Nii sotsromantikast on nüüd mõneks ajaks kõrini. Mingid sellid olid mingit ootamatut jama korraldanud Londonis ja seega on lootust, et mu seljakotis on segunenu adsika ja tselluliidikreem. Aerofloti lennukis mängis laps varuväljapääsu uksega ja ema vaatas heldinult pealt. Seremetjevo lennujaam on maailma õudus, kus tädid mõtlevad ise reegleid välja, mis muidugi ka koguaeg muutubvad ja tualetikoristaja üllatub et inimesed soovivad sinna oma personaalseid vajadusi rahuldama minna ja seega röögib igale ühele "No kudakuda?"
Nüüd koju. Riia lennujaam on nagu päris maailm ikkagi. Hea jälle tagasi olla!

Bojaaritar returns

On kaks asja mis teevad reisimise ebameeldivaks. Võitmatu nr 1 - pakkimine ja võitmatu nr 2 - lennujaamas passimine. Muud reisimise osad elan üle. Hetkel on käsil võitmatu number üks. Aga tundub, et sel suvel olen saanud mingi pakkimisvilumuse tagasi, sest see ei tekita enam nii palju ärevust kui vahepeal kui tundus, et minust on jälle saanud algaja pakkija. Siiski seekord viib teekond tagasi müstika, mõistatuste ja nalja-pealinna Odessasse. Ei väsi ma sellest ooo-odessast. Ma tegelikult käisin seal juba eelmisel nädalal ka. Oli väga mõnus ja sain kinnitust, et see on ikka äge koht. Kuid siiski sain selle järel kohe ka kinnitust, et see ei ole tavaline turisti sihtkoht, sest sealne eksootika on see kuidagi toimiv elu - marsa juhtide, mere ja naljakate poemüüjatega. Nt käisin poes traditsioonilist kaupa ostmas - piim, šampus ja vesi. Kui küsisin müüjalt, et kas vesi on gaasidega (vihje: kui eestis saab mullidest aru kõva pudeli järgi, siis seal on pudel kõva vaatamata gaasi olemasolust v puudumisest) ja seepeale tõstis ootamatult leti tagant pead ilmselgete joobe tunnustega mees, kes teatas üle poe "Читать не можешь, чтоли?":))) Endiselt on mul kahtlus, et tegemist oli jällegi mingi sellise bulgakovi-kassiga, sest järgmisel hetkel kui ma letile vaatasin magas seal juba kassivolask.

Nii aga seekord viib mind Odessasse töö. Nimelt korraldame PMga seal kohalikele, eestlastele, ungarlastele ja grusiinidele koolituse, et kuidas saaks selliseid toredaid projekte korraldada nagu meie teeme. Sest head kraami ei saa ju aint endale hoida ja loomulikult võib see kõik võimaldada meil ka neid riike kunagi väisata. Aga koolituse toimub väga peenes "Arkadia-Odessa tervise- ja puhkekeskuses, mis asub nagu nimi ütleb kurikuulsal Arkadia rannal, kuid omab eraranda, mis arvestades eelmise nädala Arkadia kogemust on tervitatav lisateenus. Sellest pisut hiljem. Tegemist on endiselt riigiomandis oleva kullaauguga ja töötab põhimõttel kasumit-ei-ole-vaja-teenida ja seetõttu saab seal kõik asjad "pisikeste preemiate" eest ära ajada. Üldse on see väga kinnine koht kus milku seisab kurja näoga värava peal ja sul peab sinna natsalnik Irina Aleksejevna juurde ikka "asja" olema, et sisse saada. Igal juhul jääme seda kõike huviga ootama. Nüüd aga tagasi potsikuid kohvrisse laduma, sest hommikul kell 7.00 pean juba lennujaamas olema.

Lõpetuseks väike pisut tõenäoliselt ebameeldiv kogemuse jäädvustus Arkadia rannast eelmisel nädalal. Üldiselt siis tegemist eelkõige vene turistide ihaldusobjektiga, sinna sõidetakse isegi Siberist kohale või nagu mõned kutsuvad Mini-Ibiza. Võib seal olla 24h, päeval rand ja liumägi või batuut ja öösel klubbklubbklubb. Aga eelmisel nädalal see päevasessioon oli pisut ootamatu. Meie oma seltskonnaga kus noorim in 26 ja vanim 32, langetasime rannas viibijate keskmist vanust u 15 a võrra. See ei olnud probleem, nad vähemalt ei kipu teistele liiva silma ajama erinevalt pisikestest jõnglastest. Kuid keskmind kehakaal neil pisut korpulentsetel daamidel eelkõige oli minu hinnangu järgi u 250kg. See oli pisut hirmutav vaatepilt, mis meid ümbritses. Ja tundus, et pigem oli tegemist Greenepeace'i vaalaaktivistidele ideaalselt sobiva harjutusplatsiga, sest "Vaalade koht on siiski vees." Või teine kokkuvõte avanenud pildist "Uskumatu mis inimkehaga juhtuda võib". Ja sinna vette ma tõenäoliselt oma last eriti lasta ei tahaks, va juhul kui ma ei taha talle mingit prügisorteerimis õppetundi anda nende kondoomide, konide, kommipaberite ja teiste k-ga algavate sõnade hulgas.

