Ja lisaks veel siin on enamus baarid sellised, kus baar kus mulle meeldib istuda on ettekandjate jaoks, mitte klientidele. Ja ma lihtsalt keeldun istumast üksi 4-inimese lauas!!!!!!!!!!!:)))))) Sellised lihtsad ühe-õlle baarid on asjad millest ma siin puudust tunnen. Loomulikult on siin sellised ümbernurga õllekaid. Aga te võite ise ettekujutada millised need on. Minge Koplisse, seal on neid palju. Ja ma tunnustan, et ma olen lihtsalt argpüks ja mul puudub igasugune soov nendesse kohtadesse minna.
Ma ei ole Odessas veel ägedate inimeste soone peale sattunud. Kuid selle eest olen endaga suuremaks sõbraks saanud ja arvan, et muutunud ka oluliselt toredamaks!:))))
Toredat nädalavahetust!
reede, november 11, 2005
neljapäev, november 10, 2005
Siinsed lapsed
Viimasel ajal on mul väga hea meel selle üle, et ma töötan oluliselt rohkem ja siinsete lastega on mul ka rohkem kontakti. Paar nädalat tagasi tõlkisin siinsete laste lugusid ja kuna need mind nii liigutasid, siis mõtlesin, et jagan seda ka teistega läbi oma blogi. Eile käisin kaasas sotsiaalpatrulliga ja teen seda ka täna. Sotsiaalpatrull käib u 3x nädalas tänaval elavaid lapsi külastamas. Nad viivad neile süüa, riideid ja ravimeid. Ja ma leian, et see on täiesti uskumatu ja väga tänuväärne töö mida nad teevad. Väga palju täiskasvanud küsivad selle peale, et kas see on kõik mis nad teevad, et kas nad neid kuhugi ära ei vii. Nüüd ma mõistan, et see on nii rumal suhtumine, sest enamus lapsi on korduvalt kuhugi viidud, kuid see ei aita midagi, sest nad ei taha olla kusagil varjupaigas, või miilitsas või internaadis, sest nad on sealt juba korduvalt ära jooksnud. Neil on vaja lihtsalt toetust ja lootust, et nad saavad midagi muuta kui nad seda tahavad. Eile nähtud lapsed olid kõik liimiuimas. Nad on väga erinevas vanuses. Ja nüüd kui on juba külm on nad tõelises hädas. Seega leian, et selline toidu ja riiete viimine on väga vajalik. Hetkel on organisatsioonil puudus just soojadest riietest ja jalanõudest. Ma olen alati olnud pigem karmi südamega ehk ma ei kipu “päästma” igat koera ja kassi ja ma ei jäta toitu söömata, kuna kõigil neil inimestel seal Aafrikas ei ole süüa. Ma arvan, et see tõeti ei muuda midagi. Kuid eile nägin, et neid lapsi on võimalik aidata! Seega kuna on tulemas jõulud, siis olge helded ja kindlasti on teie läheduses keegi, kes vajab abi. Nt võite oma mittekasutatava talvejope viia mõnesse oma linna varjupaika ehk kellelgi hakkab sellest parem. Nende tekstide üks eesmärk on ka näidata, et lapsed ei ole enamasti sellest ise süüdi, et nad tänavale satuvad. Vahel mulle tundub, et inimesed ei tee vahet lastel ja täiskasvanud kodututel, kel on samuti raske, kuid kes on täiskasvanud ja teoreetiliselt peaksid teadma paremini oma võimalusi. Mind on siinsete lastega kokkupuude ma arvan palju muutnud. Võibolla olulisim kogemus oli suvel lastelaager, kus ma kogesin esimest korda, et ma ei pea vahetama oma musta seeliku puhta vastu, sest see ei ole üldse oluline ja nende laste jaoks ei ole materiaalsed asjad üldse olulised. Loomulikult nad enamus unistavad oma mobiiltelefonist, kuid see ongi unistus, mitte elu alus.
Elena - 13 a.
Kuni 8. eluaastani elasin ma Starõi Majaki külas, Odessa oblastis. Kui meie isa suri, ema hakkas jooma ja mind tema jaoks ei olnud enam olemas. Ma ei saanud enam süüa, mind peksti ja alandati. Kui tema uus sõber püüdis läheneda mulle kui naisele, hakkasin ma kartma ja öösel lahkusin salaja kodust ning läksin jalgsi Odessasse. Seal kohtusin ma teiste lastega kes rääkisid mulle Дорога к дому’st ja et seal töötavad inimesed võivad mind aidata. Seega läksin ma sinna keskusesse. Ma olen väga õnnelik, et saatus on mind kokku viinud inimestega, kes mind mõistavad ja aitavad. Nüüd käin ma koolis, minu eest hoolitsetakse ja ma olen leidnud endale tõelise perekonna.
Maggi – 11 a.
Ma sündisin Odessas ja ma olen 11 aastane. Ma ei ole kunagi oma isa näinud. Mu ema ütles, et ta elab Gruusias. Mu ema ei käinud tööl ja meil ei olnud raha, et korteri eest maksta. Seega pidime me korteri ära müüma ja me läksime ema sõbranna juurde elama. Ema läks sõbrannaga tülli ja ta viskas meid välja. Siis oli suvi ja me läksime randa elama, seal oli veel palju teisigi kodutuid inimesi. Kui saabus sügis, siis läks väga külmaks. Ema hakkas verd köhima ja ta tundis end väga halvasti. Hiljem tulid Дорога к дому inimesed. Nad andsid meile riideid ja süüa ja viisid ema haiglasse ning minu varjupaika. Mulle meeldib siin väga. Siin on soe, hea toit, minuga mängitakse, nad õpetasid mind lugema ja kirjutama ja varsti hakkan ma koolis käima. 31.oktoobril suri mu ema haiglas. Kõik inimesed, kes siin töötavad on väga erilised. Nad hoolivad minust ja armastavad mind.
