Laagrist olen tagasi juba nädalaega ja laiskuse tõttu ei ole seda jäädvustanud, kuigi see on üks olulisemaid siin toimunud sündmusi. Olulisemaid eelkõige, kuna see oli päris töö ja selline töö mille jaoks ma siia tulin. Niisiis olin 6 - 11.juulini lastelaagris Lebedjovka lähedal. See on u 200 km Odessast lõunas asuv kuurortlinn. Tegemist oli väga suure laagriga, osales u 250 last igas vanuses. Üldiselt oli selline natuke liiga laager- rivistuste, iludusvõistluste, etteastete ja indiaani-teemaga. Mina olin koos meie organisatsiooni grupiga. Grupp oli 25 last vanuses 4 - 17 ja minu ülesanne oli grupijuhte aidata ning laste õiguste teemalist rühmatööd juhtida. Kokkuvõttes oli see selline üritus ja tegevus, mida ma tahaksin siin rohkem teha ehk just täpselt see miks ma siia tulin.

Isiklik kasu oli, et ma ei ole eales nii pruun olnud kui ma praegu olen. Siiski 6 päeva rannas olemist ja pidevat ujumist. Hea grupijuhi puhul tähendas ujumine loomulikult, et pool gruppi hüppasid mu õlgadelt vette ja mina kui suurem ning vanem inimene olin hea kaaslane pisut kaugemale ujumiseks. Igal juhul oli väga tore. Lisaks arenes mu vene keel müstilisel kiirusel, lastega rääkimine on ikka väga hea. Lisaks õpetasid nad mulle raskemate sõnade pööramist. Ma arvan, et mitmete jaoks oli see esimest korda nende elus kui nad pidid päris elus mõtlema grammatika ja õigekirja peale. Nad on seda küll koolis õppinud, aga see on ju igav ja nüüd äkki nad pidid seda kellelegi teisele õpetama. Lisaks sain väga hea kontakti siin elavate lastega. Ma enamusi teadsin ju enne, sest nad elavad siin varjupaigas ja on kontori ees iga päev, aga kunagi ei ole mul aega ja põhjust nendega päriselt rääkida. Nüüd aga sain nendega suureks sõbraks. Augustis lähen võib-olla veel teise laagrisse ka ja sügisel hakkan võib-olla neile inglise keele tunde andma. Eks paistab. Hea algus on tehtud.

Nagu ma ütlesin osales laagris u 25 last väga erinevas vanuses. Pealt näha lapsed nagu lapsed ikka. Ja nii nad ongi. Siiski on seal teatud aga, kui kuuled laste lugusid. Osalejate hulgas oli väga erineva taustaga lapsi, umbes pooled või pisut rohkem siin elavad tänavalapsed. Esimese päeva õhtuks olin ma saanud mitu shokki, millest ma nüüdseks olen üle saanud, kuid reality bites!! Küsimuse peale, et mis rohtu 2 minu lemmikuks saanud väikest 9-aastast kraadet võtavad, tuli vastuseks, et nad on HIV+. See oli kohe väga karm reaalsus ja ma sain nagu kaikaga pähe. Siis selgus, et kogu grupis oli 4 HIV+ last, neist nooremad on sündinud nakatunult, seega ei saa öelda, et lapsed on milleski süüdi. Karm on vaadata kuidas 9-aastased poisid mängimise vahel lähevad võtavad rohte, poolitavad tablette ja teavad miks nad seda peavad tegema. Samal ajal tekib küsimus, et kas nad võivad teistega kokku puutuda, kui tehakse ühiselt süüa, kas need lapsed võivad kartulit koorida või peavad kõike pealt vaatama. Ja tulemus on see, et nad on lapsed nagu lapsed ikka. Kui ei tea, siis ei paista nende eripära kuidagigi silma. Lisaks HIV+ oli grupis teisi karmi minevikuga lapsi. Mitu Moldovast tulnud last, kes olid kodust ära jooksnud perevägivalla tõttu. Siis üks imekena 14-aastane poiss, kes on siin elanud peaaegu 2 aastat. Kui ta siia oli tulnud, siis ta ei mäletanud mitte ühtegi korterit kus nad oleksid elanud. Ta teadis elukohtadena ainult soojakuid, suvalisi tube ja lõpmatut peksmist. jnejnejne. Kõiki lapsi kirjeldab meeletu elutung ja võitlus oma koha pärast. Ma ei tea kas lastes peaks sellist elukirge olema, aga neis lastes seda on. Arvan, et kui enamusi neis õigesti juhendada ja toetada saaksid väga tugevad juhid.

Kuid kõige olulisem on siiski see kui toredad lapsed nad on. Mulle on nn pahad poisid alati meeldinud, sest neis on energiat ja särtsu. Ja selles grupis ilmnes see väga selgelt. Kui sa oled suuteline neis pisutki huvi millegi vastu tekitama, siis on neil väga selge arvamus, nad vaidlevad ja osalevad. Kui ma võrdlen üldse siinseid lapsi/noori Eesti lastega, siis temperamendi erinevus on ikka suur. Esinemisjulgus ja soov peab olema ikka temperamendiga seotud. Eesti laste puhul on vaja neid õpetada julgustada jnejne, et julgeksid grupis või teiste ees seistes rääkida.

HIV/AIDSi teema on siin omandanud minu jaoks üldse uue ja väga reaalse tähenduse, eriti kui sa näed lapsi. Kevadel nägin ma dok filmi HIVi ravimite arengust, kus oli teema, et kes ja kuidas ja kas peaks ravi finantseerima. Ma ei ole kuulnud, et see oleks Eestis eriti teema ja ma tegelikult ei tea kuidas Eestis HIVi ravi finantseeritud on. Aga kui keegi peaks praegu mulle tulema rääkima, et see on haigete enda viga või et tegemist on narkarite ja pedede haigusega, siis mõelgu uuesti. See on väga eelajalooline suhtumine. HIV-teema peale olen ma väga palju mõelnud juba pikemat aega, sest kuigi see ei ole minu elus nii reaalselt varem eksisteerinud, siis kardan ma seda väga, sest ma ei arva ,et ma peaksin nakatumiseks olema narkar või minema mingitesse eriti kahtlastesse kohtadesse. Nii Eestis kui Ukrainas esindab iga seksiv inimene minu jaoks võimalikku ohtu. Sellest tulenevalt ei saa ma ka aru prostitutsiooni meeletust arengust Lääne-Euroopas. Vot sellised suured mured on mul! Hetkel on siin filmigrupp, vist UNICEF/BBC koostööprojekt, kes teevad ühest siin elavast HIV+ poisist filmi. Projekt on väga huvitav. Üheaegselt filmitakse 7 riigis 7 HIV+ inimese igapäeva elu. Peamine päev on reede, kui filmimine toimub sünkroonselt. Film läheb eetrisse oktoobris. Selliseid projekte oleks rohkem vaja. Kuigi HIV-preventsioon on muutunud kohati sõnakõlksuks, siis see on teema millega on vaja oluliselt rohkem tegeleda ja ma ei saa aru Eestist, kus HIV on päris teema, kuid sellega ei tegeleta.