Toitumissoovitus

Juhend margariini söömiseks pa ukrainski.

See ongi see Krasnodarka. Krimmi eestlaste põhikants hetkel. Sinna tahetakse luua eestlaste seltsimaja ja muidug ollakse tublid ning aktiivsed.











Mida bussis teha ei tohi?
Marshrutkas on veel lisaks silt:
Не хлопать
Ja nääri ajal ei tohi marsasse näärimänniga ka sisenega. Siis sõidab naine marsaga ja mees peab näärimänd peas koju kõndima.















Sevastopoli etnograafiamuuseumis on Krimmi makett, millel kujutatud suur hulk Krimmis kunagi või hetkel elavaid rahvaid. Sh ka meie kallid eestlased (pildil keskel).

Eestlased, kes tegelikult ei näe üldse eesltased välja muudkui laulavad ja samal ajal ründavad mingid hullud sõdalased rahulikku laulurahvast nooltega. Ma ei tea mis järeldusi sellest küll teha, et selline eksponaat on tehtud?


Ühed ilusamad lapsepõlvemälestused vennaga on seotud jurta ehitamisega. Muidu meil ei siis ega ka nüüd ühist keelt ei olnud, kuid jurta ehitamine oli meid liitev tegevus. Kui nüüd mõelda ehk peaksime ka nüüd jurtat ehitama.
Tean mitmeid inimesi, kes ka lapsepõlves jurtat ehitasid. Ma mõistan laste vajadust onni ehitada, aga mind väga huvitab kust me teadsime, et on vaja just jurtat ehitada. Meil ei olnud kunagi vajadust onni ega näiteks iglut ehitada. Jurta ehitamine tähendas vanemate seinaäärde naelutamist ja suurepika tekkidest ja toolidest tehtud jurta rajamist elutuppa.
Pildil palun väga, minu elu esimene päris jurta. Ma kunagi ei teadnud milline jurta välja näeb, või et see päriselt eksisteerib või et see on kaamlivil tehtud.





Üks ägedamaid Lenini kujusid. Üldse nagu ma olen enne öelnud, siis kõige ilusamad Leninid on Krimmis.
Pildil Krimmis Aleksandrovka koolis töötav eesti keele õpetaja Helle ja Krimmi Eesti Tugiseltsi esinaine Meeri. Ning nelkidega üks juhuslik linnakodanik.







Hommikused värsked sõrnikud ja kodune aprikoosimoos. Viis keele alla!

















Ja lähenemegi tasapisi Chufut-Kale'le. Esimene peatud on see mungaklooster. Loomulikult on see samuti mäesees koobastes. Kui tähelepanelikult vaadata siis torni taga paistavad seinas aknad ja sambad ja seal need mungad elavadki. Klooster suleti 1938 aastal ja taasavati 1992. Pidi olema hirmus rikas klooster ja mingil põhjusel oli seal jalutamas väikesed meestegrupid. Nii vanad kui noored. Uute ja vanade autodega. Kui pisut aega Ukrainas elada, siis tead, et meeste grupid sellistes kohtades on vägaväga haruldased. Nii et mõistatus jäi õhku...


Minu esimene ja võibolla viimane lumes istumine käesoleval talvel. Väga tore ja mõnus oli.


















Eelmine, see ja järgmine pilt on kõik tehtud Chufut-Kale's. Tegemist on koobaslinnaga. Krimmis on koobaslinnu palju, kuid selle teeb eriliseks see, et lisaks koobastele on ka maapealsed hooneid. See loodi vist u 3. sajandil ja viimane elaniku elas seal 19.sajandi keskpaigani. Minu jaoks on mõistatus kuidas ja miks nad seal elasid. Põhiliselt elasid seal karaiimid. Kahjuks jäi sel korral vanal karaiimide surnuaial käimata, sest vajalik värav oli lukus. Muuseas karaiimid on üks juutide "liik", kes lõid põhiusust lahku. Ja kuigi nende keel ja kombed on sarnased, siis NL ajal karaiime erinevalt juutidest taga ei kiusatud.




















Kui link kakab pähe, siis toob see palju õnne. Sevastopolis oli reede hommikul lindude kogunemine. Minu ornitoloogiline silm vaatles ja ütles, et tegemist võis olla kuldnokkadega. Kuid ma ei tea kas kuldnokad käivad Sevastopolis talvitumas. Siiski oli meil au jääda vähamelt mitmemitme tuhandelise linnuparve alla ja mingil nõia väel ei kaetudki meid väljaheidetega. Siiski saabus õnn minu õuele, sest ühe linnu kraam maandus otse minu kaunil ninaotsal.





Lihtsalt ilus Krimmi rannik. Lisa päike ja soojus ning kokku saab suurepärase Krimmi ranniku. See pilt on tehtud Hersonessis ehk siis Sevastopoli eellase kaldal. Seal pidi olema ka väga huvitavaid sukeldumis kohti. Laevade valik pidi olema antiiksetest kuni 2. ms-ni.