Jevgeni – 13 a.
Ma sündisin Odessas. Mu ema töötas tänavakoristajana. Ta on väga ilus ja tema nimi on Oksana. Ta naerab palju. Meil käis palju külalisi, nad naersid kõvasti, suitsetasid, jõid ja sageli kaklesid. Ma ei käinud koolis, kuna teised narrisid mind. Ma käisin vaeselt riides, mul ei olnud raamatuid ja kooliasju, kuid ma tahtsin väga õppida. Sageli ma kaklesin, kuna teised solvasid mu ema. Ükskord ma ärkasin ja ema ei olnud kodus. Teda ei olnud mitu päeva. Mõne aja pärast tulid inimesed, kes ütlesid, et nad on korteri ära ostnud ja ma pean lahkuma. Nii ma sattusingi tänavale. Algul elasin ma soojakus ja sinna tulid inimesed Дорога к дому’st. nad tõid meile süüa ja ravisid, kui keegi oli haigeks jäänud. Hiljem pakkusid nad mulle, et võiksin minna varjupaika elama. Nüüd on mul oma voodi, voodilinad ja päris oma ilusad asjad. Nüüd on mul palju sõpru ja ma olen väga õnnelik.
Ženja - 14 a.
Nii kaua kui ma end mäletan, jõid mu vanemad viina. Ma elasin maal ja seal jõid peaaegu kõik täiskasvanud. Kui isa oli purjus peksis ta ema ja mind. Ükskord ma ei söönud 2 päeva, vanemad jõid ja ema ei andnud mulle midagi süüa. Ma läksin kolhoosi põllule kurke korjama, et midagigi süüa. Kuid valvur püüdis mu kinni ja viis mind mu vanemate juurde. Selle eest peksis isa mind ahjuroobiga. Ma ei tea, mis seejärel juhtus. Ma ärkasin haiglas, kuid mu vasak silm ei avanenud enam. Ma jooksin haiglast ära, et mu vanemad ei saaks mind uuesti koju viia. Ma elasin tänaval ja kerjasin. Ükskord tuli minu juurde üks mees ja rääkis mulle Дорога к дому’st. Ma läksin sinna ja nad võtsid mind varjupaika. Siin on väga hea. Keegi ei peksa meid ja antakse süüa. Ma ei nälgi kunagi ja juba näen ka pisut paremini.
Lena – 16 a.
Ma sündisin Kirovogradi linnas. Mu isa oli sõjamees. Meil oli hea ja sõbralik perekond. Kord läks isa lähetusse ja seal juhtus õnnetus. Isa suri tööülesandeid täites. Peale matuseid hakkas ema jooma ja ta vallandati töölt. Ta hakkas kõiki meie asju müüma, lõpuks müüs maha ka meie korteri. Me ostsime maja ühes külas. Kui me sinna jõudsime, leidsime eest varemetes maja ja meil ei olnud kusagil elada. Me teadsime, et meil on Odessas sugulased. Läksime sinna, kuid ei leidnud sugulasi. Nii sattusingi ma tänavale elama ja ma ei tea enam oma emast midagi. Ma elan koos teiste lastega pargis. Mulle tundus, et midagi head mu elus enam juhtuda ei saa, kuni ma sattusin Дорога к дому’sse. Nad pakkusid mulle, et ma võiksin hakata õmblema ja ma nõustusin meeleldi. Õppisingi õmblema. Nüüd ma tean, et sellest “august” on võimalik välja saada.
Roma - 17 a.
Ma tulin Moldovast, kuna mu vanematel ei olnud tööd ja meie peres oli palju lapsi. Ma olen vanim ja seega otsustasin, et lähen Odessasse tööle. Kui saabusin Odessasse, ei leidnud ma elukohta ja hakkasin elama keldris. Need kes seal elasid olid kõik narkomaanid ja mõne aja pärast hakkasin ka mina end süstima. Kui tulid Дорога к дому töötajad, kes tõid meile süüa ja riideid, siis nad pakkusid ka, et võiksin teha HIV-testi. Test oli positiivne.
Artem – 14 a.
Mu vanavanemad viskasid mu ema kodust välja kui ta rasestus, kuna emal ei olnud meest. Võõrad inimesed pakkusid emale varjupaika. Kui ma sündisin hakkas mu ema tööl käima. Seal kohtus ta mu võõrasisaga ja me hakkasime tema juures elama. Võõrasisale ma ei meeldinud, kuna ma meenutasin emale mu isa. Ta peksis mind sageli ja ei lasknud mind koju. Ema ei takistanud seda ja ma sain aru, et mind ei ole kellelegi vaja. Ma olin 12 kui ma ära jooksin. Ma elasin aasta tänaval ja hiljem sõbrad rääkisid mulle Дорога к дому varjupaigast. Algul ma läksin ainult vaatama. Mulle hakkas seal nii meeldima, et hakkasin seal igapäev käima ja ootasin, et mõni koht varjupaigas vabaneks. Kui nad leidsin Koljale kodu, võtsid nad minu asemele. Siin on palju tegevust ja huviringe. Me joonistame, mängime, teeme sporti, kasutame arvutit. Mulle meeldib siin väga. Olen siin leidnud endale perekonna.
