Muinasjutu Epp

Minu 15-minutit-kuulsust on alanud. Tegelikult oli oht, et asi läheb hulluks ära, sest üks ajakirjanik suutis mu sõnad nii ära tõlgendada, et see kõik oli nii piinlik. Õnneks ta sai vist koslepi või mõistis ise, et selliseid artikleidei kirjutata ja parandas oma vea. Nii et nüüd nii väga piinlik ei olegi.

Eile me emaga jõudsime järeldusele, et ma olen oma vennapoja jaoks mingi huvitav muinasjututegelane, kes figureerib tema mõttes ka siis kui mind pikalt ei ole. Ehk ma meeleldi võrdlen end Meeri popinsi või äärmisel juhul tore tädi- vanaema õunapuu otsasega. Aga jah, minu armsal Raineril on karjapoisi-pildiga supitaldrik, kes on loomulikul Tädi Epp (tegelt on see nagu Tädi Rutt), siis on Tädi Epu noodid, Tädi Epu dessa tass, Tädi Epu tass. Ja lisaks sellised on tädi Epp üks viguur kõikides tema mängudes. Nüüd viib see unelmate Tädi Epp lapse Kikit ja Mikit vaatama. Mis pidi olema 35 minutit teineteise kolkimist, ehk Kiki on väike kutsu ja Miki on väike kiisu. Ja kommentaar ühelt suurelt inimeselt: "Mina oma last seda küll vaatama ei viiks". Aga ehk meeripopinski ju tegi natuke lubamatuid asju;)

Tualeti uuring

Kuigi ma ei võtnud seda väga tõsiselt on uuringuga vähemalt algust tehtud. Siin pisike kokkuvõte. Ja huvi on ainult suurenenud. Üks tähelepanek Eestis, tualetti minnes ei pea kartma, et on auk või et on vägaväga kole. See on kindlasti üks "euronorm" mida ma väga armastan.

Üks väga haruldaselt kaunis tualett Kiievi söögikohas. Kuulub kategooriasse: "Kui vaid tualetid sellised oleksid"

















Tunne end kui kuningas. Kui kõrgust kardad, siis parem ära torgi.














Juba läheb pisut hullemaks. Ma enamus naiskülalisi üritasin küll ettehoiatada, et avalikus kohas tualetti minemisel tuleb kohtuda auguga, siiski nad ei pööranud sellele tähelepanu. Ja alati auku nähes miskipärast valjul häälel emotsioneerisid, sh minu ema. Väga naljakas oli:)))))
Käesoleval pildil on tegemist peene Kiievi lossi tualetiga. NB! Selles lossis pidavat toimuma kõikide saatkondade vastuvõtud, nii et tähtsad tädid, peened tualetid.... (ja pisut ettekujutusvõimet). Siiski tegemist väga soliidse ja puhta tualetiga. Ameerika tädid Nancy ja Helen küsisid mult nõu, et mis asendi seal võtma peab. Nad nädalaga Kiievis ei suutnud seda ise välja mõelda.

Sellele tualetile annaksin ma meeleldi üle inseneriime auhinna, sest selle projekteerimine vajab nutikat inimest. Ehk siis tualett, mida täiesti praktiliselt ei ole võimalik sellises positsioonis kasutada. Tähelepanelik pildi uurija paneb tähele pildi ülaservas olevat plekki. See on selline spetsiaalkonks, mille külge saab prilllaua seinale kinnitada, et kultuurtualett kasutatavaks peldikuks muuta. Tegemist puhkeasutuse tualetiga, kus majutati laagrilapsi ja tulenevalt auguümbruse pidevast märgumisest pidi laagrijuht korraldama lastele demonstratsioonesinemise kuidas võib poiss ja kuidas tüdruk tualetti kasutada.

Tualetis käimine võib olla igav, seega on tore ju pisut kükitamise ajal lobiseda! Tualettarhitektuuri näide Aleksandrovka koolist. Vähemalt ämbrile on peale kirjutatud, et sinna peab prügi panema.







Kui tualett on ok, siis on mingi osa projektist lihtsalt ohtlik. Seda lauda vist nimetatakse ventilatsiooni- ja valgusaugu tekitajaks. Kuigi minu täiesti rumal mõistus ütles, et tualett püsiks koos ka ilma selle pead-pooleks-lööva-ristlauata. PS- ma ei ole väga pikk inimene, nii et ma ei kujuta ette kuidas seal üle 170sentimeetrised inimesed käivad.









Ja lõpetuseks järjekordne horrorruum koolist. Ma ei saa aru kuidas sellise asja saab teha üldse.

Ja ehk nagu ma olen alati öelnud, seal idapool on kõrged kontsad baasvajaduste rahuldamiseks lihtsalt väga vajalikud aksessuaarid.

