Kuidas see tädi sinna teleripurki küll mahub?

Minu suhted televiisoriga on viimastel aastatel väga palju muutunud. Aastaid on telkul minu elus meeletult oluline koht olnud ja olen seda väga palju vaadanud. Esimene periood kui mul telkut ei olnud oli esimesel kursusel ülikoolis. Selgus et seda ei olegi nii väga vaja ja nii ma käisingi aasta jooksul vaid korra ühistelkutoas telkut vaatamas. Ma isegi mäletan, et film oli A few good men. Telkuga kodudes käies selgus täiesti ootamatult, et ma olin kaotanud täielikult telku ees istumise võime, mis oli vist mu üks tugevamaid oskusi. Mitte, et ma oleksin seal nii palju istunud, aga mulle meeldis vaadata telekat. Ma olin super vajalike saadete salvestaja ja timeri kasutaja, sest ma pidin oma lemmiksaadete vaatamised oma ülejäänd programmi ära mahutama, sest telekas ei peatand ju ülejäänd tegevusi.
Nii see on taust. Odessa periood oli selline, mis õpetas mind esimest korda vaikset kodu nautima. S.t et ma võin täiesti rahulikult vaikses kodus olla ja telku ei pea olema mingi mänguseltsiline, see pigem ajab isegi närvi:) Aga minu mure. Üks mure seostub digiTV-ga, ma arvan, et ma olen nagu keskmine vanainimene kes ei saa sellest aru. Sest mulle tundub see vajalik investeering täiesti liigne, aga mul tekkis mure et ma ei saa ju siis varsti telkut vaadata. Siiski on minul täiesti laialdane kanalite valik - 1, 2 ja 3. Ja seda kõike näeb tänu ultrapeenele toaantennile, mis justkui ei toimi väga, sest kui ma tahan midagi vaadata, siis ma pean aegsasti sarved (tegelikult on neid aint 1 järel, aga olukord ei olnud kahega parem) paika keerama. Mul õnnestub väga harva saavutada sarvedel asend et ma kõiki kanaleid korraga normaalselt näeksin. See kõik muidugi ei soodusta minu telku vaatamist, aga sellest saab üle. Kõige hullem on see, et tvprogrammid on lihtsalt jube jamad. Isegi kui väga tahaks midagi vaadata siis ei ole kohe mitte midagi vaadata. Vahepeal oli mul 2 saadet päevas mida ma tahtsin vaadata, aga nüüd on 1 järel. See üks on Sõbrad ja see ei lase mul magama minna õigel ajal, sest see on nii hilja, aga ma ikka tunnen ,et tahaks seda vaadata, kuigi paljupalju nähtud. Ja nüüd on see ülihea sari Põgenemine ka ,mis on muutnud reede õhtu ühe tunni pühaks teleri seltsis:) aga kohe nii tore ja põnev on. Ma ei taha sellega midagi öelda, lihtsalt et mulle kohati tundub, et eriti meie kommertstelekanalite programmimeistrid ei jäta mulle väga mõistlike inimeste muljet. Minu suhted televiisoriga on viimastel aastatel väga palju muutunud. Aastaid on telkul minu elus meeletult oluline koht olnud ja olen seda väga palju vaadanud. Esimene periood kui mul telkut ei olnud oli esimesel kursusel ülikoolis. Selgus et seda ei olegi nii väga vaja ja nii ma käisingi aasta jooksul vaid korra ühistelkutoas telkut vaatamas. Ma isegi mäletan, et film oli A few good men. Telkuga kodudes käies selgus täiesti ootamatult, et ma olin kaotanud täielikult telku ees istumise võime, mis oli vist mu üks tugevamaid oskusi. Mitte, et ma oleksin seal nii palju istunud, aga mulle meeldis vaadata telekat. Ma olin super vajalike saadete salvestaja ja timeri kasutaja, sest ma pidin oma lemmiksaadete vaatamised oma ülejäänd programmi ära mahutama, sest telekas ei peatand ju ülejäänd tegevusi.
Nii see on taust. Odessa periood oli selline, mis õpetas mind esimest korda vaikset kodu nautima. S.t et ma võin täiesti rahulikult vaikses kodus olla ja telku ei pea olema mingi mänguseltsiline, see pigem ajab isegi närvi:) Aga minu mure. Üks mure seostub digiTV-ga, ma arvan, et ma olen nagu keskmine vanainimene kes ei saa sellest aru. Sest mulle tundub see vajalik investeering täiesti liigne, aga mul tekkis mure et ma ei saa ju siis varsti telkut vaadata. Siiski on minul täiesti laialdane kanalite valik - 1, 2 ja 3. Ja seda kõike näeb tänu ultrapeenele toaantennile, mis justkui ei toimi väga, sest kui ma tahan midagi vaadata, siis ma pean aegsasti sarved (tegelikult on neid aint 1 järel, aga olukord ei olnud kahega parem) paika keerama. Mul õnnestub väga harva saavutada sarvedel asend et ma kõiki kanaleid korraga normaalselt näeksin. See kõik muidugi ei soodusta minu telku vaatamist, aga sellest saab üle. Kõige hullem on see, et tvprogrammid on lihtsalt jube jamad. Isegi kui väga tahaks midagi vaadata siis ei ole kohe mitte midagi vaadata. Vahepeal oli mul 2 saadet päevas mida ma tahtsin vaadata, aga nüüd on 1 järel. See üks on Sõbrad ja see ei lase mul magama minna õigel ajal, sest see on nii hilja, aga ma ikka tunnen ,et tahaks seda vaadata, kuigi paljupalju nähtud. Ja nüüd on see ülihea sari Põgenemine ka ,mis on muutnud reede õhtu ühe tunni pühaks teleri seltsis:) aga kohe nii tore ja põnev on. Ma ei taha sellega midagi öelda, lihtsalt et mulle kohati tundub, et eriti meie kommertstelekanalite programmimeistrid ei jäta mulle väga mõistlike inimeste muljet.