Vika – 15 a.
Ma olen Odessast pärit. Ma ei mäleta enda vanemaid ja elan tänaval juba väga kaua aega. Selleks, et süüa osta hakkasin prostituudiks ja hakkasin liimi nuusutama. Hetkel on mul sõber Igor. Tema elab Дорога к дому’s ja tänu temale nuusutan ma nüüd vähem. Lisaks ei ole ma enam prostituut, kuna keskuses saame süüa, nad annavad meile riideid ja aitavad mul dokumente teha.
Jura - 14 a.
Ma olen pärit Nikolajevist. Ema jättis meid maha ja isa võttis minu ning mu venna Odessasse kaasa. Talle pakuti seal tööd. Kui me saabusime Odessasse, üürisime korteri. Nädala pärast ei tulnud isa enam töölt koju. Korteriomanik tuli ja viskas meid vennaga välja. Me hakkasime tööd otsima. Me laadisime rongijaamas kaubaautosid. Kuna me sõime väga vähe, siis oli ka raske töötada ja ma hakkasin varastama. Ükskord püüdis miilits meid kinni ja viis meid Дорога к дому varjupaika, kus elame praeguseni.
Petja – 13 a.
Kui ma olin 7 aastane, surid mu vanemad autoõnnetuses. Mind saadeti internaati. Seal meid peksti kui me ei käitunud piisavalt hästi. Karistused olid väga karmid. Ma nutsin palju ja ei kannatanud seda enam ning põgenesin ära. Ma hakkasin liimi nuusutama ja narkootikume tarbima. Kaks aastat hiljem jäin ma trammi alla ja kaotasin käe. Hetkel elan ma keldris ja tean, et minu elu ei muutu enam kunagi.
Saša – 17 a.
Mu vanemad surid ja mind kasvatas mu vend. Ta on 10 aastat minust vanem. Kui ma olin 8 aastane, läks mu vend varguse eest vanglasse. Mul ei olnud raha ja ma nälgisin. Mustlased võtsid mind enda juurde elama. Nad andsid mulle süüa ja ma hakkasin nende juures elama. Algul mulle seal meeldis, kuid hiljem sundisid nad mind rongijaamas kerjama. Nad peksid mind kui ma ei saanud piisavalt raha. Ma jooksin nende juurest ära ja läksin elama teiste laste juurde ühes keldris. Hetkel olen ma narkomaan. Дорога к дому arstid tegid mulle testi ja ma sain teada, et olen HIV+. Nad toovad meile vitamiine ja ravimeid.
Jana - 11 a.
Kui mu väike õde sündisin muutusin ma vanematele ebavajalikuks. Nad tahtsin mind vanaemale anda, kuid ma jooksin ära. Nad teavad, et ma elan keldris. Vahel toovad nad mulle riideid, kuid ma ei taha seda neilt vastu võtta. Ma käin Дорога к дому ‘s koolis ja tean, et seal töötavad inimesed aitavad mind alati.
Maksim – 15 a.
Ma sündisin maal külas. Seal ei olnud elektrit ja vett toodi meile. Meil oli suur majapidamine ja aed – 2 lehma, sead, kanad ja pardid. Ma pidin väga palju töötama ja pidin ärkama väga vara. Kool oli väga kaugel, teises külas. Ma tahtsin õppida ja selle pärast jooksin ära. Ma tulin Odessasse, läksin miilitsasse ja nad viisid mind Дорога к дому ‘sse. Ema tuli mulle järele ja püüdis mind veenda, et läheksin koju tagasi, kuid ma keeldusin. Ta tõi mu dokumendid. Дорога к дому aitas mul hakata koolis käima. Ema ütleb nüüd, et tal on minu üle hea meel ja käib mind vaatamas.
Polina - 16 a.
Ma sündisin Dnepropetrovskis. Mul oli 2 õde ja 4 venda. Meil ei olnud isa ja me elasime oma emaga. Kui ma käisin koolis, siis tahtsin ka teksapükse nagu teistel lastel, kuid meil ei olnud selleks raha ja ma pidin kandma oma õdede riideid. Kui ma olin 13 aastane kohtusin mehega, kes pakkus, et läheme koos poodi ja ta ostab mulle kõik mis ma tahan. Ma olin sellega väga nõus. Ta pani mind enda autosse ja vägistas mu seal. Seejärel tuli ta sageli kooli ja ähvardas mind. Ta sundis mind vahekorda astuma mitte ainult temaga, vaid paljude meestega, kes selle eest talle maksid. Üks neist meestest nakatas mind mingi haigusega. Kui see mees sellest teada sai, peksis ta mind läbi ja viskas välja. Nii sattusin ma tänavale, kus ma jätkasin prostituudina, sest see oli ainus mis ma teha oskasin. Ma olin sellisest elust väga väsinud ja palusin Дорога к дому inimestelt abi. Nad panid mind haiglasse, kus mind raviti terveks. Nüüd ma tean, et elatist peab ja saab teenida ausal viisil.
