Odessa järelkaja

Mõtlesin täna pisut oma Odessa aja peale ja nüüd õhtul pidin tõdema, et sellest minu seal elamisest on välja kukkunud naljakas, täiesti planeerimatu ja väga hea tulemus. Ehk siis juhuslikult tänaval abistatud Robert Ameerikast elab ja töötab nüüd missionärina Odessas Doroga k domus. Mulle tundus juba Odessas, et temaga kohtumine oli üks minu olulisim vabatahtlik töö, kuid seda ma ei oleks uskunud, et see nii oluline on.
Robert on presbüteri preester, kes avastas oma kutsumuse peale pikaajalist tööd USA mereväes. Siis töötas ta 10 aastat ühes Florida väikelinnas preestrina. Kuna ta on alati tahtnud midagi enamat teha, siis varem tegi ta koostööd mitme Nikaraagua ja Bosnia lastekoduga. Kelle jaoks tegi korjandusi ning korraldas neis töölaagreid. Seni oli ta üritanud oma rahvuvahelised heategevusprojektid ühendada ka heade surfamispiirkondadega ja lisaks on ta kirglk fotograaf. 2005. aastal kuulis ta, et Ukrainas on laste olukord väga halb - palju kodutuid ja palju lastekodusid. Nii ta otsustaski minna Ukrainat uurima, et vaadata kas seal saaks ka midagi teha. Ta veetis 2005. aasta septembris mõned päevad Kiievis ja sõitis seejärel umbkeelsesse ning tundmatusse Odessasse. Kiievis üritati tal korduvalt nahk üle kõrvade tõmmata. Üks neiu aitas tal rongipileti hankida, loomulikult mitte kassast, vaid otse vagunisaatjalt. Nii ta reisiski vagunisaatja kuppes, kus vagunisaatja üritas tal ta kaamerat ära varastada. See õnnestuski, kuid Robert tegi lärmi ja nii leiti kaamera juhuslikult rongi peldikust.
Odessa külastuse jaoks oli Robert hankinud hulgaliselt lastekodude kontakte ja oli valmis neis surfama hakata. Nii sõitis ta röövtaksoga oma taaskord sama rongineiu organiseeritud Odessa kaugeimas äärelinnas asuvasse hotelli, mis maksis asukoha jaoks ilmselgelt liiga palju ja asus end sisse seadma. Registratuuris ilmnes pisike probleem, nimelt ei rääkinud tema ja registraator ühtegi sõna samas keeles ning nende vestlus oli täiesti tulemusetu ja humoorikas, eriti kui Robert hakkas oma inglisekeeles kirjutatud vene keele vestmikust vajalikke sõnu ette veerima, mida neiu loomikult ei mõistnud. Samal ajal luges registratuuri leti ääres hotelli hinnakirja üks punapea, kes mõtiskles oma otsuse üle sinna tobedasse kaugel asuvasse hotelli tobedale konverentsile minna ja kuulas seda huumorivestlust pealt. Pakkusin oma abi ja vahendasin pisut tulemuslikumalt Roberti ja hotelli vastastikusi vajadusi ning Robert kolis ilusti hotelli. Lisaks tutvusime pisut, rääkisin millega tegelen ja ta oli väga huvitatud. Lubasin uurida, et kas ta saaks meie organisatsiooni külastada. Kohtusime järgmisel hommikul, aitasin tal hankida hea korteri kesklinnas, ta külastas Doroga k domut ja jäi meie organisatsiooni juurde kogu oma Odessa 7 päevaks ning ei külastanud ühtegi lastekodu. Seejärel suhtlesime korduvalt telefoni teel, ta külastas Odessat uuesti veebruaris, kui rääkis, et ta plaanib ja vajab oma elus muudatust. Mais teatas, et lahkub Floridast ja plaanib minna Odessasse elama. Nüüd elab ta novembrist Odessas, on paar korda paljaks röövitud, on politsei poolt arreteritud olnud, õpib vene keelt, on ilmselgelt õnnelik ja reorganiseerib seda pisut surnud ning meeletult kaootilist organisatsiooni kadestamisväärse kirega. Ta on 52 aastane ja on selgelt teinud ühe drastiliseima kuid õigeima muutuse oma elus. Leppisime täna kokku, et aitan leida uued vabatahtlikud, kes seal töötaksid nagu mina seal olin ja aitaksid teda oma tänuväärses töös.
Kohtume temaga juunis, kui lähen taaskord Odessat külastama ühe järjekordse toreda projekti ettevalmistamiseks. Uue projekti nimi on: "Adam and Eve in 21st century". Kes teab mis sellest veel saab.

