Bojaaritari seiklused maailmas

Kohal

2009-06-17T04:17:00.002+03:00

Joudsime kenasti Irkutskisse kohale ja tana algab trall. Laheme raketiga soitma yhte kylla kuhu saab laevaga voi jalgsi 20km. Ilm on siin selline, et paevas tehakse labi koik aastaajad. Tana pidi vihma ladistama aga arkasime sinise taevaga. Homme laheme Olhoni saarele. Yldiselt on plaan paigas sekundise tapsusega. Eile saime tagasisoidu piletid, muu hulgas kylastame imelisi linnu nagu Taiga, Tomsk, Novosibirsk, Kaasan jne. Ehk tuleb vaga hektiline tagasisoit.

Täituvad unistused

2009-06-08T23:35:00.003+03:00

Lähinädalatel saab teoks üks mu lapsepõlve unistustest - näha Baikali järve ja selle uskumatult kristallselget vett. Nii selge, et kui vette vaatad hakkab pea kohe ringi käima, nii rääkis mu vanaema.
See on kohe täiesti uskumatu reis, sest see on ei-kusagil-maal ja see on niiiiiiiiii kaugel.

Mõned huvitavad faktid ka: Baikali järv on põhjast-lõunasse u 700km ja on umbes sama suur kui Prantsusmaa (loe: väga suur). Baikal on maailma sügavaim järv - 1637m ja Baikalis on üle 20% kogu maailma mageveevarust. Kristallselge vesi tähendab et nähtavus on 40 meetrit. Järve voolab sisse üle 400 jõe ja vaid üks voolab välja.

Meie Siberi avatamine algab Irkutskist, millel on unustamatu vapp - surnud rebane kassiga. Vaata ise:

Minu aasta 2008

2008-12-23T16:26:00.001+02:00

Headesti projektid

2008-11-21T16:26:00.003+02:00

Käisin koolitusel ja õppisin uusi asju, ning tegin sellise toreda kaardi meie tehtud projektidest. See ei ole veel päris valmis aga rind on uhkusest kummis ikkagi:)

View Larger Map

Mis mängu te mängite?

2008-05-13T11:11:00.002+03:00

nii mängiti vanasti.

Anektoot elust enesest.

Tädi Epp läheb Rainerit otsima, kes mängib naabriaias Stennu ja Ossuga. (kõik vanuses 5-10)

tädi-epp: "tsau poisid! mida te mängite?"
stennu: "politseimängu"
tädi-epp: "aa"
stennu: "mina olen tanel padar, rainer on hendrik sal-saller ja ossu on james bond"
epp: "oo"
epp"kes siis mina olen?"
kõik mõtlevad ...
epp: "ma olen siis madonna"
ossu ajab kulmu kortsu ja ütleb "ei tea millal see madonna pätte püüdnud on"
epp: "seda küll. ma olen siis lara croft"
poisid pööritavad silmi, itsitavad vaatavad üksteisele otsa ja lõpuks nõustuvad.

Killukesed

2007-12-19T00:06:00.000+02:00

Minust on saanud tõeline kanaaju. Ma olen seda küll koguaeg olnud, aga viimasel ajal eriti. See tähendab, et mina kui suur aasta kokkuvõtete tegija ei tea mida ma aasta esimesel poolel teinud. Tasapisi pean selle pusle kokku panema. Täna käisin teatris ja sain elamuse. Käisin vaatamas Von Krahli "Jänese aastat". Uskumatu mida see teatrikunst ikka suudab. Jällegi sai kinnitust, et ma sooviksin olla etenduse ja filmiloome juures kasvõi topsihoidja, et seda võlumaailma näha. Ehk kuidas nad ikka sellist etendust harjutavad ja mitu proovi kulub naermisele ja kui palju nad improviseerivad.
Selle aasta tippetendused on olnud (nägemise, mitte headuse järjekorras):
Impro 3, Punane Hanrahan Linnateatris
Julia Draamateatris
Jänese aasta Von Krahlis.
Edaspidi peab hakkama kirja panema mida ma vaatan, sest kanaaju ei pea ju kinni.

Lugesin täna jälle ühe oma tuttava reisikirja. Mul on tunne, et ma olen sellest juba kirjutanud, aga kuna see on nii hea siis võib jälle kirjutada. Ta kirjutab nii hästi ja on täiesti uskumatul reisil. Nimelt hääletas läbi Venemaa Jaapanisse ja nüüd seikleb Hiinas. Kuna ma olen viimasel ajal otsinguradadel ja elu tundub kohati seisvana ning mõttetuna. Siis ongi selliseid kirjutisi hea lugeda ja mul tekib alati mõte, et miks küll mina ei julge kuigi õudselt tahaks.....