Kuni 8. eluaastani elasin ma Starõi Majaki külas, Odessa oblastis. Kui meie isa suri, ema hakkas jooma ja mind tema jaoks ei olnud enam olemas. Ma ei saanud enam süüa, mind peksti ja alandati. Kui tema uus sõber püüdis läheneda mulle kui naisele, hakkasin ma kartma ja öösel lahkusin salaja kodust ning läksin jalgsi Odessasse. Seal kohtusin ma teiste lastega kes rääkisid mulle Дорога к дому’st ja et seal töötavad inimesed võivad mind aidata. Seega läksin ma sinna keskusesse. Ma olen väga õnnelik, et saatus on mind kokku viinud inimestega, kes mind mõistavad ja aitavad. Nüüd käin ma koolis, minu eest hoolitsetakse ja ma olen leidnud endale tõelise perekonna.
Maggi – 11 a.
Ma sündisin Odessas ja ma olen 11 aastane. Ma ei ole kunagi oma isa näinud. Mu ema ütles, et ta elab Gruusias. Mu ema ei käinud tööl ja meil ei olnud raha, et korteri eest maksta. Seega pidime me korteri ära müüma ja me läksime ema sõbranna juurde elama. Ema läks sõbrannaga tülli ja ta viskas meid välja. Siis oli suvi ja me läksime randa elama, seal oli veel palju teisigi kodutuid inimesi. Kui saabus sügis, siis läks väga külmaks. Ema hakkas verd köhima ja ta tundis end väga halvasti. Hiljem tulid Дорога к дому inimesed. Nad andsid meile riideid ja süüa ja viisid ema haiglasse ning minu varjupaika. Mulle meeldib siin väga. Siin on soe, hea toit, minuga mängitakse, nad õpetasid mind lugema ja kirjutama ja varsti hakkan ma koolis käima. 31.oktoobril suri mu ema haiglas. Kõik inimesed, kes siin töötavad on väga erilised. Nad hoolivad minust ja armastavad mind.
Jevgeni – 13 a.
Ma sündisin Odessas. Mu ema töötas tänavakoristajana. Ta on väga ilus ja tema nimi on Oksana. Ta naerab palju. Meil käis palju külalisi, nad naersid kõvasti, suitsetasid, jõid ja sageli kaklesid. Ma ei käinud koolis, kuna teised narrisid mind. Ma käisin vaeselt riides, mul ei olnud raamatuid ja kooliasju, kuid ma tahtsin väga õppida. Sageli ma kaklesin, kuna teised solvasid mu ema. Ükskord ma ärkasin ja ema ei olnud kodus. Teda ei olnud mitu päeva. Mõne aja pärast tulid inimesed, kes ütlesid, et nad on korteri ära ostnud ja ma pean lahkuma. Nii ma sattusingi tänavale. Algul elasin ma soojakus ja sinna tulid inimesed Дорога к дому’st. nad tõid meile süüa ja ravisid, kui keegi oli haigeks jäänud. Hiljem pakkusid nad mulle, et võiksin minna varjupaika elama. Nüüd on mul oma voodi, voodilinad ja päris oma ilusad asjad. Nüüd on mul palju sõpru ja ma olen väga õnnelik.
Ženja - 14 a.
Nii kaua kui ma end mäletan, jõid mu vanemad viina. Ma elasin maal ja seal jõid peaaegu kõik täiskasvanud. Kui isa oli purjus peksis ta ema ja mind. Ükskord ma ei söönud 2 päeva, vanemad jõid ja ema ei andnud mulle midagi süüa. Ma läksin kolhoosi põllule kurke korjama, et midagigi süüa. Kuid valvur püüdis mu kinni ja viis mind mu vanemate juurde. Selle eest peksis isa mind ahjuroobiga. Ma ei tea, mis seejärel juhtus. Ma ärkasin haiglas, kuid mu vasak silm ei avanenud enam. Ma jooksin haiglast ära, et mu vanemad ei saaks mind uuesti koju viia. Ma elasin tänaval ja kerjasin. Ükskord tuli minu juurde üks mees ja rääkis mulle Дорога к дому’st. Ma läksin sinna ja nad võtsid mind varjupaika. Siin on väga hea. Keegi ei peksa meid ja antakse süüa. Ma ei nälgi kunagi ja juba näen ka pisut paremini.
Lena – 16 a.
Ma sündisin Kirovogradi linnas. Mu isa oli sõjamees. Meil oli hea ja sõbralik perekond. Kord läks isa lähetusse ja seal juhtus õnnetus. Isa suri tööülesandeid täites. Peale matuseid hakkas ema jooma ja ta vallandati töölt. Ta hakkas kõiki meie asju müüma, lõpuks müüs maha ka meie korteri. Me ostsime maja ühes külas. Kui me sinna jõudsime, leidsime eest varemetes maja ja meil ei olnud kusagil elada. Me teadsime, et meil on Odessas sugulased. Läksime sinna, kuid ei leidnud sugulasi. Nii sattusingi ma tänavale elama ja ma ei tea enam oma emast midagi. Ma elan koos teiste lastega pargis. Mulle tundus, et midagi head mu elus enam juhtuda ei saa, kuni ma sattusin Дорога к дому’sse. Nad pakkusid mulle, et ma võiksin hakata õmblema ja ma nõustusin meeleldi. Õppisingi õmblema. Nüüd ma tean, et sellest “august” on võimalik välja saada.
Roma - 17 a.
