Ja ongi kõik. Kodumaa sünnipäeval käidud, asjad peaaegu pakitud ja mure tekitatud, et kes mind nii küll lennukisse laseb. Täna veel x+1 kohvitamist ja pisara valamist. Eile toimus enneolematult tore lahkumispidu ära, teema oli "Дружба народов!". Järgmine kord pikemalt. Täna ootab buss ja homme lennuk ning siis kodu kallis kodu. Üks on kindel, et Odessa on mulle koduks saanud. On asju mida ei hakka tagaigatsema, aga on väga paljut mida hakkan. Ja bojaaritari seiklused Odessas on kindlasti asja ette läinud ja olen oma pea 2 aastat tagasi tehtud otsusega väga rahul.
Odessa on pärl oma eripäradega.

Peen elu

Ja nüüd see keerulisus algas. Ehk siis bojaaritar hakkab asju kokku tõmbama ja kohvrisse pugema. Nagu saatus oleks mängus, aga nüüd on loomulikult elu kuidagi vägaväga toredaks muutunud. Uued toredad inimesed, palju teha jnejne. Ehk see tähendab, et see kõik ei ole lõpp, vaid ainult algus. Eile öösel saabus ka reisiärevus kohale. Und ei ole ja lollid mõtted on peas. Koju minemine ei ole mitte tore asi, eriti veel kui see füüsiline kodu ei ole just kõige ahvatlevam koht. Eile alustasin ka korteri otsinguid. Eesmärk, et aprilliks peab minul ja Mincal uus kodu olema.

Nii aga laupäeval lahkusid Robert ja tüdrukud. Oli väga toretore nädal. Just see mida mulle vaja oli ja nüüd tunnen, et mul on olnud täitas tegus peaaegu-aasta. Ja lisaks kinnitas nende lahkumine, et ma ei ole ikka täitsa lukus, sest ma kohe nutsin kui nad läksid. Ja olen väga uhke selle üle.

Siis kogu mu peenes elus oli pisut õnnetum juhtum. Nimelt üks neist kurikuulsatest auktualettidest sai minu telefoni oma haardesse. Nii et mul oli au sukelduda teda sinna päästma. Telefon õnneks peale 24h kuivamist endiselt töötab. Järgmisel päeval, aga unustasin ma ta hoopis ühe baasi. Õnneks on häid sõpru kes selle mulle kell 1 öösel ära tõi, küll egoistlikel põhjustel, et ma talle järgmisel päeval ikka helistada saaksin. Nüüd kirjutasin tublisti kõik numbrid välja, sest kunagi ei tea mis kolmandana juhtuda võib.

Hetkel istun Odessa ühes kalleimas kesklinna baaris ja lõunatan ning joon mittejust parimat cappuccinot Mustamerepärlis. Kuid siin on tasuta WIFI, sest meil ju kontooras jälle ei ole svetti. Seda ei ole seal viimasel ajal sageli miskipärast. Võibolla see on jälle saatuse kuri käsi, kes ütleb, et ma pean oma juba tavapärastel vaesuspäevadel ikka peent elu elama. Ma vähemalt näen välja peen. Ma olen ju kallis baaris, läptopiga ja internetiga ja trükin nii et ei vaata klaviatuurile:)))))))))) Eksole oluline! Õnneks on veel sõpru kes usuvad minu võlgade tagastamisse ja nüüd olen pisut rikkam, et minna EV presidedi vastuvõtu peaproovile. Peaproov toimub Kiievis. Seekord võtab vastu suursaadik ja tema proua.

Ameerika vs Euroopa

See võrdlus on olnud üks läbiv teema viimase 10 kuu jooksul. Täna väga lühidalt. Tegemist on mu viimase Ukraina täispika töönädalaga. Ja sel nädalal olen ma olnud väga hõivatud EVS ja olen endaga rahul. Hetkel on taas siin septembris tänavalt leitud uus organisatsiooni rahastaja ja sõber Robert. Ja sellega seoses on paljupalju tegemist. Igaljuhul Bob'iga on kaasas ka Helen ja Nancy, ja need on natuke Ameerika vasted Sašale, Serjoožale ja Irale (või vajadusel Mašale). Nad kõik on väga toredad ja mul on olnud väga huvitav ning lõbus nädal. Nii tore on kohtuda motiveeritud, tarkade ja toredate inimestega, kes leiavad aega midagi teiste heaks teha. See teeb alati südame soojaks ja kinnitab, et igasugune vabatahtlik või muu hea tegevus teeb lisaks abistamisele ka elu huvitavamaks. Ning ühaenam on mul kahju inimestest, kes ei taha või oska seda mõista. Aga ikkagi irooniline nagu ma olen, ma pean kohe jäädvustama mõningad pärlid.
Kompliment õhtusöögil.
Helen ütleb minu kohta teistele: Ooh vaadake, ta sööb nagu nad söövad Walesis!
See on seletus noa ja kahvliga söömise kohta. Nancy teadis, et nii süüakse igalpool Euroopas. Ja seejärel nad proovisid ka niimoodi ueilsilikult süüa.
Eile küsisin Nancy'lt, kas ta on Euroopas ka enne käinud ja tema ütles, et ainult Šotimaal. Ja selle peale Helen küsis: "Kas sinu meelest asub siis Šotimaa Euroopas?". Ja selle peale ma ei osanud koha midagi mõelda, sest ma ei kujutanud ette mis see alternatiiv võiks olla.
Ja minu küsimus on: Kuidas on võimalik, et kõik ameeriklased (neid on ju mingi 250 miljonit) keda mina seni kohanud olen või filmis näinud, on kõik täpselt ühesuguse käekirjaga ja nad kõik ei oska ueilsilikult noa ja kahvliga süüa. See on üks ameerika kultuuri saladus, millele ma olen kaua mõelnud.

