Veider maa

Ma annan endast parima, et mitte väga pikalt kirjutada. Aga kuna ma osaliselt kirjutan ju ikkagi ka endale meenutamiseks, siis ma ei saa kõike ka lõpmatuseni lühendada. Nii, et kannatust.

Aga ikkagi on mu tänase päeva tulemus, et see maa on üks veider maa ja ma ei saa sellest päris täpselt aru. Mulle saab pidevalt selgemaks, et ma tegelikult ei tunne piisavalt NSVLi ajalugu ja selle lagunemise lugu. Juba eelmisel aastal siin olles sain aru, et kõige parem asi, mis Eestis 90ndate alguses tehti olid kiired reformid. Paljud said sellest küll haiget, kuid siiski elu hakkas arenema. Palju hädaldatakse, et siis tehtud kiired reformid tekitasid Eestis eksisteeriva nn suured klassi vahed. Kõik need inimesed, kes sellest räägivad peaksid külastama teisi eks-NL riike, kus need reformid jäid tegemata, kuid klassi vahed on siin veel suuremad, reformide järgi on nüüdseks tekkinud meeletu vajadus. NT kuigi maad siin ametlikult müüa ei saa, sest ametlikult just nagu eraomandit ei ole, siis loomulikult toimub äri mustalt. Ja nii on kõigis valdkondades. Ja see klassivahede tekkimine toimub veel räigemalt ja mustemalt. Minu jaoks on kõige suurem erinevus siinse ja meie süsteemi vahel, et meil siiski olid inimõigused tagatud kõigil, vähemalt baasvajadused olid tagatud. Siin ma seda sageli öelda ei saa. Ladvik elab oma seaduste järgi ja ametnikud vanade seaduste järgi ja ülejäänud mass vaadaku ise kuidas hakkama saab. Nt on Ukrainas, kus elab ligi 50 miljonit elanikku u 1 miljon kodutut. Ja praeguse ehk vana NL süsteemi tõttu puudub neil tegelikult võimalus sellest olukorrast välja tulemiseks. See on nokk-kinni-saba-lahti süsteem. Sest selleks, et dokumente saada peab sul olema sissekirjutus ja sissekirjutuse saamiseks dokument. Mu meelest see süsteem ei ole parem kui Eestis. Ja lisaks tekitab ikkagi väga palju küsimusi riikide identiteet. Ma ei suuda välja mõelda ühtegi slaavi riiki, mis ei oleks olnud NL-iga seotud et saaksin minna ja võrrelda. Ehk ma ei saa vahel aru, kas see mis siin toimub on NLi igand või see ongi see tegelik siinse kultuuri hing. Eestis mul selliseid küsimusi ei teki. Tegelt ei teki mul neid küsimusi ka seoses lätlaste või leedukatega. Mõned näited. Just hetkel lõppes näituse avamine. Fotonäitus tänavalaste elust. Kusjuures avamine lõppes minu jaoks väga huvitavate sõnadega: "ärge andke lastele tänaval raha, see ainult tapab neid". Ja peale siin oldud paari nädalat saan ma sellest aru, et nii tegelikult ongi. Avamisel osalesid ka natsjalnikud linnavalitsusest ja ministeeriumist. Nende kõned olid tõelised loosungid ja lõppesid kurikuulsate Lenini sõnadega: õppida, õppida, õppida. Ma ei väida, et see ütlus ei oleks õige, pigem on see minu meeles ideoloogiline küsimus. Kõigis Ukraina linnades on endiselt alles Lenini ausambad, enamasti loomulikult linnavalitsuste ja teiste oluliste hoonete ees. Pühapäeval kui ma randa jalutasin olid noored merekooli õpilased hukkunud madruse ausamba juures valves jnejnejnejnejne. Ma ei taha öelda, et see kõik on halb, aga ma kahtlen, et siin kunagi on tehtud valikut, et jah see on meie asi, pigem on vana asi lihtsalt jätkunud. Nt tagasi minnes tegemata reformide juurde. Minu jaoks on huvitav teema kool. Eelmisel aastal oli minu jaoks kõige suurem üllatus ja õppetund Eesti kohta. Siin ei ole koolisüsteemis peale 1991.aastat mittemidagi muutunud. Õppekava on sama, kool lõpeb 11.klassiga ehk toimib NLi süsteem. Minu jaoks on selle ehe näide täna nähtud ühe tänavalapse joonistus, kus oli imeilus laev, millel peal kiri CCCP. Arvestades, et ka praeguseks juba 18-aastased lapsed on sündinud 1987.aastal, siis nad teoreetiliselt lihtsalt ei tohiks CCCPist teada muud, kui et ajaloos oli selline moodustis. Ma siiski kahtlustan, et nad õpivad siin NSVLi ajalugu samasuguse innuga nagu seda 1985.aastal tehti. Ja see on mu meelest juba väga suur küsimus rahvuslikuidentiteedi ja demokraatia arengu osas. Minu jaoks on see kõik kokku kuidagi vale ja ei väljenda tervikut. Ma väga loodan, et ma saan 9 kuu jooksul siinsest elu- ja riigi süsteemist või süsteemitusest aru.