Ma tulin Moldovast, kuna mu vanematel ei olnud tööd ja meie peres oli palju lapsi. Ma olen vanim ja seega otsustasin, et lähen Odessasse tööle. Kui saabusin Odessasse, ei leidnud ma elukohta ja hakkasin elama keldris. Need kes seal elasid olid kõik narkomaanid ja mõne aja pärast hakkasin ka mina end süstima. Kui tulid Дорога к дому töötajad, kes tõid meile süüa ja riideid, siis nad pakkusid ka, et võiksin teha HIV-testi. Test oli positiivne.
Artem – 14 a.
Mu vanavanemad viskasid mu ema kodust välja kui ta rasestus, kuna emal ei olnud meest. Võõrad inimesed pakkusid emale varjupaika. Kui ma sündisin hakkas mu ema tööl käima. Seal kohtus ta mu võõrasisaga ja me hakkasime tema juures elama. Võõrasisale ma ei meeldinud, kuna ma meenutasin emale mu isa. Ta peksis mind sageli ja ei lasknud mind koju. Ema ei takistanud seda ja ma sain aru, et mind ei ole kellelegi vaja. Ma olin 12 kui ma ära jooksin. Ma elasin aasta tänaval ja hiljem sõbrad rääkisid mulle Дорога к дому varjupaigast. Algul ma läksin ainult vaatama. Mulle hakkas seal nii meeldima, et hakkasin seal igapäev käima ja ootasin, et mõni koht varjupaigas vabaneks. Kui nad leidsin Koljale kodu, võtsid nad minu asemele. Siin on palju tegevust ja huviringe. Me joonistame, mängime, teeme sporti, kasutame arvutit. Mulle meeldib siin väga. Olen siin leidnud endale perekonna.
Vika – 15 a.
Ma olen Odessast pärit. Ma ei mäleta enda vanemaid ja elan tänaval juba väga kaua aega. Selleks, et süüa osta hakkasin prostituudiks ja hakkasin liimi nuusutama. Hetkel on mul sõber Igor. Tema elab Дорога к дому’s ja tänu temale nuusutan ma nüüd vähem. Lisaks ei ole ma enam prostituut, kuna keskuses saame süüa, nad annavad meile riideid ja aitavad mul dokumente teha.
Jura - 14 a.
Ma olen pärit Nikolajevist. Ema jättis meid maha ja isa võttis minu ning mu venna Odessasse kaasa. Talle pakuti seal tööd. Kui me saabusime Odessasse, üürisime korteri. Nädala pärast ei tulnud isa enam töölt koju. Korteriomanik tuli ja viskas meid vennaga välja. Me hakkasime tööd otsima. Me laadisime rongijaamas kaubaautosid. Kuna me sõime väga vähe, siis oli ka raske töötada ja ma hakkasin varastama. Ükskord püüdis miilits meid kinni ja viis meid Дорога к дому varjupaika, kus elame praeguseni.
Petja – 13 a.
Kui ma olin 7 aastane, surid mu vanemad autoõnnetuses. Mind saadeti internaati. Seal meid peksti kui me ei käitunud piisavalt hästi. Karistused olid väga karmid. Ma nutsin palju ja ei kannatanud seda enam ning põgenesin ära. Ma hakkasin liimi nuusutama ja narkootikume tarbima. Kaks aastat hiljem jäin ma trammi alla ja kaotasin käe. Hetkel elan ma keldris ja tean, et minu elu ei muutu enam kunagi.
Saša – 17 a.
Mu vanemad surid ja mind kasvatas mu vend. Ta on 10 aastat minust vanem. Kui ma olin 8 aastane, läks mu vend varguse eest vanglasse. Mul ei olnud raha ja ma nälgisin. Mustlased võtsid mind enda juurde elama. Nad andsid mulle süüa ja ma hakkasin nende juures elama. Algul mulle seal meeldis, kuid hiljem sundisid nad mind rongijaamas kerjama. Nad peksid mind kui ma ei saanud piisavalt raha. Ma jooksin nende juurest ära ja läksin elama teiste laste juurde ühes keldris. Hetkel olen ma narkomaan. Дорога к дому arstid tegid mulle testi ja ma sain teada, et olen HIV+. Nad toovad meile vitamiine ja ravimeid.
Jana - 11 a.
Kui mu väike õde sündisin muutusin ma vanematele ebavajalikuks. Nad tahtsin mind vanaemale anda, kuid ma jooksin ära. Nad teavad, et ma elan keldris. Vahel toovad nad mulle riideid, kuid ma ei taha seda neilt vastu võtta. Ma käin Дорога к дому ‘s koolis ja tean, et seal töötavad inimesed aitavad mind alati.
Maksim – 15 a.
Ma sündisin maal külas. Seal ei olnud elektrit ja vett toodi meile. Meil oli suur majapidamine ja aed – 2 lehma, sead, kanad ja pardid. Ma pidin väga palju töötama ja pidin ärkama väga vara. Kool oli väga kaugel, teises külas. Ma tahtsin õppida ja selle pärast jooksin ära. Ma tulin Odessasse, läksin miilitsasse ja nad viisid mind Дорога к дому ‘sse. Ema tuli mulle järele ja püüdis mind veenda, et läheksin koju tagasi, kuid ma keeldusin. Ta tõi mu dokumendid. Дорога к дому aitas mul hakata koolis käima. Ema ütleb nüüd, et tal on minu üle hea meel ja käib mind vaatamas.
