Погода в Одессе: сейчас +30°

Nüüdseks olen ma ära elanud oma esimese päris ise tehtud nädalvahetuse ja tulin väga hästi toime. Tulemus oli, et ma olen väga palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et ma ei ole kunagi ikka niimoodi välismaal käind. Ma võin olla reisinud ja ka õppinud välismaal, aga erinevus on see, et ükskõik kuhu ma kunagi olen läind on tehtud programm ees olnud või vähemalt keegi keda ma tean. Nüüd ma olen sattunud olukorda, kus iga minu elamise minut sõltub minust endast ja iga minu suhtlemine sõltub suhteliselt minust. Loomulikult mitte see kui keegi mind tänaval kõnetab ja mingit abi palub. Seda juhtub siin minuga täiesti korralikult regulaarselt iga päev. See on minu jaoks alati olnud meeletu kompliment kui ma olen olnud kusagil väljamaal ja keegi mu käest abi palub. See on mulle alati tundunud sellise tõelise usalduse märgina, et sa ei ole võõras ja sind julgetakse kõnetada. Eriti hea tunne on siis kui sa vastata oskad. Igal juhul saan ma siin kõik ise teha ja mu enda asi on kas ma heitun sellest või tunnen sellest rõõmu. Kurbuse hetki ikka tuleb.

Nii aga bäk to uiikend. Seda ma enam hästi ei mäleta mida ma reedel tegin. Kohe tõesti ei mäleta. Ma mäletan ainult, et ma ei teinud midagi erilist, aga tavaliselt mu mittemidagi tegemine siiski väljendub millegi tegemises, aga nüüd on kohe tühi pea ja ei tea kuidas ma oma mittemidagitegemist reedel tähistasin. Nii aga olulisema juurde. Laupäev algas väga vara minu jaoks. Uni läks täiesti omal algatusel kell 9 hommikul ära. Siis pistsin väikse cheeriose hommikunaeruks suhu ja läksin tantsule. Teostasin otsuse tantsida kaks trenni järjest. Lõpuks olin täitsa surnud. Eriti arvestades, et õues oli 30 kraadi sooja. Aga pärast lihased valutasid väga mõnusasti. Mu ainus mure seoses tantsuga on, et klubitantsu osa on täitsa ok. Kõhutants tuleb mul ikka väga hästi välja. Puus höördub imeliselt pidevalt ilma probleemideta, aga see erootika ei näe minu esituses küll enneolematult erootiline välja. Ma kohe ei tea kas mul puudub loomulik anne või pean ma lihtsalt rohkem harjutama. Aga kohati ma tunnen, et ma olen selline erootiliselt liigutada üritav puuhobuke, siiski õnneks väga nunnu. Ja kodus ma harjutada ei saa, sest mul lähevad ju sammud meelest ära. Iga trenn on nagu täiesti uus jälle. See selleks. Peale trenni väisasin Novõi Rõnokit. See mu kõige lähedasem turg. Täitsa üllatavalt tore turg oli. Ostsin kõik vajaliku seal hulgas kausi ja maasikaid. Ülejäänd laupäev möödus aknaid ja pesu pestes ja tuba esimest korda koristades. Täitsa tore oli! Aga ma pean ütlema teile. Ma tunnen meeletut respekti oma ema ja kõigi teiste naiste suhtes, kes on kunagi kõiku pesu käsitsi pesnud. See on ropp töö. Ma peale oma 1/5 pesu pesemist olin surmväsind. Ja ma installeerisin oma esikusse ka pesunööri. Naljakas nägi välja, aga töötas. Lausa 2 nööri rida sai. Ma arvan, et kui mina oleksin kunagi koopas esileiutaja olnd, siis oleks kõik olemas olnd, aga kõik oleks väga kipakas välja näind.

Pühapäeva hommik algas ka iseseisvalt väga vara. Minu jaoks harjumatult vara aga mõnusalt. Esimene hommiku avastus oli, et toaakna ülemine osa oli enneolematult halvasti pestud. Nüüd ma ootan vihma, mis selle uuesti mustaks teeks, sest ma ei jaksa seda õudust kaua vaadata ja uuesti hästi ei viitsi pesta. Aga kui see imeline suvi siin jätkub, siis eks ma pean. Branch toimus kesklinnas Papparazzi nimelises, kus pakutakse imehäid puuviljadega pannkooke. Seejärel kondasin randa, kus päevitasin end pruuniks ja üldse ära ei põlenud. Kuna ma piisavalt kaugele ei viitsind minna, siis oli vesi suht must aga pisut jahutada end sai. Kui ma rannast kell 5 lahkusin, siis algas seal just uus kraudid-periood. Rand täitus meeletul kiirusel õhtupäevitajatega. Ma valisin seekord sellise popi eraranna kus tuli maksta ja selle sees oli kohe ka see plastikvoodi, millel päevitada. Ma ei tea kuidas selle lamamisaluse päris nimetus on. Nüüd on kaunis pruunjume nahal ja kõik hästi.

Selle nädalavahetuse märksõna on olnud ka Alkeemik. Kui keegi kunagi kavatseb mulle öelda, et nõme mainstream, siis öelgu, minu jaoks on see korduvalt olnud oluline raamat ja ka sel nädalavahetusel. Olgu mis on, aga seal on õigetest asjades kirjas. Ja ma ei saa seda nüüd päris lõpuni lugeda, sest mul ei ole rohkem midagi lugeda ja ma ei leia raamatukogu kust saaks koju laenutada raamatuid. Eile otsustasin, et hakkan lugema vene keeles armastusromaane a la Barbara Cartland. Seal saan vähemalt süžeest aru kui sõnadest aru ei saa. Rütm on enamvähem sama ju. Kui ma ka aint sõnu vaatan, siis peaksin ju enamvähem aru saama kus kulminatsioon on ja kus petmine ja meeletu kirglik suudlemine. Ja kui lõppu jõuan, siis tean, et õnn on maamuna peal:)))

Lihtsalt faktilised teadmised. Akaatsia õitsemine hakkab ka nüüd lõppema. Mitte küll nii järsult kui kastan. Akaatsia enam ei lõhna nii või ma siis ei tunne seda enam. Lõhn on vist suht sarnane toominga lõhnaga. Eelmisel aastal ma ostsin Ukrainast akaatsia mett ja ma kuidagi ei suutnud ettekujutada kuidas Ukrainas akaatsia kasvab. Nüüd on see saladus ka avanenud. Aga täies hoos on kurgi, tomati ja maasika hooaeg. See kõik on väga hea. Aga siiski ei saa miski värske kartuli vastu. Värske keedetud kartul on täiesti uskumatult hea. Mulle on see alati meeldinud, aga siin on see kuidagi eriti selgeks saand. Vist selle pärast, et siin on valik suurem. Hea küll on aeg lõpetada see Kalevipoeg ja minna järjekordsele kartulile. Ja siinsed müügiartiklid ja kuumus teevad minust paratamatult taimetoitlase. Mu 3 päeva kestnud liha ostmine ei lõppenud eriti edukalt. Nüüd tuli meelde- reedel keetsin suppi, sest õues oli enne olematu äikesetorm jälle. Reedel sain selgeks kuidas on hakkaliha vene keeles. Enne seda olin kõva häälega suht rumalale müüjale üritanud hakkliha seletada kätte ja jalgadega ja üritasin seletada mida hakkalihaga tehakse. Aga ta kahjuks ei mõistnud mind...........