Pisut nalja asja ka. Täna oli enamus koolides viimane koolipäev ehk siis lõpukell. Ja selle puhul kannavad lõpuklassi õpilased siin selliseid missilinte. Igal koolil erivärvi- enamus siiski valged või helesinised kuldse tekstiga. See on siin huvitav nähtus, ma ei ole sellist asja ju enne näind. Eriti tundus see mulle naljakana, kuna ma eile lugesin Odessa ürituste aastaplaani ja sellest plaanist u 60% olid erinevad modellide- ja missivõistlsed. Neile siin ikka lindi-üritused meeldivad:)

Погода в Одессе: сейчас +30°

Nüüdseks olen ma ära elanud oma esimese päris ise tehtud nädalvahetuse ja tulin väga hästi toime. Tulemus oli, et ma olen väga palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et ma ei ole kunagi ikka niimoodi välismaal käind. Ma võin olla reisinud ja ka õppinud välismaal, aga erinevus on see, et ükskõik kuhu ma kunagi olen läind on tehtud programm ees olnud või vähemalt keegi keda ma tean. Nüüd ma olen sattunud olukorda, kus iga minu elamise minut sõltub minust endast ja iga minu suhtlemine sõltub suhteliselt minust. Loomulikult mitte see kui keegi mind tänaval kõnetab ja mingit abi palub. Seda juhtub siin minuga täiesti korralikult regulaarselt iga päev. See on minu jaoks alati olnud meeletu kompliment kui ma olen olnud kusagil väljamaal ja keegi mu käest abi palub. See on mulle alati tundunud sellise tõelise usalduse märgina, et sa ei ole võõras ja sind julgetakse kõnetada. Eriti hea tunne on siis kui sa vastata oskad. Igal juhul saan ma siin kõik ise teha ja mu enda asi on kas ma heitun sellest või tunnen sellest rõõmu. Kurbuse hetki ikka tuleb.