Polina - 16 a.
Ma sündisin Dnepropetrovskis. Mul oli 2 õde ja 4 venda. Meil ei olnud isa ja me elasime oma emaga. Kui ma käisin koolis, siis tahtsin ka teksapükse nagu teistel lastel, kuid meil ei olnud selleks raha ja ma pidin kandma oma õdede riideid. Kui ma olin 13 aastane kohtusin mehega, kes pakkus, et läheme koos poodi ja ta ostab mulle kõik mis ma tahan. Ma olin sellega väga nõus. Ta pani mind enda autosse ja vägistas mu seal. Seejärel tuli ta sageli kooli ja ähvardas mind. Ta sundis mind vahekorda astuma mitte ainult temaga, vaid paljude meestega, kes selle eest talle maksid. Üks neist meestest nakatas mind mingi haigusega. Kui see mees sellest teada sai, peksis ta mind läbi ja viskas välja. Nii sattusin ma tänavale, kus ma jätkasin prostituudina, sest see oli ainus mis ma teha oskasin. Ma olin sellisest elust väga väsinud ja palusin Дорога к дому inimestelt abi. Nad panid mind haiglasse, kus mind raviti terveks. Nüüd ma tean, et elatist peab ja saab teenida ausal viisil.
kolmapäev, november 09, 2005
Helkur päästab su elu!
Kui keegi peaks arvama, et see on mõttetu must pilt, siis te eksite. Teil peab lihtsalt pisut kujutlusvõimet olema, sest sel pildil on öine minu kodutänav Odessas. Tegemist on ühe peene kesklinna tänavaga ja seal asuva bussipeatusega. Enne asja juurde asumist pean lihtsalt jäädvustama, et see bussipeatus on minu põhilise koduminisupermarketi "Обжора" kõrval olev bussipeatus. See on üks põnev bussipeatus, sest seal toimub koguaeg midagi. Põhiliselt on see mingite asotsiaalide kogunemiskoht. Need on väga tegusad ja vist organiseerunud asotsiaalid. Igal juhul pakuvad nad iga päev uusi episoode oma seriaalist. Neist võiks vabalt riäliti shõu teha. Tundub, et neil on jagatud meeste ja naiste päevad. See siis tähendab, et ühel päeval istub pingil 5 suhteliselt loppis näoga prouat ja järgmisel päeval 5 sarnast härrat. Vahel nad söövad, vahel nad kaklevad, vahel sobravad prügikastis, vahel emblevad, vahel tõmbavad maski pähe ja lõbustavad poekülastajaid. Mõnel päeval leiad sealt pingilt istumas üksiku meesterahva kelle selja taga on tööriist nimega kellu ja ta mängib oma alteregoga malet jnejnejnejne. Ühesõnaga on see tore ja elav pink. Pingi populaarsus on loomulikult seletatav selle strateegilise asukohaga, sest see asub ju alati pilgeni täis nelja kaupluse prügikasti kõrval!!!!!!!! Mõelge siis ise!
Nii, aga nüüd asja juurde. Viimasel ajal, seoses hilissügise saabumisega olen ma üha enam hakanud mõtlema isikukaitsevahenditele. See pilt illustreerib minu õhtust koduteed, mis kestab u 20 minutit ja sellega kaasneb pidev hirm. Linnas on vist kokku u 10 valgustatud tänavat. Kui ma tean, et ma pean õhtul hilja koju minema, siis ma ei julge musti riideid selga panna, sest siis ju 100ga sõitvat siksid ja mersud ei näe mind kui ma tänavat ületan. Lisaks tuleb selle pildi juurde mõelde enneolematult suured augud, mille vahel tuleb slaalomit käia, et mitte sandistuda. Seega tunnen ma siin väga puudust helkurist. Ma meeleldi paneksin enda külge 10 helkurit ja jalutaksin ringi kui jõulupuu. Seni kuni mul helkurit ei ole asendan seda heledate riiete ja valge salliga. Kuid siiski olen sel teemal rääkinud kohalikega ja nad tõesti ei saa aru millest ma räägin. Ja see ei tähenda, et nad ei tea mis helkur oleks. Aga siin inimesed tõesti ei hooli ei endast ega millestki. Ja loomulikult käivad inimesed siin hallides, pruunides ja mustades toonides, sh lapsed. Minu kõigutamatu teooria on endiselt, et inimesed ootavad siin väga palju, et keegi ehk siis "isake riik" tuleks ja teeks. Eile oli mul just sel teemal vestlus ühe kõige enam maailmanäinud ja aruka noorega, kellega ma siin kohtunud olen. Tema jaoks on turvavöö autos üks üleliigne asi, mida rumalad lääneinimesed kasutavad ja ei hakka ISEGI sõitma enne kui kõik autos istujad on selle kinnitanud. Järgmises lauses ta räägib eile toimunud autoavariist, milles osales ta oma isa. Üldse tema arusaam enda kaitsmisest oli, et eks ma siis kinnitan turvavöö kui midagi juhtub. See on sama, et ma kannan helkurit kui ma tunnen hommikul, et täna vist midagi juhtub, või et kasutad kondoomi, sest on tunne, et just täna on suurem oht, sest tähtede seis on selline. Või paned kiivri pähe, sest arvad, et täna sõidad auku. Ma tean, et ka Eestis kõik ei hooli sellest, kuid vahe on siiski märgatavalt suur ja mulle tundub, et vähemalt mõne viimase aasta jooksul on siiski mingi oluline nihe endast hoolimise suhtes toimunud. Ja elades siin pimeduses ja hirmus ja aukudes mõistan kui oluline see on. Seega soovitus: pange helkur jope külge!