Aga lugege ise:
http://sue-tack.blogspot.com/
http://www.followcarina.blogspot.com/

2007-12-09T20:49:00.000+02:00

Kirjutan hetkel magistritööd, mille olen juba hellitavalt elutööks või eeposeks nimetanud. Sest selle kirjutamine on põrgulikult raske, edeneb aegalselt, selle saamislugu algas juba 2001. aastal ning nüüd on tähtajani jäänud umbes 12h, kuid mul on veel mõned head leheküljed kirjutada ja isegi võiks öelda, et töö kõige olulisema lehed. Hankisin kenasti ööseks toitu - täidetud mune ja komme:) ning kassile kõige paremat ja talle maitsvat toitu, et ma ei peaks tema kurja ja etteheitvat pilku pidevalt taluma. Ehk siis kõik on valmis. Saabusin just kinost, vaatasin ma arvan oma elu üht humoorikaimat friigifilmi. Ei saa ikka päris kodusolev inimene olla, kellel tekib soov teha selline film-muusikal. Ei saa öelda, et väga hea oli, aga naljakalt veider.
Ja nagu tähelepanelik lugeja juba siinse kriminulli käiku aimanud on, olen ma meister ajaröövel. Ehk ma ei peaks seda kõike siia kirjutama, vaid peaksin kirjutama protsente ja muud toredust.
Kuid ma otsustasin täna pisut kirjutada selleks, et jäädvustada sel nädalal nopitud kaks head ütlust:
1. Life is easy, but its not simple. (tõlge: Elu on lihtne, kuid see ei ole kerge)
2. Armasta mind vähem, aga armasta mind kaua (see oli tänase filmmuusikali punkt)

PS. Ma sain täna uuesti tädiks. Sel korral olen juba kogenud:) Palju õnne lapsevanematele.

Tehakse ikka huvitavaid asju

2007-12-07T10:44:00.000+02:00

Ma pean siia kokku koguma igasugused veidrad ja toredad asjad. Ehk uskumatu mida ikka tehakse ja milliseid ideid teostatakse. Täna siis lugesin juba teisest ülemaailmsest orgasmipäevast, mille eesmärk on panna kogu maailma ühte rütmi käima ja seeläbi rahu saavutada. See lugupeetud tähtpäev on 22. detsembril, nii et liituge. http://globalorgasm.org/

2007-11-24T12:37:00.000+02:00

I am back:) Ma arvan, et seda lehte küll ei külasta keegi, kuid see ei olegi tähtis. Oluline on mu oma mõtted kirja saada. Vahepeal olen ma endaga olnd nii augus ja see tundus nii paha, et ma ei tahtnud seda hädaorgu kellegagi jagada ja lausa olen kirjutanud esimest korda elus päris paberist päevikut:) Aga viimasel ajal olen mõelnud, et kuna mul on vaja asjade üle väga palju arvata, vinguda ja vahel ka rõõmu tunda, ning see kõik vajab mingitki jagamist, siis plaanisin hakata siia ülestähendama oma neid mõtteid.

Ja alustan kõige pealt ühe küsimusega, mis mul on meeles olnud juba aastaid. See puudutab eesti ja vene keelsete inimeste võrdsust Eestis. Et kui haridussüsteem peaks justkui olema sama ja võrdne jnejnejnejnejnejne, siis MIKS on lõpukirjandi teemad eesti ja vene koolis erinevad. Mis sellest et ühed kirjutavad eesti ja teised vene keeles, siis mu meelest võib samal teemal igas keeles kirjutada. Lisaks ütleb minu tohutu teravsilm, et eesti õpilastelt nõutakse ühiskonnakriitilisust ja vene õpilastelt kirjanduslikuanalüüsi ja poeesiat, paar aastat tagasi meenutasid mulle vene kooli kirjanditeemad lausa 7.klassi septembri esimese kirjandi teemat - mida suvel tegin? Ma ei ole kunagi sattunud kellegagi rääkima, kes suudaks mulle ära põhjendada miks teemad peavad erinevad olema. Vaatamata sellele et ma kahe käega olen kirjandi kui mingisuguse küpsuse hindamise vastane, siis arvan et samad teemad võimaldaksid ju vähemalt kirjutajate mõtete võrdlemist või kuidas?
Kuid otsustage ise:

2007 küpsuskirjandi teemad

Eesti õppekeelega koolides

Eesti mured on ka minu mured
Kirjutatud ja kirjutamata seadustest
Haridus – kas vahend või eesmärk?
Kõigel on hind, aga vähesel väärtus
Mida suudab avalik arvamus?
"Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub" (Mati Unt)
Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist
Meedia noore põlvkonna kujundajana
Rahvusriigi võimalikkusest 21. sajandil
"Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu" (Michel de Montaigne)

Vene õppekeelega koolides

Есть книги, которые будут читать всегда
Любимые поэтические строки
От детства до юности вместе с литературными героями
Жизнь дана на добрые дела
Испытание любовью
В чём сила и слабость современного человека?
Интернет открывает мир
Размышляю о современном телевидении
Какую роль в моей жизни играет музыка (театр, кино, спорт)?
Эстония – страна, интересная для туристов

Kõikide aastate teemad leiate siit: http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCpsuskirjand

Väga tore mäng

2007-11-23T12:45:00.000+02:00

Soovitan väga toredat geograafiamängu. See on toitnud kõik minu nohikuunistused, kes ma ju alati geograafiat olen armastanud. Lisaks olen nüüd selgeks saanud varem raskusi valmistanud b-tähega riigid. Ma ei teadnudki et igal mandril on oma b-tähega riik. Pean uhkusega teatama, et eile läbisin edukalt kõik 12 taset. hurraahurraa!