Jälle lihtsalt ilus pilt Herssonessist. Sealne arheoloogia muuseum oli vägaväga hea. See linn oli vist kunagi väga ilus ja värviline, sest nende kunstnikud tegid väga ilusaid asju. Lisaks on selles linnas elanud küll kõik eelajaloolised ja moodsad rahvad. Kuid mind üllatas, et sealt on nii palju nii terveid asju leitud, et keegi neid ei ole ära lõhkunud või ära rüüstanud. Kindlasti soovitan Herssonessi külastada. Seekord jäi kahjuks Balaklava külastamata. Seda kirjeldavad kõik kui muinasjutulist paika ja lisaks oli seal NL allveelaeva baas.

Krimm 2

Simferopoli rongijaam on Krimmi pealinna peaaegu ainus vaatamisväärsus, kuid see-eest kohe väga ilus. Kui sinna saabud on tunne nagu saabuksid kuurortisse. See tunne tekib isegi siis kui õues on külm ja tonnides lörtsi. Muuseas siin koristatakse kõik lörts ja jää tänavalt ära ning see on väga hea mõte, tuleks importida ka Eestisse! Soovitus kõigile reisijatele, et Simferopoli takso ja marsjajuhid on kõige agressiivsemad keda ma seni kohanud. Nii, et 200 m-ne teekond varjupaik McDonaldisse hommikul kl 7 on kui võitlusstseen Sõrmuste Isandast. Siis rollides - Frodo - mina ja orkid - takso- ning marsajuhid. Seekord võitsin mina ja jõudsin unelmatelossi mäkki, kus rahus esitasin oma tellimuse, mille põhimõtteliselt oleksin võinud 22.märtsil 2005 Aasiaatis, Gröönimaal välja mõelda. Üldse peab nüüdse tarkusega ütlema, et Krimmi reis sisaldas absoluutselt liiga palju mäkki ja selle süüks panen eilse ja tänase väga halva enesetunde, mille tulemusena ma peaaegu eile minestasin kauni cancani tantsimise lõppedes.

Nii, aga siis mäkk oli vägaväga oluline kogu reisi vältel. Sellest ma pean pikemalt kirjutama. Kuid reisiajal lugesin raamatut, kus võrreldi mäkki kristlusega ja esitati teooria, et vana McDonald sai idee just kristlusest. Ehk kuhuiganes sa lähed eesootab sama menüü ja samad kombed. Vahel ma seda stressivaba autopilooti väga armastan. Nt kuulsin Sevastopoli mäkis küsimust, mille peale ma ei ole vist kunagi ise mäkis tulnud "Kas teil friikartuleidon?". Mis küsimus see on, muidugi et on, sa pead lihtsalt tuimalt ütlema, et kas väiksed, keskmised või suured. Teine väga oluline element mäkis on anonüümsus ja see on sageli Ukrainas võimatu ning see mulle ei meeldi. Mäkk on selline tuim tulevikuunelm, kus keegi kunagi ei räägi ja on tuimad moodsad inimesed. Mäk siin on aga rikastele. Mujal see nii ei avaldu, kuid Simferopolis kl 7 hommikul oli see ilmselge. Vaesed olid rongijaamas ja rikkad mäkis ning see nägi väga halb välja. Ja seega mitmed prouad tõsimeeli usuvad, et tegemist on restoraniga ja sellest tulenevalt peavad vajalikuks tülitada teisi anonüümsust armastavaid kliente. See ei sobi mäki, selle ideoloogia ei sisalda klientide omavahelist suhtlemist. Aga mäk on ikka muutunud tervisest hoolivaks ehk siis teavitab mind, et hommikusöögiga omandasin 900 kalorit, et ülejäänud päevaks jäi veel vaid väike lubatud kalorite hulk. Hommikul jagasin restorani barettides, nahkpükstes, roosade huulte ja kohustusliku Hugo Bossi kilekotiga prouadega.

Enne Simferopolist lahkusin müüsin veel ka oma hinge ja omandasin oma elu esimese Hugo Bossi popi musta kilekoti ning käisin sellega terve Krimmi läbi, nii et olen nüüd päriselt naši. Ma veel ei tea kas olen selle üle uhke või mitte.