Eile õhtul sattusin kuulma uskumatut anekdooti.
Möödusin ilmselgelt kurjaks aetud asotsiaalsest mehest, kes purskas tuld. Järsku pööras ringi ja ütles:

"Krt, sellele tuleks taarapudelikotiga vastu pead anda!"

Ma ütleks, et tegemist oli erialaspetsiifilise ähvardusega. Lihtolukorras oleks lihtsalt vastu lõugu löömise või peksa andmisega ähvardatud.

Blogimine

Nüüdseks on viimasest sissekandest möödas kestead kui mitu päeva, päris mitu. Vahepeal jõudsin ma otsuseni, et ma pean hakkama ikka uuesti korralikult blogima. See otsus tuli sellest, et mulle tundus, et ma teen väga palju ja samas mitte midagi ja kui keegi küsib, et mis ma teen siis ma ikkagi vastan "Ei midagi erilist!", sest ma ei tea mida ma tegelikult teen. See võib olla mingi hulluse 1. või 5.staadiumi tunnusmärk, aga mul on keeruline teha kokkuvõtet oma enda tegevustest. Ja nii mulle tundubki, et ma ei tee midagi. Tegelikult on probleem ka mälu. Sest mul ei ole enamasti meeles mida ma nädal tagasi tegin ja mul tegelikult on täitsa hea mälu. Sellele ma olen leidnud enda jaoks väga hea seletuse. Ma nimelt kogen läbi tunnete rohkem, mitte niivõrd konkreetsete tegevuste ,asjade või faktide ja niisiis ei jäägi see kõik meelde. Kui ma satun mingisse imelisse kohvikusse kusagil Itaalia metsas, siis mulle jääb meelde, et kohv oli jube hea, mitte et oli kohvik. Ja kui enamus inimestele öelda küsimuse peale, et mis sa hiljuti teinud oled, et sa jõid imehead kohvi, siis see miskipärast ei rahulda inimesi. Aga jah, nii ma siis analüüsisin millega ma tegelen ja miks ma ikka lõpuni kõigega rahul ei ole, kas midagi on puudu. Ja jõudsin järeldusele, et blogimine Ukrainas olemise ajal aitas mul omada mingitki ülevaadet oma tegevustest. Muidu mulle tundub, et ma ei teaks midagi oma viimasest aastast. Ja nii ma otsustasingi mingisugusegi järjepidevuse taastamiseks uuesti blogima hakata. Eestis ja eesti tegevuste osas on see jube keeruline, sest see on ikkagi mu vahetu elu. Ja eks paistab kas ma ka reaalselt suudan oma otsusest kinni pidada, sest kõigele muule lisaks vajab see blogimine ju ka aega. Aga proovigem siis nüüd jäädvustada enda elu.

Just life

Ma ei ole kohe väga pikka aega kirjutanud ja nüüd tuli mõte peale, sest ma peaksin tegelikult olema 45 min pärast bussijaamas, kuid ma olen endiselt eevakostüümis ja pea ei ole veel kuivaks saanud. Aga küll ma jõuan. Nimelt on täna Euroopa päev, kus ma pean üritusel pisut aitama. Kokkuvõtlikult on tegemist pisut huumoriüritusega, sest korraldatud on massiüritus, aga massi ei ole kutsutud. Mulle väga meeldivad sellised üritused:)
Aga muidu läheb mul täitsa ok. Olen mõelnud, et miks mul enam ei tule muusat nii sageli peale. Ja põhjuseid on mitu. Peamine on see, et Eesti on nii "normaalne" koht, et siin lihtsalt ei juhtu selliseid ogarusi, mis põhjustaks muusal pidevalt ringi kimada. Teisest küljest võib olla, et mu elu on selline, et sellest lihtsalt ei ole midagi kirjutada või vastupidi on eluke just selline liigselt kompromiteeriv, et sellest ei saa kirjutada. Ma ei tea kumb on. Aga lühidalt on mul oma armas kodu ja töö on selline, mis on kohe väga motiveeriv, kuigi keskkond kus see toimub on pisut humoorikas aegajalt ja siis ma vist väljendan seda tohutut nalja vahel pisut arusaamatult ning see võib valesti mõistmist põhjustada. Hetkel on minu reisi sihtkohad peamiselt Paide, Särevere ja Valga ning olen sellega kohe väga rahul. Ja see on mõned lähedased on just LAVis või Lõuna-Hispaanias või Kosovos ei tekita mingeid kadedustundeid, sest lõppkokkuvõttes saan mina ju toredaid kingitusi neilt kaugetelt maadelt;)
Siiski üks Eesti elu nali ka.
Küsisin Säreveres ühelt noormehelt, et kas sa oled kohalik ja tema vastas: "Ei. Ma olen Türilt." :)))))))))))