PS Täna küsis mu kõiki naisi komplimentidega üle külvav 5-aastane naabripoiss, et kas siis kui ma seal telekas olin, et kas ma siis päriselt olin ka rannas. Minu pea aastatagune bikiinidebüüt rahvustelevisioonis on noormehesse igastahes kustumatu mulje jätnud:) Ei tea küll millise. Öeldakse ju, et esimesed 5 aastat määravad elus kõik.

Hobid

Jõudsin täna jälle arusaamale, et hobid on lihtsalt üliolulised asjad ja mulle ühe enam ei meeldi, et mul ei ole hetkel ühtegi konkreetset hobi. Mulle meeldivad väga paljud asjad ja ma olen proovinud paljusid asju ja ma justkui tegelen paljude asjadega, kuid ühtegi ei saa päris hobiks nimetada, mille jaoks ma võtaksin enda aega töö või teiste inimeste arvelt ja lihtsalt armastaksin seda mida ma teen. Esimest korda hakkasin ma hobide tähtsuse peale mõtlema kui puutusin kokku ühe pensionäriga, kes oli elus ainult tööd teinud ja kui tööl enam ei pidanud käima, siis nagu ei osanudki eluga enam midagi peale hakata ja tüütas oma igavuses teisi inimesi ning tulemus oli pahandus, sest need keda ta tüütas oli parasjagu millagagi hõivatud. Siis juba mõtlesin, et kurb on ikka inimestest kes ei oska OMA AEGA kasutada. Ikka kohtun suviti inimestega, kes käivad tööl ja kui jäävad 2 nädalaks puhkusele, siis väsivad sellest nii hirmsasti ära, sest midagi ei ole ju teha. Vot ja selliste olukordade tekkimiseks ja endaga sõbraks olemiseks ongi vaja hobisid ehk asju mida sulle vägaväga meeldib tegeleda ja millega sa ka tegeled. Näiteks meeldib mulle väga skuass, aga reaalsuse tähendab see viimasel 2 aastal sellest palju rääkimist ja mõtlemist, mitte sellega tegelemis, nii et pigem nimetaksin ma end regulaarseks skuassist mõtlejaks ja hädaldajaks, kes ei tea mis endaga peale hakata igakord kui koristamise käigus reketit näen.
Niisiis on mul aeg hakata millegagi tõsiselt tegelema, sest sellega kaasneb ka kohe nn "kvaliteetaeg" iseendaga ja teiste inimestega, kes armastavad seda sama asja mida sina teed. Sest ma olen ju väga õnnelik olnud kui joonistamiskursustel käisin, või eelmisel aastal Odessas tantsimas käisin või vene keelt õppisin või vanadel headel aegadel end skuassiga hingetuks mängisin. Iga see mõte toob naeratuse näole. Pean oma laiskusest võitu saama ja tegelema hakkama. Muidugi olen pidanud tõdema, et kõik millega mina tegeleda tahaksin eeldavad keskmisest edukamat olekut, sest kõik need meelelahutused on röögatult kallid ja sageli ka inimestest juba pungil. Tuleb hakata kas edukamaks või mingi sobiv variant siiski leida. Homme alustan kõhutantsu trenni proovimisega, aga skuassi trenni peale tilgub süda ikka verd... Ehk ma võtan end siiski kokku.

Pulmad

Lõpuks on mul ka päris pulmas käidud. Ja kohe väga toredas pulmas. Minu kallis Marjukene sai tanu pähe. Ja peig sai ülevaadatud ning on heaks kiidetud. Seega saabusin eile Taanist, kus toimusid pidustused. Minule oli usaldatud pruutneitsi roll. Ja tundub, et võin hakata pakkuma poolprofessionaalset pruutneitsi teenust. Teen meiki, soengut, lilleseadeid, aitan riietuda nii meestel kui naistel, olen moraalselt toeks, teen pilti ja vajadusel juhin autot ning teen süüa:) Täitsa nagu Punamütsikese vanaema.

Palju õnne Marjukene!