Nii aga bäk to uiikend. Seda ma enam hästi ei mäleta mida ma reedel tegin. Kohe tõesti ei mäleta. Ma mäletan ainult, et ma ei teinud midagi erilist, aga tavaliselt mu mittemidagi tegemine siiski väljendub millegi tegemises, aga nüüd on kohe tühi pea ja ei tea kuidas ma oma mittemidagitegemist reedel tähistasin. Nii aga olulisema juurde. Laupäev algas väga vara minu jaoks. Uni läks täiesti omal algatusel kell 9 hommikul ära. Siis pistsin väikse cheeriose hommikunaeruks suhu ja läksin tantsule. Teostasin otsuse tantsida kaks trenni järjest. Lõpuks olin täitsa surnud. Eriti arvestades, et õues oli 30 kraadi sooja. Aga pärast lihased valutasid väga mõnusasti. Mu ainus mure seoses tantsuga on, et klubitantsu osa on täitsa ok. Kõhutants tuleb mul ikka väga hästi välja. Puus höördub imeliselt pidevalt ilma probleemideta, aga see erootika ei näe minu esituses küll enneolematult erootiline välja. Ma kohe ei tea kas mul puudub loomulik anne või pean ma lihtsalt rohkem harjutama. Aga kohati ma tunnen, et ma olen selline erootiliselt liigutada üritav puuhobuke, siiski õnneks väga nunnu. Ja kodus ma harjutada ei saa, sest mul lähevad ju sammud meelest ära. Iga trenn on nagu täiesti uus jälle. See selleks. Peale trenni väisasin Novõi Rõnokit. See mu kõige lähedasem turg. Täitsa üllatavalt tore turg oli. Ostsin kõik vajaliku seal hulgas kausi ja maasikaid. Ülejäänd laupäev möödus aknaid ja pesu pestes ja tuba esimest korda koristades. Täitsa tore oli! Aga ma pean ütlema teile. Ma tunnen meeletut respekti oma ema ja kõigi teiste naiste suhtes, kes on kunagi kõiku pesu käsitsi pesnud. See on ropp töö. Ma peale oma 1/5 pesu pesemist olin surmväsind. Ja ma installeerisin oma esikusse ka pesunööri. Naljakas nägi välja, aga töötas. Lausa 2 nööri rida sai. Ma arvan, et kui mina oleksin kunagi koopas esileiutaja olnd, siis oleks kõik olemas olnd, aga kõik oleks väga kipakas välja näind.

Pühapäeva hommik algas ka iseseisvalt väga vara. Minu jaoks harjumatult vara aga mõnusalt. Esimene hommiku avastus oli, et toaakna ülemine osa oli enneolematult halvasti pestud. Nüüd ma ootan vihma, mis selle uuesti mustaks teeks, sest ma ei jaksa seda õudust kaua vaadata ja uuesti hästi ei viitsi pesta. Aga kui see imeline suvi siin jätkub, siis eks ma pean. Branch toimus kesklinnas Papparazzi nimelises, kus pakutakse imehäid puuviljadega pannkooke. Seejärel kondasin randa, kus päevitasin end pruuniks ja üldse ära ei põlenud. Kuna ma piisavalt kaugele ei viitsind minna, siis oli vesi suht must aga pisut jahutada end sai. Kui ma rannast kell 5 lahkusin, siis algas seal just uus kraudid-periood. Rand täitus meeletul kiirusel õhtupäevitajatega. Ma valisin seekord sellise popi eraranna kus tuli maksta ja selle sees oli kohe ka see plastikvoodi, millel päevitada. Ma ei tea kuidas selle lamamisaluse päris nimetus on. Nüüd on kaunis pruunjume nahal ja kõik hästi.

Selle nädalavahetuse märksõna on olnud ka Alkeemik. Kui keegi kunagi kavatseb mulle öelda, et nõme mainstream, siis öelgu, minu jaoks on see korduvalt olnud oluline raamat ja ka sel nädalavahetusel. Olgu mis on, aga seal on õigetest asjades kirjas. Ja ma ei saa seda nüüd päris lõpuni lugeda, sest mul ei ole rohkem midagi lugeda ja ma ei leia raamatukogu kust saaks koju laenutada raamatuid. Eile otsustasin, et hakkan lugema vene keeles armastusromaane a la Barbara Cartland. Seal saan vähemalt süžeest aru kui sõnadest aru ei saa. Rütm on enamvähem sama ju. Kui ma ka aint sõnu vaatan, siis peaksin ju enamvähem aru saama kus kulminatsioon on ja kus petmine ja meeletu kirglik suudlemine. Ja kui lõppu jõuan, siis tean, et õnn on maamuna peal:)))