Mäng on trip.ee lehel: testi oma teadmisi

2007-05-16T13:31:00.000+03:00

Täna ärkasin vara, kell 6 on vara minu jaoks....
Tõesti oli vara, aga taaskord sain kinnitust, et seda peaks vahel ikka tegema. Eriti kui ilm on ilus. Siis on väga kena Kadrioru pargis jalutada. Varase hommiku põhjustas tore üritus "Linnulaulu hommik Kadrioru pargis". Väga palju inimesi oli ja jalutsime ringi ning kuulasime lindude laulu. Giid kuulatas ja tutvustas, kes meile esines.
Sarnased üritused on homme veel Stroomi rannas ja ülehomme Rocca al Mares.
Lisaks küsimusele, et miks ikka linnud laulavad, tekkis ka küsimus, et kuidas nad ikkagi paarituvad ja sealt edasi, et kuidas siili seda teevad. Täna sai kõik selgeks ja leidsin ka sellise nunnu siilititade pildi.

Ärge minge närvi

2007-05-11T13:24:00.000+03:00

Ma igatsen rohkem normaalseid inimesi enda ümber ehk siis toredaid, lõbusaid, hoolivaid, mitmekesiseid ja lihtsalt asjadest ning teistest huvituvaid inimesi. Neid inimesi lihtsalt on liiga vähe ja paljud neistki on hetkel kusagil ära. Aga viimasel ajal puutun ma kokku liiga palju totakatega, kes mind kõik närvi ajavad. Mulle ei meeldi rumalad ja aeglased maasikamüüjad, kelle jaoks kilekoti andmine ja 19 teisendamine 20ks on tuumafüüsika, või trammi peatumise ajal mitte peatuvad autojuhid või lompidest läbi kimavad ning inimesi märjaks kastvad autojuhid või oma laste peale kisavad ja neist mitte hoolivad lapsevanemad või oma tellimuse eksimusest mitte-teavitavad ning ussitavad õpetajad või sinu ujumisreale ronivad ülbed vaalad kuigi kõrval rada on tühi või ekspresskassas oma 35 eseme eest maksta soovivad mutid kuigi seinal on 5 silti kirjaga kuni 5 toodet jnejnejne. tule taevas appi ja kus on see toredustemaa???? ehk homme on parem ja ilusam.

2007-05-10T10:55:00.000+03:00

Nädalavahetuse veetsin Haanjamaal ehk siis käisin puhast õhku ja pehmet kaevuvett maistmas. Hing ja ihu said uut jõudu täis. Algne plaan oli minna kartuleid panema, aga asendus hoopis puude lõhkumise ja riita ladumisega. Loomulikult ei ole ma selliseid asju ammu teinud ja nii võttis riida ladumise kunsti meelde tuletamine pisut aega. Õnneks ükski riit ümber ei kukkunud.
Tädi Õie ja Kalvi olid väga toredad nagu ikka. Seda kõike ülendas imeline loodus, nagu ka piltidelt näha võib. Lisaks päris tööle käisin rattaga sõitmas ja isegi sõitsin esimest korda pisikese traktoriga, aga väga suurest mäest üles ja alla. Ja õppisin kalkunite, kanade ja koertega kõnelema. Jalgrattasõidu ja töötamise tulemus on senini kestev keha üleüldine valulisus.
Lisaks sellistele asjadele käisime tiigi äärest paju okste raksus, osalesin vestlusel "100 moodust kopra püüdmiseks ja tapmiseks", proovisin maailma kõige jubedamat jooki õukat (eetrit), mis auras kurku veel tunde. Ja last but least proovisin elu ülimat nõiarohtu, millest ma polnud kuulnudki - ussiviina. Ussiviin on siis viin, milles on uss (rästik) sees. Nagu lugesin kõige õigem on elusale ussile viin peale kallata, aga tädi Õie rääkis, et kui panna ka keha tuleb mulla maitse juurde. Ja uss peab olema püütud enne jüripäeva, siis on kõige mürgisem. Lisaks ei tohi ussiviina hoida eluruumides. See kõik tundus mulle tõelise nõidusena ja nii ma pidingi seda "imet" nägema. Ja läksime õhtuhämaruses tädi Õiega hämarasse aita, Õie-tädi avas kirstu ja võttis selle välja. Oligi uss mis uss. Pudelist ei julgenud maitsta, sest uss oleks kindlasti suhu tulnud. Maitse oli pisut veider. Algul oli viin, aga järelmaitse ei olnud viin, vaid uss;)

2007-05-08T09:46:00.000+03:00

Loen hetkel Vendasid Karamazoveid ja seal on kohe väga häid mõtteid. Kuna viin raamatu täna raamatukokku, siis tahan mõned mõtted siia üles märkida.

Hetke sündmuste ja üldse sageli esineva kurjuse kohta:
"Mu armsad, mis me tülitseme, hoopleme üksteise ees, mäletame vastastikku ülekohut: lähme parem aeda jalutama, üksteist armastama ja kiitma, suudlema ja oma elu õnnistama!"