Ja väga oluline! Ma sain täna keeleoskuse tunnistuse. Ja sain vene keele eksami 5e! Esimest korda elus peale 15 aastast vene keele õppimist sooritasin ma vene keele grammatika eksami, mille tegin iseseisvalt nii, et sain kõigest aru, et miks mõne sõna lõpus on õ ja mõne lõpus a.
Ma ei saa aru, mida me vene keele tunnis tegime kõik need aastad! Täna Pille-Mai ütles, et nähes oma vene keele õpetajat meenus talle kuidas nad vene keele tunnis õppisid laulu "Belaja berjoza". Ning ma pean ütlema, et seda laulu ei ole mul seni veel vaja läinud.

Sünoptilised tähelepanekud

Täna sajab Odessa ilusat laia lund, nii et töötee oli lumes sumpamine. Ja täna hommikused juhised minu kodust tööle minemiseks - Kõnni 20 minutit nii, et lumi koguaeg näkku sajaks, siis oledki kohal.

Odessas on üldiselt suhteliselt ideaalne ilm. Siin sajab kõikevõimalikku taevast tulevat väga vähe, õhutemperatuur on hea olnud tegelikult koguaeg ja lisaks on siin väga pehme see ilm. Välja arvatud see mõni nädal tagasi olnud hirmus külm. Kuid üks asi on mind juba suvest peale üllatanud ja on endiselt mõistatus. Siin ei muutu ööpäeva jooksul õhutemperatuur peaaegu üldse. Ja seda nii suvel kui talvel. Mul on korduvalt olnud perioode, kus ma mõtlen, et äkki termomeeter on katki. Nt suvel oli kahtlus, et termomeeter on katki sest u kuuaega ei langenud see kunagi 27 kraadist alla. Suvel kõikus temp vaid otsesest päikesest tulenevalt. Kui mu ema külas oli, siis nende 5 päeva jooksul oli kahtlus, et termomeeter on uuesti katki ja oskab näidata ainult +6 ja see kestis 5 päeva ööpäevaringselt. Eestis on minu meelest alati öösel külm ja päeval külmem või soojem ja see on termomeetri abil tõestatav. Aga siin on mingi müstiline konstant pidevalt! (mis tegelikult on väga mõnus)

Reval vs Tallinn

Eile jõudsin jälle äratundmisele, et elu on ikka hiiglama põnev ja pidevalt juhtub midagi ootmatut. Eile oli mul jälle täiesti ootamatu vestlus. Ehk siis kohtusin taas uue jaapanlasega. Väga huvitav tüüp. On siin elanud 9 kuud,räägib väga hästi vene keelt, sellele lisaks ka ukraina ja poola keelt, ning loomulikult jaapani ja hiina keelt. Ja ta õpib ajalugu ning tundub, et ta on raamatute lugemisega jõudnud u 16. sajandisse ja hilisema perioodi raamatuid ta veel ei loe. Muidu väga äge tüüp. Suitsetab jõuluvana pildiga u 1 grivnaseid Troika tapjasuitse ja on täiesti kohanenud välimusega. Nii aga meie vestlus:)
Kõige pealt teatas ta mulle, et ta väga tahaks Revalit külastada. Mina naiivselt olin kohe üllatunud ja pisut shokeeritud, sest ma kunagi ei olnud mõelnud, et ma elan Revalis. Nii ma siis pidasin vajalikuks teda teavitada, et Revali tänapäevasem nimi on Tallinn, kuid tundub, et ta ei ole sellest eriti midagi kuulnud, sest ta ei aktsepteerinud sellist nime. Ja nii rääkisimegi me siis Revalist terve õhtu. Seejärel kui kodulinna nimes olime kokku leppinud avaldasin talle ilmeselt muljet oma ingliskeele oskusega. Ja nii algas järgmine ootamatu beseda.
Kus sa inglise keelt õppinud oled?
Vastus: Koolis.
Imestus ja küsimus: Kus riikides sa käinud oled?
Mõningane loetelu.
Hmmm, ma olen üldse mõelnud, et millal teie valitsus inimesi harima hakkas?
:))))))))))))))

Ma olen harjunud vestlustega stiilis, et kus Eesti on ja kas teil elektrit on ja kas teil telekat on jne, kuid eilne oli mingi uus intellektuaalne tase. Viimasele küsimusele ei osanud ma muuseas muud midagi öelda, kui et teatasin naiivselt Tartu Ülikooli asutamisaasta.
Lisaks veel üllatus ta, et Reval on Helsingforsist nii kaugel, lausa 80 km. Tema on vaadanud Euroopa kaarti ja alati arvanud, et linnade vahe on 15 km.
Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ta tuleb mulle Revalisse külla. Pean vist shoki vältimiseks vahetama pisut märke ja tegema muid trikke. Pean veel üle vaatama filmi "Goodbye Lenin".
Ta siiski eeldas, et ma oleksin eile baaris kivikirvekesega mänginud ja veidraid häälitsusi teinud.