Lihtsalt faktilised teadmised. Akaatsia õitsemine hakkab ka nüüd lõppema. Mitte küll nii järsult kui kastan. Akaatsia enam ei lõhna nii või ma siis ei tunne seda enam. Lõhn on vist suht sarnane toominga lõhnaga. Eelmisel aastal ma ostsin Ukrainast akaatsia mett ja ma kuidagi ei suutnud ettekujutada kuidas Ukrainas akaatsia kasvab. Nüüd on see saladus ka avanenud. Aga täies hoos on kurgi, tomati ja maasika hooaeg. See kõik on väga hea. Aga siiski ei saa miski värske kartuli vastu. Värske keedetud kartul on täiesti uskumatult hea. Mulle on see alati meeldinud, aga siin on see kuidagi eriti selgeks saand. Vist selle pärast, et siin on valik suurem. Hea küll on aeg lõpetada see Kalevipoeg ja minna järjekordsele kartulile. Ja siinsed müügiartiklid ja kuumus teevad minust paratamatult taimetoitlase. Mu 3 päeva kestnud liha ostmine ei lõppenud eriti edukalt. Nüüd tuli meelde- reedel keetsin suppi, sest õues oli enne olematu äikesetorm jälle. Reedel sain selgeks kuidas on hakkaliha vene keeles. Enne seda olin kõva häälega suht rumalale müüjale üritanud hakkliha seletada kätte ja jalgadega ja üritasin seletada mida hakkalihaga tehakse. Aga ta kahjuks ei mõistnud mind...........

Filmivõtted lõppenud

Kuna ma ei ole vägaväga kaua kirjutanud, siis on mul põhimõtteliselt väga palju mõtteid, kuid on oht, et need ei tule kõik meelde. Nädal on nõiaväel läbi saanud ja ma olen täiesti väsinud. Olen saanud paljupalju lobiseda, mis on hea. Eile õhtul lõppes filmimine, mis oli uskumatult väsitav, kuid huvitav ja tore. Filmimise tõttu käisin ma eile esimest korda Mustas meres ujumas. Ma arvan, et vesi oli umbes 20 kraadi. Väga mõnus oli. Ja nagu filmistaarile kohane pidin ma 2 korda ujumas käima, sest oli vaja mitut võtet ja tegelikult põhjus oli, et film sai täis ja minu imehurmav veest väljumine jäi jäädvustamata. Nüüdseks on kõik filmitud, lõpuks andsin ka 1h pikkuse intervjuu ehk veelkord ütlen, sain paljupalju lobiseda. Õhtul pidime veel tänavalapsi otsima ja filmima minema. Meie päris plaan ei teostunud, kuid juhtus midagi veel toredamat. Meiega tulid ise rääkima 3 tüüpi, kes promeneerisid treppide juures. Neile pakkus kaamera ja mikrofon suurt huvi. Ma arvasin, et poisid on u 9-10 aastased, tuli välja, et 14 ja 15 hoopis. Väga toredad poisid olid. Nemad töötavad kerjustena ja elavad samuti pargis, kuid hiljuti põles nende kodu maha ja nad nüüd tegelevad selle üles ehitamisega. Taaskord sellised konkreetse jutu ja arvamisega poisid. Lisaks olid nad suht puhtad. Eriti üks neist. Tundus, et tema on selle grupi liides. Kõige ägedam oli kuidas ta oma lilla vihmavarjuga jalutas endal jalas Dolce & Gabbana teksad:))) Lõpuks nad filmisid ise ja tegid omavahel intervjuusid ja tundus, et neil oli väga lõbus. See hetk on jäädvustatud Maksimi poolt ka pildile. Selle nädala jooksul olen teada saanud, et paljudel tänavalastel on olemas tegelikult sugulased- vanaemad, õed, vennad jne. Enamus nendega ka suhtlevad, kuid nende lähedased ei tea, mis elu nad tegelikult elavad. See tähendab, et tänaval elamine on neile väga selge valik. Eelmisel nädalal intervjuu käigus kohatud Denis elabki nüüd siin organisatsioonis ja hakkab siin juuni algusest tööle. Me käisime temaga koos ta endist kodu ka filmimas, nad lubasid isegi soojaku sisemust filmida. Denis on osutunud veel toredamaks kui enne tundus. Kohe huvitav, kuidas tal minema hakkab ja kuidas talle siin meeldib.