Ja teine üllatav lõik tarbimisühiskonna kirjeldamiseks. Minu jaoks uskumatu, kuna kirjutatud 19. sajandil ja kui loen seda siis ei usuks:

Mõistes vabadust kui tarvete rohkendamist ja kiiret rahuldamist, moonutavad nad oma loomust, sest nad tekitavad endas palju mõttetuid ja rumalaid soove, harjumusi ja kõige pöörasemaid fantaasiaid. Elavad ainult selleks, et üksteise vastu kadedust tunda, oma lihahimu ja kõrkust teenida. Korraldada lõunasööke, väljasõite, omada tõldu, aukraade ja orjadest teenreid - seda loetakse juba niisuguseks vajaduseks, mille tarvis ohverdatakse isegi elu, au ja ligimesearmastus, et rahuldada seda vajadust, ja isegi tapetakse end, kui ei suudeta seda rahuldada. Nende juures, kes nii rikkad ei ole, näeme sedasama, vaesed aga summutavad tarvete rahuldamatuse ja kadeduse joomisega. Varsti aga hakkavad nad viina asemel ka verd maitsema, sinnapoole neid juhitaksegi.

Veng sui

2007-04-23T23:17:00.000+03:00

Viimane kuu on toonud mõningasi muudatusi minu ellu. Nimelt tulin töölt ära ja plaan on panna end proovile, et ise hakkama saada. Hetkel lõpetan veel vanu asju ja võtan vabalt, kohe hea on kodus olla.Ei mingit pakkimist ega planeerimist. Isegi Tartusse sõit tundub meeletu ettevõtmisena. Lisaks on mul olnud palju eksistentsiaalseid küsimusi ja mõtteid ja küsimusi, mis kuidagi nüüd tundub et lahenevad. Ma olen veetnud palju aega oma kodu kodustamisega. Mul on uus laud, mille taga saab koos külalistega süüa ja tugitoolis saab nüüd lugeda ja telekat vaadata. Enne oli see ainult kassi magamisase. Ma ei saa nüüd aru miks ma enne nende muudatuste peale ei tulnud. Ja tundub, et feng shui peab paika, et kodu tsoonideks jaotamine ja nende korrastamine parandab ka mingeid osi elust. Tundub et toimib sest ma tunnen end palju rahulikumalt ja õnnelikumana. Ma ei ole veel avastanud seda rahatsooni oma kodus:)
Võibolla lisab rõõmu ka tõsiasi, et olen jälle punapea ja kohe hea on.

2007-04-22T22:48:00.000+03:00

Jälle ei ole ma siia kaua aega kirjutanud, sel korral kuna olen palju ära olnud ja arvutist eemal, ning lisaks on mul mingi veider periood, kus ei ole nii palju toredaid asju ja ma ei taha pahadest asjadest kirjutada.
Aga vahepeal on mind rännakud viinud Palermosse, Sitsiiliasse, mis on vaieldamatult väga veider, kaootiline ja täiesti toimiv linn. Meenutas mulle mu Odessat. Palermo on selline linn, kus ei ole süsteemia aga kõik toimib, kõik suhtlevad, enamus inimesed on suht vaesed, aga mingi erakordne rahu on seal. Söök loomulikult imeline. Liiklus on lihtsalt müstiline. Arvan, et see on parim linn kus õppida parkimist, seal linnas ei saa hakkama kui auto kabariite ei tunne. Loomulikult kõik tuututavad, karjuvad üksteise peale või räägivad niisama ummikus juttu, kogu selle tohuvabohu vahel on mustmiljon rollerit, kes on omas maailmas ja jõuavad kõikjale kõige kiiremini ja iga jalgrattur näib ilmse enesetapjana. Fiat 500 (vanu on seal vägaväga palju) või ükskõik milline müstiliselt väike Fiat või Smart on kõige sobivamad autod sealses liikluses, ja dziip on ilmne liialdus, sest seal õnnestus suure dziibiga sõita umbes katariina käigu laiusel tänaval ja seal ka kuidagi ümber keerata. Ma arvan et see kõik seal on maagia, sest mujal maailmas ei ole see lihtsalt võimalik. Palermole järgnenud Lissabon, kus kõik toimus nii nagu päris maailmas, näis pargitud autode vaheline 50cm vahe ilmse ruumiraiskamisena, mistõttu jäi u 3 autot parkimata.
Ja lisaks veetsin 10 päeva Põhja-Sardiinias, kus on paradiisirannad, puutumatu loodus ja türkiissinine vesi, justnagu raamatus. Ühesõnaga väga ilus.

Paar pilti ka.

Palermo vanalinn. Seal elavad peamiselt sisserännanud.

Vasco da Gama sild Lissabonis ,17 km pikk .

Valimised 2007

2007-02-28T22:34:00.000+02:00

Käisin valimas ära. Kahju, et veebis ei saanud valida, sest ei saanud oma lugeja installeerimisega hakkama ja lõpuks tundus pedas valimas käimine lihtsamana. Tahtsin lihtsalt öelda, et sel korral on väga huvitavad valimised, kohe põnev on mis saab, sest kõik valikud on halvad. Ehk peaministrikandidaadid on kõik üks soust, keegi ei ole kellestki parem.

Eile valiku tegemine oli nagu mingisse koledate ja pahade asjade kauplusesse minemine, kust midagi ei ole võtta, aga pead võtma, sest sealt ostmisega toetad justkui mingit head eesmärki.