Nii, aga nüüd asja juurde. Viimasel ajal, seoses hilissügise saabumisega olen ma üha enam hakanud mõtlema isikukaitsevahenditele. See pilt illustreerib minu õhtust koduteed, mis kestab u 20 minutit ja sellega kaasneb pidev hirm. Linnas on vist kokku u 10 valgustatud tänavat. Kui ma tean, et ma pean õhtul hilja koju minema, siis ma ei julge musti riideid selga panna, sest siis ju 100ga sõitvat siksid ja mersud ei näe mind kui ma tänavat ületan. Lisaks tuleb selle pildi juurde mõelde enneolematult suured augud, mille vahel tuleb slaalomit käia, et mitte sandistuda. Seega tunnen ma siin väga puudust helkurist. Ma meeleldi paneksin enda külge 10 helkurit ja jalutaksin ringi kui jõulupuu. Seni kuni mul helkurit ei ole asendan seda heledate riiete ja valge salliga. Kuid siiski olen sel teemal rääkinud kohalikega ja nad tõesti ei saa aru millest ma räägin. Ja see ei tähenda, et nad ei tea mis helkur oleks. Aga siin inimesed tõesti ei hooli ei endast ega millestki. Ja loomulikult käivad inimesed siin hallides, pruunides ja mustades toonides, sh lapsed. Minu kõigutamatu teooria on endiselt, et inimesed ootavad siin väga palju, et keegi ehk siis "isake riik" tuleks ja teeks. Eile oli mul just sel teemal vestlus ühe kõige enam maailmanäinud ja aruka noorega, kellega ma siin kohtunud olen. Tema jaoks on turvavöö autos üks üleliigne asi, mida rumalad lääneinimesed kasutavad ja ei hakka ISEGI sõitma enne kui kõik autos istujad on selle kinnitanud. Järgmises lauses ta räägib eile toimunud autoavariist, milles osales ta oma isa. Üldse tema arusaam enda kaitsmisest oli, et eks ma siis kinnitan turvavöö kui midagi juhtub. See on sama, et ma kannan helkurit kui ma tunnen hommikul, et täna vist midagi juhtub, või et kasutad kondoomi, sest on tunne, et just täna on suurem oht, sest tähtede seis on selline. Või paned kiivri pähe, sest arvad, et täna sõidad auku. Ma tean, et ka Eestis kõik ei hooli sellest, kuid vahe on siiski märgatavalt suur ja mulle tundub, et vähemalt mõne viimase aasta jooksul on siiski mingi oluline nihe endast hoolimise suhtes toimunud. Ja elades siin pimeduses ja hirmus ja aukudes mõistan kui oluline see on. Seega soovitus: pange helkur jope külge!
neljapäev, november 03, 2005
Ma olen siin või õigemini peaksin alustama nüüd suurt õpetaja karjääri. Ikka inglise keele tunnid, kuid alates sellest nädalast anname koos ühe kolleegi Andreiga ühes õhtukoolis sotsiaalsete oskuste koolitusi. Nüüdseks on 2 tundi olnud. Väga tore ja lõbus ja, mis kõige olulisem, väga oluline. Enamus õpilased on 15-18 aastased. Paljud neist ei ole väga palju koolis käinud. Eile oli tunnis üks poiss, kes ei oska isegi lugeda ja kirjutada. Ja üllatuseks peaaegu keegi ei saanud kellast aru. Pärast muidugi selgus, et nad arvasid, et kui ma olen välismaalt, siis on mul ka välismaa kell ju ja sellest ei saa aru. Sest kui sa eesti keelt ei oska, siis ei saa ju ka eesti keelsest kellast aru. Daaa! :))
Eilse koolituse teema ja eesmärk oli: kontakt ametnikega. Ma olin pisut shokeeritud. Kuna kui tänapäeval Eestis tehakse sellist koolitust, siis koolituse eesmärk on enamasti teavitada õigustest, mis kodanikul on teenuste saamiseks, siis kuidas end esitleda ja kuidas esitada päringuid ja muu selline praktiline teave ning oskused. Siin on aga põhineb koolitus põhimõttel, et ametnik on üks kuri ja laisk ollus, kes ei taha inimestega tegeleda, sest temal ei sõltu sellest midagi kui ta ka kedagi ei teeninda. Ja sellisel teemal oligi avaloeng. Ehk siis rollimängude ja kogu tunni eesmärk oli õpetada lastele ametnikega, kes ei taha neid aidata, nendega manipuleerimist. Ma olin pool tundi pisut shokeeritud sellest, sest see oli natuke ootamatu. Ja rollimängudeks antiga kätte juhtumid. Ainult, et juhtumi kijeldus seisnes ametniku kirelduses. Nt ametnik, kes vihjab pidevalt kolmandatele isikutele, või paha tujuga ametnik jne. Minul oli au olla noormeeste grupis abis. Sellised jolkam vasikad. Üks hullem kui teine:) Kui rääkisime, et mida teha kui abi ei saa, siis loomulikult kõik vastasid, et tuleb maksta ja siis saab kõik kohe. Kui küsisin, et kas see on nende arvates normaalne, siis vastus, et jah siin riigis on see normaalne, sest ametnikud ja peavad ka kuidagi raha teenima! Kujutage ette! Ma arvan, et ma ei ole täielik naiivitar ja saan aru küll kuidas asjad maailmas käivad. Kuid ma olen uhke selle üle, et Eestis ei ole altkäemaksu andmine ainus viis infot või mõnda teenust saada. Siiski käibivad inim-, tarbija- ja muud õigused. Lisaks on olemas ka teeninduskultuur, kuigi ma seda varasemalt hirmsasti kirunud olen. Mul lihtsalt ei olnud varem võrdlusmaterjali. Veel üks imeline ja üsna tavaline siinsest teenindusest. Minu koduteel on avatud uus peen kohvik. Pisut Tallinna "Moskva" sarnane koht. Tellisime seal Iraga- mina juustupiruka, tema kanapiruka ja kahepeale kirsistruudli. Veidi ajapärast küsis preili, et kas toob juustu ja kanapiruka koos või eraldi:) Mina tohman jälle ei saanud küsimusest aru. Kuid siiski toodi meile 1. käiguna kirsistruudel ja 2.käiguna juustu- ja kanapirukad. Ja kui meie pisut imestunud olime, siis ta veel kähvas, et ise ju tahtsite nii:)))))) Õnneks ei osanud ta väga hästi arvutada ja arve summa oli pisut pisem kui oleks pidanud.
