Täna ärkasin vara, kell 6 on vara minu jaoks....
Tõesti oli vara, aga taaskord sain kinnitust, et seda peaks vahel ikka tegema. Eriti kui ilm on ilus. Siis on väga kena Kadrioru pargis jalutada. Varase hommiku põhjustas tore üritus "Linnulaulu hommik Kadrioru pargis". Väga palju inimesi oli ja jalutsime ringi ning kuulasime lindude laulu. Giid kuulatas ja tutvustas, kes meile esines.
Sarnased üritused on homme veel Stroomi rannas ja ülehomme Rocca al Mares.
Lisaks küsimusele, et miks ikka linnud laulavad, tekkis ka küsimus, et kuidas nad ikkagi paarituvad ja sealt edasi, et kuidas siili seda teevad. Täna sai kõik selgeks ja leidsin ka sellise nunnu siilititade pildi.

Ärge minge närvi

Ma igatsen rohkem normaalseid inimesi enda ümber ehk siis toredaid, lõbusaid, hoolivaid, mitmekesiseid ja lihtsalt asjadest ning teistest huvituvaid inimesi. Neid inimesi lihtsalt on liiga vähe ja paljud neistki on hetkel kusagil ära. Aga viimasel ajal puutun ma kokku liiga palju totakatega, kes mind kõik närvi ajavad. Mulle ei meeldi rumalad ja aeglased maasikamüüjad, kelle jaoks kilekoti andmine ja 19 teisendamine 20ks on tuumafüüsika, või trammi peatumise ajal mitte peatuvad autojuhid või lompidest läbi kimavad ning inimesi märjaks kastvad autojuhid või oma laste peale kisavad ja neist mitte hoolivad lapsevanemad või oma tellimuse eksimusest mitte-teavitavad ning ussitavad õpetajad või sinu ujumisreale ronivad ülbed vaalad kuigi kõrval rada on tühi või ekspresskassas oma 35 eseme eest maksta soovivad mutid kuigi seinal on 5 silti kirjaga kuni 5 toodet jnejnejne. tule taevas appi ja kus on see toredustemaa???? ehk homme on parem ja ilusam.

Nädalavahetuse veetsin Haanjamaal ehk siis käisin puhast õhku ja pehmet kaevuvett maistmas. Hing ja ihu said uut jõudu täis. Algne plaan oli minna kartuleid panema, aga asendus hoopis puude lõhkumise ja riita ladumisega. Loomulikult ei ole ma selliseid asju ammu teinud ja nii võttis riida ladumise kunsti meelde tuletamine pisut aega. Õnneks ükski riit ümber ei kukkunud.
Tädi Õie ja Kalvi olid väga toredad nagu ikka. Seda kõike ülendas imeline loodus, nagu ka piltidelt näha võib. Lisaks päris tööle käisin rattaga sõitmas ja isegi sõitsin esimest korda pisikese traktoriga, aga väga suurest mäest üles ja alla. Ja õppisin kalkunite, kanade ja koertega kõnelema. Jalgrattasõidu ja töötamise tulemus on senini kestev keha üleüldine valulisus.
Lisaks sellistele asjadele käisime tiigi äärest paju okste raksus, osalesin vestlusel "100 moodust kopra püüdmiseks ja tapmiseks", proovisin maailma kõige jubedamat jooki õukat (eetrit), mis auras kurku veel tunde. Ja last but least proovisin elu ülimat nõiarohtu, millest ma polnud kuulnudki - ussiviina. Ussiviin on siis viin, milles on uss (rästik) sees. Nagu lugesin kõige õigem on elusale ussile viin peale kallata, aga tädi Õie rääkis, et kui panna ka keha tuleb mulla maitse juurde. Ja uss peab olema püütud enne jüripäeva, siis on kõige mürgisem. Lisaks ei tohi ussiviina hoida eluruumides. See kõik tundus mulle tõelise nõidusena ja nii ma pidingi seda "imet" nägema. Ja läksime õhtuhämaruses tädi Õiega hämarasse aita, Õie-tädi avas kirstu ja võttis selle välja. Oligi uss mis uss. Pudelist ei julgenud maitsta, sest uss oleks kindlasti suhu tulnud. Maitse oli pisut veider. Algul oli viin, aga järelmaitse ei olnud viin, vaid uss;)

Loen hetkel Vendasid Karamazoveid ja seal on kohe väga häid mõtteid. Kuna viin raamatu täna raamatukokku, siis tahan mõned mõtted siia üles märkida.

Hetke sündmuste ja üldse sageli esineva kurjuse kohta:
"Mu armsad, mis me tülitseme, hoopleme üksteise ees, mäletame vastastikku ülekohut: lähme parem aeda jalutama, üksteist armastama ja kiitma, suudlema ja oma elu õnnistama!"


Ja teine üllatav lõik tarbimisühiskonna kirjeldamiseks. Minu jaoks uskumatu, kuna kirjutatud 19. sajandil ja kui loen seda siis ei usuks:

Mõistes vabadust kui tarvete rohkendamist ja kiiret rahuldamist, moonutavad nad oma loomust, sest nad tekitavad endas palju mõttetuid ja rumalaid soove, harjumusi ja kõige pöörasemaid fantaasiaid. Elavad ainult selleks, et üksteise vastu kadedust tunda, oma lihahimu ja kõrkust teenida. Korraldada lõunasööke, väljasõite, omada tõldu, aukraade ja orjadest teenreid - seda loetakse juba niisuguseks vajaduseks, mille tarvis ohverdatakse isegi elu, au ja ligimesearmastus, et rahuldada seda vajadust, ja isegi tapetakse end, kui ei suudeta seda rahuldada. Nende juures, kes nii rikkad ei ole, näeme sedasama, vaesed aga summutavad tarvete rahuldamatuse ja kadeduse joomisega. Varsti aga hakkavad nad viina asemel ka verd maitsema, sinnapoole neid juhitaksegi.