Lihtne nimi

Nimi teatavasti on inimese identiteedis väga oluline asi. Ja eriti vist viimasel ajal on rohkem arutlusel, et kas lihtne nimi on hea või mitte. Igal juhul tundub mulle, et kui maailma sünnib uus laps, siis küsimus ,et "Mis võsukese nimi ka on?" võib tekitada piinlikku momenti, sest see võib olla nii hirmkeeruline, et keegi ei saa sellest aru ja on vaja üle küsida või siis nt vanaema ei oska veel nime korralikult hääldada. Samas ei ole ma kunagi kohanud inimest, kes ei oskaks oma nime hääldada. Nimevahetus on ka huvitav asi. Olgem ausad olen sellele mõelnud, kuid ma ei ole kunagi välja mõelnud, et mis siis parem nimi oleks. Ja kui olen kohtunud inimestega, kes on nime vahetanud, siis olen seda alati küsinud, kuid ma ei ole kunagi ammendavat vastust saanud, et kuidas nad uue variandini jõudsid.

Viimasel kuul Odessas olles puutusin ma kokku seebiooperliku juhtumiga. Ma oma teada ei ole sellest kirjutanud aga võibolla olen ka. Igal juhul saabus ühel jaanuarikuu päeval kontorisse noormees, kes teatase, et tal on amneesia. Ja oligi. Ma arvasin, et selliseid asju juhtub ainult Vaprates ja Ilusates ning Dünastias ka. Noormehel oli kustunud täielikult isikliku info mälu, nt koolis õpitut teadis ta hästi,eriti keemiat. Infot organisatsiooni kohta sai ta ühelt kodutult. Lisaks nägi ta välja selline, et ta kindlasti on kodune laps. Kuid ta ei teadnud mis ta nimi on, kui vana on, kust pärit jnejne. Ta ainult arvas oma nime ja vanust. Mulle tundus see mõte jubedana, et lähed ühel päeval peegli ette ja sulle vaatab vastu inimene, keda sa eales näinud ei ole. Selles osas nimi ja vanus on kuidagi nii iseenesestmõistetavad asjad. Lugu sa õnneliku lõpu veebruari lõpus. Vitali oli olnud haigls ja tal tuvastati psühhiaatriline amneesia, The Way Home tegi temast teleklipi ja näitas seda 2 nädalat erinevates kanalites ning ühel hommikul vanemate naabrid nägidki seda ja tulid talle järgi. Ta oli Odessast u 250km kauguselt linnast ja olevat arvutimängude sõltlane, kel aegajalt on meeleoluhäireid.

Kuid see teema muutus oluliseks, kuna viimase paari kuu jooksul osutus minu seni lihtne nimi ilmkeeruliseks. Sest nimest EPP on võimalik teha väga palju tähekombinatsioone. Ma ainult ei saa aru miks need variandid kõik alles nüüd välja tulid.Seni on kõik inimesed õigevariandiga hakkama saanud. See on see minu jaoks liiga pikk minu eesnime variantide nimekiri:
Appu, Edd, Ebb, Adler, App (kõige populaarsem), Ebby, Epotshka, Masja, Err, Yepp.
Leia veel variante.:)

Tagasi Revalis

Veel ärasaatmispeo after party - Irina, Arjen, Alex ja bojaaritar.

Ja olengi tagasi. Nüüdseks olen tagasi olnud juba päris mitu päeva. Paljud inimesed on küsinud, et kas oled rõõmus, et tagasi oled või et kas oled kurb ka. Kuna neid küsimusi on juba 2,5 päeva esitatud, siis mul hakkab tasahilju tekkima mõte, et äkki ma olen tundetu jääpurikas, sest ma ei saa öelda, et ma oleksin kurb või rõõmus. Lihtsalt olen ja nii end hetkel ka tunnen. Väga paljud inimesed ei tea, et kodumaa jälle rikkamaks on saanud (kuigi arvestades, et ilm just minu saabudes ilusaks läks, siis võiks ikkagi omad järeldused) ja lisaks ei oska ju keegi minuga ühendust ka võtta, sest keegi ju ei tea, mis numbrile peab helistama. Ja see tähendab, et on hea ja rahulik olnud, aga mitte liiga rahulik. Pean nüüd kibekiiresti kirja panema oma lõpusündmused.

