Eile õhtul sattusin kuulma uskumatut anekdooti.
Möödusin ilmselgelt kurjaks aetud asotsiaalsest mehest, kes purskas tuld. Järsku pööras ringi ja ütles:

"Krt, sellele tuleks taarapudelikotiga vastu pead anda!"

Ma ütleks, et tegemist oli erialaspetsiifilise ähvardusega. Lihtolukorras oleks lihtsalt vastu lõugu löömise või peksa andmisega ähvardatud.

Blogimine

Nüüdseks on viimasest sissekandest möödas kestead kui mitu päeva, päris mitu. Vahepeal jõudsin ma otsuseni, et ma pean hakkama ikka uuesti korralikult blogima. See otsus tuli sellest, et mulle tundus, et ma teen väga palju ja samas mitte midagi ja kui keegi küsib, et mis ma teen siis ma ikkagi vastan "Ei midagi erilist!", sest ma ei tea mida ma tegelikult teen. See võib olla mingi hulluse 1. või 5.staadiumi tunnusmärk, aga mul on keeruline teha kokkuvõtet oma enda tegevustest. Ja nii mulle tundubki, et ma ei tee midagi. Tegelikult on probleem ka mälu. Sest mul ei ole enamasti meeles mida ma nädal tagasi tegin ja mul tegelikult on täitsa hea mälu. Sellele ma olen leidnud enda jaoks väga hea seletuse. Ma nimelt kogen läbi tunnete rohkem, mitte niivõrd konkreetsete tegevuste ,asjade või faktide ja niisiis ei jäägi see kõik meelde. Kui ma satun mingisse imelisse kohvikusse kusagil Itaalia metsas, siis mulle jääb meelde, et kohv oli jube hea, mitte et oli kohvik. Ja kui enamus inimestele öelda küsimuse peale, et mis sa hiljuti teinud oled, et sa jõid imehead kohvi, siis see miskipärast ei rahulda inimesi. Aga jah, nii ma siis analüüsisin millega ma tegelen ja miks ma ikka lõpuni kõigega rahul ei ole, kas midagi on puudu. Ja jõudsin järeldusele, et blogimine Ukrainas olemise ajal aitas mul omada mingitki ülevaadet oma tegevustest. Muidu mulle tundub, et ma ei teaks midagi oma viimasest aastast. Ja nii ma otsustasingi mingisugusegi järjepidevuse taastamiseks uuesti blogima hakata. Eestis ja eesti tegevuste osas on see jube keeruline, sest see on ikkagi mu vahetu elu. Ja eks paistab kas ma ka reaalselt suudan oma otsusest kinni pidada, sest kõigele muule lisaks vajab see blogimine ju ka aega. Aga proovigem siis nüüd jäädvustada enda elu.

Just life

Ma ei ole kohe väga pikka aega kirjutanud ja nüüd tuli mõte peale, sest ma peaksin tegelikult olema 45 min pärast bussijaamas, kuid ma olen endiselt eevakostüümis ja pea ei ole veel kuivaks saanud. Aga küll ma jõuan. Nimelt on täna Euroopa päev, kus ma pean üritusel pisut aitama. Kokkuvõtlikult on tegemist pisut huumoriüritusega, sest korraldatud on massiüritus, aga massi ei ole kutsutud. Mulle väga meeldivad sellised üritused:)
Aga muidu läheb mul täitsa ok. Olen mõelnud, et miks mul enam ei tule muusat nii sageli peale. Ja põhjuseid on mitu. Peamine on see, et Eesti on nii "normaalne" koht, et siin lihtsalt ei juhtu selliseid ogarusi, mis põhjustaks muusal pidevalt ringi kimada. Teisest küljest võib olla, et mu elu on selline, et sellest lihtsalt ei ole midagi kirjutada või vastupidi on eluke just selline liigselt kompromiteeriv, et sellest ei saa kirjutada. Ma ei tea kumb on. Aga lühidalt on mul oma armas kodu ja töö on selline, mis on kohe väga motiveeriv, kuigi keskkond kus see toimub on pisut humoorikas aegajalt ja siis ma vist väljendan seda tohutut nalja vahel pisut arusaamatult ning see võib valesti mõistmist põhjustada. Hetkel on minu reisi sihtkohad peamiselt Paide, Särevere ja Valga ning olen sellega kohe väga rahul. Ja see on mõned lähedased on just LAVis või Lõuna-Hispaanias või Kosovos ei tekita mingeid kadedustundeid, sest lõppkokkuvõttes saan mina ju toredaid kingitusi neilt kaugetelt maadelt;)
Siiski üks Eesti elu nali ka.
Küsisin Säreveres ühelt noormehelt, et kas sa oled kohalik ja tema vastas: "Ei. Ma olen Türilt." :)))))))))))