Ja enamus valimisreklaamid on sellised, et ma ei saa aru kas erakonnad (eelkõige suurimad ja nähtavamad) naeravad inimeste üle või nad tõsimeeli usuvad sellesse mida nad teevad. Kohe liigselt palju väga piinlikke reklaamklippe on. Kolekole

Puhkus

2007-02-25T23:44:00.000+02:00

Lühiülevaade juhtunust
Saabusin parasjagu puhkuselt, te pole puhkamas käinud..... Tegelikult lõpes täna see väljateenitud talvepuhkus. Suusatamine oli imeline. Esimesed päevad minule tuttava halva nähtavusega ja seejärel suurepärane. Ja seejärel väga tore ning ootamatult pikale veninud puhkus ka Taanis. Nimelt tuli Taanis sajandilumi taevast alla ja koju tulemine võttis plaanitust 5 päeva kauem aega ehk kolmapäeva asemel jõudsin pühapäeval. Iga päev jäid minule sobivad lennud ära, lõpuks läksin siis eile, laupäeval, lennujaama ja nagu näkku irvitamiseks oli ka siis lend tühistatud ning ka täna õige lend tühistatud. Sain ootenimekirja ja õnn pöördus, sest sain kõige viimasena lennule. Siis Kopenhagenis lahkusin terminalist vale ukse kaudu, sattusin tänavale ehk valesse kohta ja oli oht et jään ikkagi Tallinna lennust maha. Nagu paar tundi varem olid mu nõiakaardid mulle öelnud, et tuleb hea üllatus ja nii oligi checkini 2 km pika peamiselt jaapani turistidest koosnevas järjekorras kõige esimene inimene üks tuttav ja nii sain oma paberimajanduse õigeaegselt korda. Meeldivalt oli ming upgreiditud esimesse klassi, mis oli tore, kuid Tallinna Lennujaama meie lennuk siiski ei mahtunud ja meid pakiti bussile kuskil lennujaama nurgas. Kuid siis lõpp hea kõik hea ja nüüd on kodus tore olla. Kahjuks peab homme asjalikuks hakkama:( Mis tegelikult on tore ja viib suurema õnne, ehk teatud asjade lõppemise poole, kuid natuke stressirohked võivad ikkagi need järgmised nädalad olla. Seejärel ootavad aga Sitsiilia, Portugal ja Sardiinia, et stressi jällegi maandada:)
Nii kaevasime Taanis kolmapäeva öösel autot välja ja võitlesime tuultetormidega. Sellises ilmas istusin veel 1h lennukis teadmisega, et piloot soovib piruette tehes ikkagi lennata:) Õnneks jäi see meelelahutus ära ja läksin hoopis kaevama.

Odessa järelkaja

2007-01-25T23:42:00.000+02:00

Mõtlesin täna pisut oma Odessa aja peale ja nüüd õhtul pidin tõdema, et sellest minu seal elamisest on välja kukkunud naljakas, täiesti planeerimatu ja väga hea tulemus. Ehk siis juhuslikult tänaval abistatud Robert Ameerikast elab ja töötab nüüd missionärina Odessas Doroga k domus. Mulle tundus juba Odessas, et temaga kohtumine oli üks minu olulisim vabatahtlik töö, kuid seda ma ei oleks uskunud, et see nii oluline on.
Robert on presbüteri preester, kes avastas oma kutsumuse peale pikaajalist tööd USA mereväes. Siis töötas ta 10 aastat ühes Florida väikelinnas preestrina. Kuna ta on alati tahtnud midagi enamat teha, siis varem tegi ta koostööd mitme Nikaraagua ja Bosnia lastekoduga. Kelle jaoks tegi korjandusi ning korraldas neis töölaagreid. Seni oli ta üritanud oma rahvuvahelised heategevusprojektid ühendada ka heade surfamispiirkondadega ja lisaks on ta kirglk fotograaf. 2005. aastal kuulis ta, et Ukrainas on laste olukord väga halb - palju kodutuid ja palju lastekodusid. Nii ta otsustaski minna Ukrainat uurima, et vaadata kas seal saaks ka midagi teha. Ta veetis 2005. aasta septembris mõned päevad Kiievis ja sõitis seejärel umbkeelsesse ning tundmatusse Odessasse. Kiievis üritati tal korduvalt nahk üle kõrvade tõmmata. Üks neiu aitas tal rongipileti hankida, loomulikult mitte kassast, vaid otse vagunisaatjalt. Nii ta reisiski vagunisaatja kuppes, kus vagunisaatja üritas tal ta kaamerat ära varastada. See õnnestuski, kuid Robert tegi lärmi ja nii leiti kaamera juhuslikult rongi peldikust.
Odessa külastuse jaoks oli Robert hankinud hulgaliselt lastekodude kontakte ja oli valmis neis surfama hakata. Nii sõitis ta röövtaksoga oma taaskord sama rongineiu organiseeritud Odessa kaugeimas äärelinnas asuvasse hotelli, mis maksis asukoha jaoks ilmselgelt liiga palju ja asus end sisse seadma. Registratuuris ilmnes pisike probleem, nimelt ei rääkinud tema ja registraator ühtegi sõna samas keeles ning nende vestlus oli täiesti tulemusetu ja humoorikas, eriti kui Robert hakkas oma inglisekeeles kirjutatud vene keele vestmikust vajalikke sõnu ette veerima, mida neiu loomikult ei mõistnud. Samal ajal luges registratuuri leti ääres hotelli hinnakirja üks punapea, kes mõtiskles oma otsuse üle sinna tobedasse kaugel asuvasse hotelli tobedale konverentsile minna ja kuulas seda huumorivestlust pealt. Pakkusin oma abi ja vahendasin pisut tulemuslikumalt Roberti ja hotelli vastastikusi vajadusi ning Robert kolis ilusti hotelli. Lisaks tutvusime pisut, rääkisin millega tegelen ja ta oli väga huvitatud. Lubasin uurida, et kas ta saaks meie organisatsiooni külastada. Kohtusime järgmisel hommikul, aitasin tal hankida hea korteri kesklinnas, ta külastas Doroga k domut ja jäi meie organisatsiooni juurde kogu oma Odessa 7 päevaks ning ei külastanud ühtegi lastekodu. Seejärel suhtlesime korduvalt telefoni teel, ta külastas Odessat uuesti veebruaris, kui rääkis, et ta plaanib ja vajab oma elus muudatust. Mais teatas, et lahkub Floridast ja plaanib minna Odessasse elama. Nüüd elab ta novembrist Odessas, on paar korda paljaks röövitud, on politsei poolt arreteritud olnud, õpib vene keelt, on ilmselgelt õnnelik ja reorganiseerib seda pisut surnud ning meeletult kaootilist organisatsiooni kadestamisväärse kirega. Ta on 52 aastane ja on selgelt teinud ühe drastiliseima kuid õigeima muutuse oma elus. Leppisime täna kokku, et aitan leida uued vabatahtlikud, kes seal töötaksid nagu mina seal olin ja aitaksid teda oma tänuväärses töös.
Kohtume temaga juunis, kui lähen taaskord Odessat külastama ühe järjekordse toreda projekti ettevalmistamiseks. Uue projekti nimi on: "Adam and Eve in 21st century". Kes teab mis sellest veel saab.