Aga jah. Järgmisel nädalal tahan ma ise tundi anda, kuigi ma oma keele pärast ikka muretsen. Tüübid eile olid väga õnnelikud uue välismaise tuttava üle. Kui ma väga tahaks endale 16-aastast boifrendi, siis oleks mul ta kohe olemas, sest ma pidavat olema ilus, hea ja seksikas:))))) Vot kõik sellised teemad jõudsime poiksinitega läbi käia ametniku mängimise jooksul. Eks paista mis mängud edaspidi tulevad.
Eilse koolituse teema ja eesmärk oli: kontakt ametnikega. Ma olin pisut shokeeritud. Kuna kui tänapäeval Eestis tehakse sellist koolitust, siis koolituse eesmärk on enamasti teavitada õigustest, mis kodanikul on teenuste saamiseks, siis kuidas end esitleda ja kuidas esitada päringuid ja muu selline praktiline teave ning oskused. Siin on aga põhineb koolitus põhimõttel, et ametnik on üks kuri ja laisk ollus, kes ei taha inimestega tegeleda, sest temal ei sõltu sellest midagi kui ta ka kedagi ei teeninda. Ja sellisel teemal oligi avaloeng. Ehk siis rollimängude ja kogu tunni eesmärk oli õpetada lastele ametnikega, kes ei taha neid aidata, nendega manipuleerimist. Ma olin pool tundi pisut shokeeritud sellest, sest see oli natuke ootamatu. Ja rollimängudeks antiga kätte juhtumid. Ainult, et juhtumi kijeldus seisnes ametniku kirelduses. Nt ametnik, kes vihjab pidevalt kolmandatele isikutele, või paha tujuga ametnik jne. Minul oli au olla noormeeste grupis abis. Sellised jolkam vasikad. Üks hullem kui teine:) Kui rääkisime, et mida teha kui abi ei saa, siis loomulikult kõik vastasid, et tuleb maksta ja siis saab kõik kohe. Kui küsisin, et kas see on nende arvates normaalne, siis vastus, et jah siin riigis on see normaalne, sest ametnikud ja peavad ka kuidagi raha teenima! Kujutage ette! Ma arvan, et ma ei ole täielik naiivitar ja saan aru küll kuidas asjad maailmas käivad. Kuid ma olen uhke selle üle, et Eestis ei ole altkäemaksu andmine ainus viis infot või mõnda teenust saada. Siiski käibivad inim-, tarbija- ja muud õigused. Lisaks on olemas ka teeninduskultuur, kuigi ma seda varasemalt hirmsasti kirunud olen. Mul lihtsalt ei olnud varem võrdlusmaterjali. Veel üks imeline ja üsna tavaline siinsest teenindusest. Minu koduteel on avatud uus peen kohvik. Pisut Tallinna "Moskva" sarnane koht. Tellisime seal Iraga- mina juustupiruka, tema kanapiruka ja kahepeale kirsistruudli. Veidi ajapärast küsis preili, et kas toob juustu ja kanapiruka koos või eraldi:) Mina tohman jälle ei saanud küsimusest aru. Kuid siiski toodi meile 1. käiguna kirsistruudel ja 2.käiguna juustu- ja kanapirukad. Ja kui meie pisut imestunud olime, siis ta veel kähvas, et ise ju tahtsite nii:)))))) Õnneks ei osanud ta väga hästi arvutada ja arve summa oli pisut pisem kui oleks pidanud.
Aga jah. Järgmisel nädalal tahan ma ise tundi anda, kuigi ma oma keele pärast ikka muretsen. Tüübid eile olid väga õnnelikud uue välismaise tuttava üle. Kui ma väga tahaks endale 16-aastast boifrendi, siis oleks mul ta kohe olemas, sest ma pidavat olema ilus, hea ja seksikas:))))) Vot kõik sellised teemad jõudsime poiksinitega läbi käia ametniku mängimise jooksul. Eks paista mis mängud edaspidi tulevad.
Tellimine:
Postitused (Atom)