Talv on lõpuks ometi käes

Mõned mälestused, mida lumega teha saab.
Mul on väga hea meel, et talv lõpuks ometi kohal on. Kuigi ma hakkasin juba väga ära harjuma, et meeldivalt soe oli. Sain veel jaanuaris sügisjopega käiga jne. Kuid nüüd lumes sumbata ja päikselist talveilma nautida on ikka superluks!

Uuel aastal uue hoo ja uute väljakutsetega

Nüüd taas kirjutamisel pikk vahe olnud. Isegi mu isa mainis, et ma ei ole ammu kirjutanud ja see oli kohe täitsa huvitav kommentaar, sest ma eeldaksin, et mu käsitletud teemad teda ei huvita, sest ma siin ju sageli vingun ja hädaldan. Aga tore, et teda ikkagi vist huvitab:)

Eelmine aasta lõppes hästi ja uus algas ka väga toredasti. Aastavahetusel oli meil üks väga tore noorsoovahetus, mis alustas aasta kohe väga edukalt. Sellele aastale on suured ootused pandud, kõik uus ja parem peab nüüd algama ja vana lõppema. Esimest korda elus tunnen, et olen higiks ja pisarateks valmis, eeldusel, et need on isetehtu pärast ja hea eesmärgi nimel. Uusaastalubaduste nimekiri sai enneolematult pikk, kuid ka väga motiveeriv ja üldse mitte utoopiline. Kõige kättevõtmise asi. Ma siin kõiki oma lubadusi küll ei avalda, aga üks keskne teema on oma prioriteetide ümber vaatamine. Terve eelmise aasta tundsin, et liiga suur osa minu elust on kuidagi tööga seotud, mul ei ole piisavalt aega teistele inimestele ja nüüd peab see kõik muutuma. See tähendab, et lihtsalt-Minule peab rohkem aega jääma. Tundub, et ma seda juba pisut teengi ja see ei ole üldsegi nii lihtne:) Kuid siiski täitsa tore. Midagi on juhtunud ka minu suhetes, vanad suhted on tagasi tulnud ja osad pisut hääbunud. Peaksin ise oleme igasugustes suhetes initsiatiivikam, kuid see nõuab meeletult julgust ja seda ma kohati veel pisut alles kogun. Lisaks on huvitav teema uute tutvuste loomine, mis tundub mulle võrreldavana tuumafüüsikaga.

Viimasel ajal on huvitav, et kuigi mul on häirivalt kiire ja mul on absoluutselt liiga kiire ning palju teha olnud terve eelmise aasta, siis olen leidnud end viimase kuu jooksul korduvalt vestlustest, kus pean inimesi veenma, et ma siiski teen tööd. Ma ei saa aru kuidas mul on õnnestunud sellist muljet jätta, eriti olukorras kus ma tunnen, et eelmisel aastal kulutasin ma oma ärkvel oleku ajast u vaid 20% iseendale ja mitte-tööle. Oluline on märkida, et need vestlused on mul olnud inimestega, kellest ma eeldaksin et nad teavad minu tegemistest kõige rohkem. Võib-olla tuleneb see mulje sellest, et ma töötan kodus, mis võiks tähendada et ma väga palju midagi ei tee, või et minu töö viib mind sageli välismaale, mis enamus inimeste arvates tähendab kaunite linnadega tutvumist ja lebosklemist või näen ma koguaeg lihtsalt nii muretu ja puhanud välja:)


Täna leidsin uue viisi spordiga tegelemiseks:) Nagu eelnevalt mainitud tegelen ma regulaarselt (enamasti 10x päevas) sportimise peale mõtlemisega. Õnneks on mingid uuringud näidanud, et see on vahel sama tõhus kui tagasihoidlikult spordiga tegelemine. Täna oli peaaegu plaan reaalselt sportida, kuid õnneks jäin hiljaks ja seega jalutasin hoopis spordipoodi spordikaupu vaatama. Ok, tegelikult läksin sinna ikkagi eesmärgiga. Ja nii seisavadki nüüd ukse ees ootel peened helesinised käimiskepid.