Talv on lõpuks ometi käes

2007-01-25T23:12:00.000+02:00

Mõned mälestused, mida lumega teha saab.
Mul on väga hea meel, et talv lõpuks ometi kohal on. Kuigi ma hakkasin juba väga ära harjuma, et meeldivalt soe oli. Sain veel jaanuaris sügisjopega käiga jne. Kuid nüüd lumes sumbata ja päikselist talveilma nautida on ikka superluks!

Uuel aastal uue hoo ja uute väljakutsetega

2007-01-11T23:12:00.000+02:00

Nüüd taas kirjutamisel pikk vahe olnud. Isegi mu isa mainis, et ma ei ole ammu kirjutanud ja see oli kohe täitsa huvitav kommentaar, sest ma eeldaksin, et mu käsitletud teemad teda ei huvita, sest ma siin ju sageli vingun ja hädaldan. Aga tore, et teda ikkagi vist huvitab:)

Eelmine aasta lõppes hästi ja uus algas ka väga toredasti. Aastavahetusel oli meil üks väga tore noorsoovahetus, mis alustas aasta kohe väga edukalt. Sellele aastale on suured ootused pandud, kõik uus ja parem peab nüüd algama ja vana lõppema. Esimest korda elus tunnen, et olen higiks ja pisarateks valmis, eeldusel, et need on isetehtu pärast ja hea eesmärgi nimel. Uusaastalubaduste nimekiri sai enneolematult pikk, kuid ka väga motiveeriv ja üldse mitte utoopiline. Kõige kättevõtmise asi. Ma siin kõiki oma lubadusi küll ei avalda, aga üks keskne teema on oma prioriteetide ümber vaatamine. Terve eelmise aasta tundsin, et liiga suur osa minu elust on kuidagi tööga seotud, mul ei ole piisavalt aega teistele inimestele ja nüüd peab see kõik muutuma. See tähendab, et lihtsalt-Minule peab rohkem aega jääma. Tundub, et ma seda juba pisut teengi ja see ei ole üldsegi nii lihtne:) Kuid siiski täitsa tore. Midagi on juhtunud ka minu suhetes, vanad suhted on tagasi tulnud ja osad pisut hääbunud. Peaksin ise oleme igasugustes suhetes initsiatiivikam, kuid see nõuab meeletult julgust ja seda ma kohati veel pisut alles kogun. Lisaks on huvitav teema uute tutvuste loomine, mis tundub mulle võrreldavana tuumafüüsikaga.

Viimasel ajal on huvitav, et kuigi mul on häirivalt kiire ja mul on absoluutselt liiga kiire ning palju teha olnud terve eelmise aasta, siis olen leidnud end viimase kuu jooksul korduvalt vestlustest, kus pean inimesi veenma, et ma siiski teen tööd. Ma ei saa aru kuidas mul on õnnestunud sellist muljet jätta, eriti olukorras kus ma tunnen, et eelmisel aastal kulutasin ma oma ärkvel oleku ajast u vaid 20% iseendale ja mitte-tööle. Oluline on märkida, et need vestlused on mul olnud inimestega, kellest ma eeldaksin et nad teavad minu tegemistest kõige rohkem. Võib-olla tuleneb see mulje sellest, et ma töötan kodus, mis võiks tähendada et ma väga palju midagi ei tee, või et minu töö viib mind sageli välismaale, mis enamus inimeste arvates tähendab kaunite linnadega tutvumist ja lebosklemist või näen ma koguaeg lihtsalt nii muretu ja puhanud välja:)

Täna leidsin uue viisi spordiga tegelemiseks:) Nagu eelnevalt mainitud tegelen ma regulaarselt (enamasti 10x päevas) sportimise peale mõtlemisega. Õnneks on mingid uuringud näidanud, et see on vahel sama tõhus kui tagasihoidlikult spordiga tegelemine. Täna oli peaaegu plaan reaalselt sportida, kuid õnneks jäin hiljaks ja seega jalutasin hoopis spordipoodi spordikaupu vaatama. Ok, tegelikult läksin sinna ikkagi eesmärgiga. Ja nii seisavadki nüüd ukse ees ootel peened helesinised käimiskepid.