Teine oluline uuring

Ja nüüd ma olengi jälle tagasi. Lisaks tualettidele on Ukrainas endiselt teema Vladiku jäädvustamine. Ja seekord jäi ta pildile nii:

Krimmis on Vladik vaieldamatult kauneim ja soliidseim. See mu lemmik pilt. Selline sotsialistlik unistus - kaunis loodus kauni näidissovhoosi keskuse taustal, kus usinad seltsimehed viisaastaku plaani ületavad.





















Ja nii on ta Odessasse alles jäänd. Teda olevat seal u 130 olnud, kuid nüüd on ta ainuesindaja.










Veel üks krasaavitsa Jaltast.












Valge on hetkel moes! Seda teadis juba Ilja! Tegemist siis ühe Krimmi külanõukogukeskuse Aleksandrovka linnakujundusega.





"Ja siin, mu seltsimehed, seisame, et vaadata ....."














Tähelepanelik lehe lugeja märkab domsovetovi eest väikest Ilja peakest. Ilja halval nägemisel on mitu põhjust. Sel hetkel oli öine Tiraspol ja domsovetov uskumatult ilus, mida küll minu kahe minipiksline fotoaparaat ei suutnud oma täiuslikkuses jäädvustada. Ja teine oluine probleem seisnes minu väheses riskialtiduses. Ma igal juhul hindasin olukorda nii, et kui ma tahaksin Ilja lähivõtet, siis võib selle hind olla fotoaparaadi purunemine asfaldile kukkumise tulemusena, sest esines reaalne kuuli saamise oht. Tegemist siiski Tiraspoliga, kus ei ole soovitav öösel ringi tuterdada, vales keeles lärmata ja üldsegi millestki pilti teha, sest iga rjabina ja kamen on riigisaladus!!!!!!!!

Loomingu raamatukogu

Vabandan tekkinud viivituse pärast. Täna on mitmed inimesed tundnud huvi, et kas seiklustega ongi nüüd kõik. Aga tegelikult ei ole. Kõik jätkub, kuid viimasel ajal on olnud pisut loominguline paus ja seega on üleval ainult arhiiv. Varsti lisanduvad uued loomingulised pärlid. Lühidalt viimasel ajal toimunust: jälle on uus kodu, uus töö, vahepeal käisin Venemaal ja fotokas rööviti ära, kuid pildid jäid õnneks alles. Lisaks on selgunud, et suvi tuleb tööd-tegemist täis. Siis olen kohtunud teiste vabatahtlikega, saan endiselt tagasisidet filmi kohta ja mõtlen, et peaks hakkama lõppraportit kirjutama. Seega pisut kannatust ja seiklused jätkuvad! Mõtteid on küll, kuid mul tegelikult puudub arusaam, et kuhu need seiklused liiguvad ilma Odessata. Siiski sattusin täna D-terminali kõrval mingis uues restoranis, kus istusin nurgas, kus pidevalt oli oht, et paat kukub päha. Aga sellele paadile oli ikkagi kirjutatud sõna ОДЕССА ja mingi Soome Joutseni laulis - OOOO Odessaaaa. Ma tean, et see kõlab uskumatult, aga Eesti oli Odessas ja nüüd Odessa on Eestis.
Peatse kohtumiseni!