Veel praktilisi reisisoovitusi, kui te tahate kogeda päris bazari, siis tuleb Simferopolist kuhugi elektrirongiga sõita. Vähemalt Odessa elektritskades basaari avatud ei ole. Kui Simfis toimuv oli kohe uskumatu. Kogu 2h sõidu vältel toimus üks pidev müük. Nt sai osta - komme, sokolaadi, jäätist, õlut, kohvi, teed, cappuccinot, kosmeetikat, ravimtaimi, ajalehti,ristsõnu, prille, sukkpükse, kampsuneid, pükse, plakateid, kalendreid jne. Lisaks müüjatele esinesid veel muzõkantõ ja lisaks lisasid värvi ka kerjused. Kellest osad vist rahaküsimisega lihtsalt aega viitsid. Huvitav oli see, et inimesed seda jama ka ostsid. Pean tunnistama, et 3. korda elektristkaga sõites ei pidanud ka ma ise vastu ja omandasin rätiku. Meie vastas istus aga üks proua, kellel oli väga moodne moppmüts peas ja ta pidevalt ostis kõike ja sõi midagi. Ta tegutses nii palju, et see hajutas meie keskendumisvõimet. Proua ostis teel - saia,vorsti, jäätist, kommi, õlut, vett, prillid ja plakati ning uudistas mõningaid sviitreid. Kuna me pelgasime, et me magame oma peatuse maha, sest peatustel ju sõjastrateegia kohaselt nimesilte ei ole. Meie pidime sõitma Urožainajasse. Möödusime ka mu lemmik peatusest - Krasnopartisanka. Küsisin proualt, et millal tuleb Urožainaja, kuid ta ei teadnud. Asi lõppes sellega, et ta sõitis samuti Urožainajasse, kuid ise ta seda vist ei teadnud.

Edasi jätkus sõit bussiga....

Krimm 1

Krimm on üks hiiglama põnev koht. Põhimõtteliselt on Krimm nagu Noa laev, kus elavad koos peaaegu kõik olemasolevad ja mitteolemasolevad rahvad. Alustades eestlaste, kasahhide (keda nagu täna selgus olemas küll ei ole, vaid on 55 eri türgi hõimu), karaiimide ja krõmtsakkidega ning lõpetades prantslaste, tatarlaste, itaallaste ja kõigi muuga. Soomlasi seal siiski ei ela ehk neid Noa laev ei päästa, nagu Annaga järeldasime.
Eile sõitsime lisaks elektritskale ka lassi ja passi ning kõigi muude bussiliikidega. Käisime Aleksandrovka koolis, kus töötab eesti keele õpetaja, jõudsime Krasnodarkasse ja minu maailma astusid päriselt Krimmi väliseestlased. Seni olin neist vaid kuulnud. Nüüd on mul mõte, et oleks vaja kokku viia Krimmi ja nt Rootsi väliseestlased. Huvitav on see, et minu meelest on Krasnodarkas nähtud eestlaste kodu väga sarnane USAs nähtud eestlaste koduga. Ja see ei sõltu rahast, vaid suhtumisest, traditsioonidest ja mälestustest. Nüüd joome Simferoopolis kohaliku Eesti seltsi esinaise ja etnograafia muuseumi Eesti osakonna juhatajaga konjakit. Homme Bahtsistsarai ja Sevastopol. Reis on olnud reisi väärt, kohe täiesti.
Eilse päeva märksõna:
Laenasime pererahvalt kummikud ja kalossid ning läksime tühi õllepudel käes üle põllu Vovka juurde samakat ostma.

Räpakoll

Räpakoll on viimasel ajal mu mõtete märksõna. Juuresolev pilt omab lihtsalt illustreerivat funktsiooni. Tegelt on pildil mu lemmik Vlad, kes suvel sai laagris küll kindlasti auhinna Laagri Eriräpakoll, sest ta täiesti keeldus end pesemast.

Nii, aga mina tunnen end ka viimasel ajal räpakollina. Esiteks oli väga külm ja siis ma lihtsalt ei tegelenud ilu ja puhtusega. Nüüd on soe ja ma juba tegelen sellega, kuid see on nagu võitlus tuuleveskitega, sest tänavad on lihtsalt jube mustad. Ja tulemus on, et mina jalutan mööda linna oma jube räpaste tossude ja pükstega, nagu üks räpakoll. Ja kui ma midagi ka puhasta(ks)n, siis sellest jätkuks 2 sekundiks, sest mustus on nagu takjas kohe küljes. Siiski olen ma tossudega rahul, sest need võimaldavad jääl kõndida ilma kätega liigseid liigutusi tegemata. KUID tegelikud naised käiksid ju ometi kontsadega. Seda nad ka teevad, nende vahel on lihtsalt üks räpakoll.

Teine põhjus miks ma räpakolli peale mõtlen on lingvistiline. Ja see, et ma ikka armastan väga oma emakeelt, sest mulle meeldib teha lolli, sarkastilist ja ülekantud tähendusega nalja, ja ma valdan seda ainult eesti keeles ning siin olles tunnen ma sellest väga puudust. Inglise keeles ma oskan küll pisut rohkem aga see ei ole ikka see ja vene keeles oskan ma ainult väga lakooniliselt öelda. Ja ühesõnaga ei tea ma mitteüheski teises keeles kuidas on sõna "räpakoll". Ja ma arvan, et see on oluline. See on ka üks põhjus miks ma olen alati skeptiline olnud suhete osas, kus ei ole tegelikult ühist emakeelt. Mulle alati tundub, et teatud vürts jääb puudu.

Veel Triinu probleemidest Peterburis, see tänase päeva naljakaim lause: "Tegin viisa jaoks pilti ja nina jai nyyd punane" (võibolla see jälle näide minu vigasest huumorimeelest)

Adjöö, Krimmi poojesd ootab!