Välise ilu kummardamine

2006-12-12T22:24:00.000+02:00

See on lihtsalt ilus pilt, ilma igasuguse eesmärgita. Noh natuke lihtsalt illustreerib, sest mulle ikkameeldib kui blogis pildid ka on, mitte ainult tekst. Ma nagu laps kellele meeldeivad rohkem pildiraamatud.

Tegelikult tahtsin lihtsalt kõik ära kaevata ja jäädvustada oma eelmise nädala kogemusi, mille vähe pikema kestvuse korral oleks ma tõenäoliselt hulluks läinud. Nimelt külastas meie väikest organisatsioonikes minu Ukraina sõbranna, kes on kohe väga tore, kuid temaga tuli kaasa mingil äärmuslikul moel see, mida ma Ukrainas vihkasin ehk naiste-meeste suhetesse ja enda välimusse suhtumine jne. Kohati oli väga huvitav, aga liiga paljuks sai. Kuigi ma kindlasti ei saa väita, et mind väline ilu ei huvita, pigem vastupidi ja olen nii mõnegi aasta oma elust selle üle liigselt muretsemisele raisanud. Kuid eelmise nädala vestluste tulemusena on mul nüüd segadus, et kas ma olen täiesti loll ja ei saa millestki aru, või olen ma lihtsalt väga normaalne:)))) Ma arvan, et mõlemad on reaalsed variandid, kuid sõltub vestluspartnerist.

Aga lühidalt siis meie vestlustest, mis tegelikult on vist täiesti normaalsed nn naistevestlused ehk meestest ja ilust, kuid need vestlused sisaldasid AINULT neid teemasid ja täiesti hullunult. Minu sõbranna on vahepeal lahutanud ja selle peale vist pisut hulluks läinud. Kohe kahju oli temast, sest ma ei osanud teda aidata, kuigi keegi peaks. Kuna ta on ehe ukraina-naine, siis loomulikult on välimus üle kõige ja kui sul on kole nägu, siis sul šansse ei ole, sest mehed valivad ja vahetavad naisi nagu käekelli, see on nende suhtumine. Ja kuna ta on siiski üle 30 ja lahutatud, ei näe ta endale just enam palju õnnevõimalusi. Pigem laused, et nojah, et kui ma peaks endale välismaa meest tahtma, siis pean ka ikka arvestama vähemalt üle 50-aastase mehega. Hiljuti teostas ta enda kauaaegse unistuse ja hankis endale uued ja oluliselt suuremad rinnad. Ta tahaks end veel igatpidi lõigata, aga ei ole midagi lõigata. Noh rasva saaks imeda, aga ta tahaks kortse kiskuda, aga oh õnnetust, kortse ei ole. Kõigele lisaks on ka ta minu läbi analüüsinud, et mida ma peaksin lõikama:) Tema teooria kohaselt võiksin ma enda huuli suurendada, sest siis ma nägevat täpselt nagu Angelina Jolie välja. Selle peale arvasin mina, et ma ei taha tema moodi välja näha. Kuid see ei ole oluline, sest siiski paljud inimesed (loe: mehed) peavad Angelinat väga seksikaks.

Seejärel üllatasime meie, Eesti naised, teda tema sõnul väga tsiviliseeritud nähtusega: naiste-meestevaheline sõprus. Sest Vogue'is kirjutatakse, et see ei ole võimalik. Pigem tuleb, või vähemalt tema teeb seda, kõiki inimesi hinnata järgmise alusel - välimus, auto, kui prestiizne töö, palk, korter ja ongi kõik. Kui need kõik mätsivad ongi hea partii. Ma ilmselgelt olen ikka liiga naiivne. Aga lihtsalt näide, et meil oli vestlus ühest PM sõbrannast, kes Ameerikas abiellus, mis loomulikult on väga peen, kuna me rääkisime vene keeles, siis ma soovitasin PMl mitte mainida, et tegemist on mustanahalise meesterahvaga ja kui selgus, et noormees on lastepsühholoog, siis meie sõbranna nägu läks kohe täitsa krimpsu. Õnneks päästis piinlikult ebamugava olukorra tõsiasi, et ta vähemalt töötab psühholoogiateste tegevas FIRMAS, mitte mingis lasteasutususe.