Kuna "Rahvaste sõpruse" üritus on juba kajastatud, siis tuleb alustada pühapäevast, mis oli minu viimane päev Odessas. Päeval sain veel mitmete sõpradega eraviisiliselt kokku, et veel lobada ja kohvitada, sest see kombinatsioon tuleb mul imeliselt välja. Ma vist peaks seda talenti kuidagi ka oma karjääris paremini ära kasutama. Siis viisin kõik oma kotti mittemahtunud ja lastele võimalikult vajalikud asjad varjupaika, mis tegi neid ilmselgelt õnnelikuks. Nad eriti ei heitunud teatest, et voodilinad ja rätikud on mustad, kuid nad olid ju värvilised ja see kompenseerib kõik. Oli väga tore hüvastijätt lastega ja nüüd olen päris mitmega kirjavahetuses ehk saan ka vene keele trükkimist harjutada. Lisaks tegin pühapäeval midagi ootamatut. Nimelt oli mul absoluutselt kõik pakitud 6h enne kodust lahkumist ja see tähendas, et ma võisin lihtsalt oma armsas kodus veel viimast korda voodis vedeleda ja mitte midagi teha. Minu idülli kahjuks küll segati ja sellest võib järeldada, et sõprade omamine ei ole alati hea. Kuid tegelikult oli ikka tore. Ja nii oli minu juures ootamatult mõned sõbrad, kes tulid mind bussile saatma. Sõitsin bussiga Kiievisse, sest bussiga saab otse Borispoli lennujaama, kuid võta näpust. Pidin siiski Kiievis oma 8 kotti teise bussi tassima ja see ei teinud minu meelt mitte heaks. Bussis jagasin istmebaari tüübiga, kelle nimi suure tõenäosusega oli kas - Vitja või Ljoosa ja ta on kas:
- kui abielus, siis peksab oma pereliikmeid pidevalt;
- kui ei ole abielus, siis on kas sarimõrvar või salajane seksmaniakk.
Jõudsin ilusti lennujaama, kus tarisin oma kotid (mis tekitasid mus hirmu, sest oli kahtlus, et neid on pisut liiga palju) hoidlasse ja läksin kesklinna veel Annaga kohtuma ja salot (Ukraina rahsulik pekk, mis on sobiv kingitus emale ja mille imelistesse tervislikesse omadustesse ukrainlased järjekindlalt usuvad) ostma. Ja siis läksin lennujaama tagasi ja tarisin oma kotid jälle maapeale ning jäin värisedes check-ini ootama.

Ma olin teadlikult kasutanud EstonianAiri uut kohati mõttetut, kuid seekord vajalikku, võimalust osta paindliku turistiklassi pilet, et ma saaksin ikka rohkem nodi lennukisse pista. Check-inis selgus, et ka minu superpilet ei aita, sest seekord üritasin ma lennukisse minna 30kg ülekaaluga. OIOIOI. 1 kg maksab u 10usd'd ja vaestel voluntääridel ei ole siin mingeid rohelisi pabereid niimoodi lehvitada. Kuna ma sellistes olukordades skandaali ei oska teha, või ära minestada või suure häälega nutma hakata, siis tuli muid lahendusi leida. Ja lahendusteks osutusid tuttavad näod järjekorras, kellest ühel õnneks oligi ainult käsipagas ja ta oli nõus minu plahvatusäärel oleva hilbukohvri enda nimele võtma.Selle tulemusena sain endale toreda 7-aastase reisikaaslase, kellel oli väga äge Nori nimeline barbinukk, kelle juuksed külma ja kuuma mõjul värvi vahetasid. Ja nii ma jõudsin ilusti ja õnnelikult imekaunilt talvisesse Revalisse, nüüdse nimega Tallinnasse.

Kuigi kõik küsivad mu olematute või vähemalt ebaselgete tunnete üle, siis mul on hea meel, et seni ei ole keegi veel küsinud hirmuäratavamat küsimust. Et noh räägi mis sa seal tegid ja kuidas oli. Sest hetkel tundub, et ma ei oska seda veel nii kompaktselt kokku võtta.

Ootamatult hakkab minust meediakuulsus tekkima:)))))) Täna vaatasin üle dokumentaalfilmi. Mille lihtsalt ego-upitamiseks võin öelda, et täitsa äge on. Ja eetris ETV-s 20.märtsil kell 20.05 ehk nagu öeldakse praimtaimil! Homme on Kuku ja siis veel Linnaleht ja oeh maeijõua. Tegelikult on mul hea meel, et võimalus oma kogemust jagada ja need võimalused on kõik ootmatult tulnud ehk ma ei ole saatnud pressiteadet, et ma nüüd olen siin. Aga need on super võimalused asju kokku võtta ja asju läbi mõelda.

Ja ma väga tahaksin korraldada Tallinnas näitust Odessa piltidest, sest mul on tunne, et saaks ühe hea näituse, ma pean lihtsalt sponsorid välja võluma. Eks paistab mis saab!

Ja lõpetuseks, kuigi see ei ole lõpp. Aga ma tahan tänada väga paljusid inimesi, kes on minu ümber viimasel 10 kuul olnud, sest tänu neile on kõik olnud just selline nagu on olnud. Odessa on küll ilus ja huvitav, aga inimesed on olnud toeks, andnud nõu, ajanud naerma, ära kuulanud, tagasisidet andnud, kallistanud, kirjutanud, helistanud, sõnumeid saatnud, kaarte ja kirju saatnud ja muud väga olulist teinud. See ei ole lõplik nimekiri, kuid lihtsalt algus: Pille-Mai, Triin, Marii, Mati, mu emme, mu issi, Jüri, Kati, Piret, Kristo, Ira, Ira, Ira, Sergei, Sergei, Sergei, Masha, Masha, kõik lapsed........................................ ja kõik see sai teoks tänu programmile Euroopa Noored. Ning veel soovitus, kui te plaanite samasugust nalja, siis ärge olge nii rumalad kui mina- ehk kasutage ära maksimaalset võimalikku aega ehk minge 12 kuuks.