Sel nädalal olen ka paar korda randa jõudnud. Iga päev on olnud u 30 kraadi sooja. Selline mõnusmõnus kuum. Ma olen juba täitsa pruun. Pisut veel. Ma pean kõhuga tegelema, need totakad riided peidavad kõhu päikese eest koguaeg ära. Aga eile algas enne olematu vihma ja äikese pidu. See toimub ka hetkel, kuid u 10% osas võrreldes eilsega. Eile sadas siin meeletut rahet, inglid viskasid tünnidega vett alla ja välk möllas rõõmuga. Poole tunnise äikesetormi tulemusena lõppes lõplikult kastanite õitsemine. Puud pesti konkreetselt õitest puhtaks. Tänavatest oli saanud järved ja jõed ja sopamülkad. Ja kõige tipuks selgus, et eile oli vist täitsa võimalik surma saada. Sest see enne olematu pooltund oli maha murdnud hulgaliselt suuri puuoksi ja kõigele lisaks ja terveid puid, millega kaasnesid ka elektri- ja trammiliinid. Üks asi on siin muljet avaldav. Kui ma olen enne rääkinud, et siin on tänavad väga puhtad. See tähendab ka, et minu meelest on siin oluliselt vähem tolmu kui nt Tallinnas. Samas kui Tallinnas on suur vihm, siis on tänaval lihtsalt lombid. Aga siin on igal pool suur muda. Ma ei tea, millest see muda tekib siin.

Sel nädalal algas maasika hooaeg. See tähendab, et tuleb hakata maasikaid tarbima. Kilo on hetkel 10 grivnat. Huvitav, kas see hind alla ka läheb. Homme lähen endale kaussi otsima, et pesu pesta, eile ütles ema mulle ka hapuoblikasupi retsepti ja lisaks leidsin võimaluse enda suuri asju pesema hakata.

Ahjaa üks oluline ja väga tragikoominile seik käesolevast nädalast, täpsemalt eilehommikust. Nimelt pidin minema tantsutrenni ja filmima. Ütlesin Hannesele headaega ja läksin välja. Kui ukse kinni tõmbasin meenus, et ma saan oma korterisse siseneda ainult võtme abil, ja majast väljuda ainult võtme abil, ainult et ainus mida mul ei olnud oli võti. Seega ma kopsisin uksel, Mirjam üritas Hannesele helistada. Ja peale tunni ajalist trepil Bouncei- mängimist, saingi juba tuppa:)))))) Täitsa tore koridor mu majas.

Nädalavahetuse plaane mul veel väga ei ole, homme tantsin, koristan, rannatan ja lihtsalt chillin.

NB! Kommentaar kõigile Eestimaalastele. Teatavasti oli Eestis väga pikk ja külm talv/kevad. Ja ma saan aru, et nüüd on suvi kohale jõudnud. Ma olen 1 päeva jooksul saanud kaks kommentaari kui vastik ja palav on ja kuidas ei taha, et nii palav on. Mina ei taha selliseid kommentaare kuulda kui tohib paluda. Palun nautige seda kuniks seda on, sest nagunii peav varsti hakkama vinguma kui vastik külm ja märg on ja kuidas Eestis kunagi soe ei ole!

Päikest!

Mina piknikul oma voodis:)

Minu 2m lai ja 3,5m kõrge tuba 1 päev peale saabumist ja 1 päev enne esimest koristamist. Aknast on imeline vaade koolimaja 2.korruse akendele. Hea on see, et päike ei paista otse sisse ja taeva värvi näen koolimaja akendest ära. Kui mul oleks peal väga suur paranoia, siis ma kujutaksin alati ette, et keegi vaatab mind sealt akendest. Õnneks olen ma enamuse ajast normaalne:) Eriti hea meel on mul mu suure voodi üle, mis võtab enda alla u 2/3 toast. Ja nagu Rait ütles tabavalt on mu korter kuupmeetrites väga suur.