Jnejnejne. Ühegi inimese puhul ei saa temaga suhtlemise põhjus olla, et see inimene on huvitav või tore või lõbus või lihtsalt hea sõber. Sa kas näed tema kõrval hea välja, või on ta kuidagi kasulik ja rohkem variante ei olegi. Ma kohe sain kurjaks kui talle oma pilte näitasin, seega ka oma sõpru ja siis ta analüüsis nende kõigi välimuse läbi ja avaldas arvamust, kellega ma võin pildil koos olla ja kellega ei ole soovitav. Sest tema on siiski loobunud sõbrannadest, kes on tema kõrval liiga ilusad. Väga huvitav oli, aga ilmselgelt liiga palju. Võibolla olen ma naiivne, kuid eks see elutarkus tuleb siis kunagi hiljem. Seni armastan oma sõpru just selle pärast kes nad on, mitte nende pilti või näolappi. Ja selle üle on mul väga hea meel.

40 ja rohkem aastat hiljem

2006-12-08T21:35:00.000+02:00

Sattusin täna oma ema sõbranna Valve 70. juubelile. Tegelikult oli see trikiga tehtud üritus, sest tegelikult ta esitles seal oma esimest raamatut ja ühtlasi pidas siis sünnipäeva ka. Valve on ajakirjanik olnud, nii et peol oli veel Noorte ja Rahva Hääles töötanud inimesi ja lauldi nõuka aja toerdaid komsomoli laule. Seega väga tore oli ja ma ei ole kohe kaua aega sattunud sellisesse toredasse ja eakasse seltskonda.
Ja kõik mis ma mõtlesin oli, et elu peab elama ikka nii, et kui on 70. või rohkem juubel, et siis oleks keda peole kutsuda ja et oleks mida meenutada. Sel sünnipäeval oli nii tore ja värvikas seltskond ning see ei ole ju asi mis iseenesest püsib või tekib. Kohe tore ja motiveeriv oli.
Ja lisaks mõte Valve raamatust: Inimene peaks nii elama, et matusekõnelejal oleks teda kerge matta:)

Jüri Põõsas

2006-11-28T11:04:00.000+02:00

Nüüd see õudne päev on käes, hr Põõsas saabus. Mulle läheb väga korda, mis maailmas toimub ja ma ei taha, et maailmas oleks sõda, kuid ma enamasti ei reageeri kellegi peale hirmus tugevalt. Seega on praegune kogemus esmaskordne. Ma tõepoolest soovin, et hr Põõsast hetkel Eestis ei oleks ega tuleks. Sest esiteks ta mulle üldse ei meeldi, ma ei hakka tugevamaid sõnu kasutama. Aga ma ei saa aru inimestest kes teda toetavad, sest minu jaoks tema eksistents maailmas muudab ka minu elu mitteturvaliseks. Ja ma arvasin, et Eesti hakkab ta ees lömitama ja nüüd on see käes. Ja siis ole veel patriootlik ja armasta oma maad. Lollakad. Meie presidendi sõnul me jagavat 90% ühiseid vaateid. Ma ei saa aru, kas tõesti see minu kodumaa usub ka, et demokraatiat ja rahu juurutatakse vägivallaga. Jeemur küll. Ja siis see vastik Põõsas kasutab igas lauses seda arhailist 17.sajandi sõna "liitlane". Ma ei soovi olla osa USA liitlastest. Vastikvastikvastik.
Ma mõistan vajalikke turvanõudeid, kuid ma ei mõista, et päevast visiiti valmistab ette 1000 inimest, külastatava riigi julgeolekuorganeid ei teavitata plaanidest, ta elab oma kaaskonnaga 24-korruselises hotellis omapead, mina ei saa minna ei poodi ega solaariumisse, ma ei julge telefonis ega skaibis härrast pahasti rääkida, sest ma reaalselt kardan,et mul on järgmisel hetkel püssimehed ukse taga. See on üks keeruline lugu.
Nüüd mulle meenub, et ma tundsin viimati nii 1991 augusti putši ajal, kus mingi rahvusvaheline tegevus mõjutas minu turvalisust. Siis olid tankid, nüüd on lihtsalt üks vastik mees.

Naabrid

2006-11-17T00:01:00.000+02:00

Oma iseseisva elu ajal on mul alati naabritega suhteliselt vedanud. Kõige olulisem et nad ei lärmaks. Ükskord ma kindlasti olin halb naaber ,sest elasin vanade tädide majas ja seal nagu ikka pidi regulaarselt koridori koristama, kuid minu kiire elu seda regulaarsust ei võimaldanud ja seega pidas üks tädi mul kiivalt silma peal, et kas ma ikka koristan:)
Esimest korda on mu hetke korteris naabrid teema, sest mu uks ja sein kostavad vist liiga läbi ning kindlasti on mul ka lärmakad naabrid. Eelmine kõvakuulmisega neiu kolis välja. Ta rääkis kõvasti ja vaatas telekat kõvasti ning pärast selgus et tal oligi kuulmisega probleeme. Ta aegajalt hoidis ka päeval ühte last kes lihtsalt jooksis ühest seinast teise ja prõmmis vastu seina. See selleks. Nüüd on uus ja tõsisem probleem. Mu naaberkorter on u 25m2, kus tundub et elab 4-liikmeline perekond. ema, isa ja 2 väikest last, üks nii u 2-3. Enamasti sellises olukorras peaksid probleeme tekitama lapsed ja nende nutt. Kuid nüüd on täiesti erakordne probleem - röökiv ema.Nimelt suhtleb see ema oma lapsega karjuvas kõneviisis, mille peale laps alati nutma hakkab. Ja ema muudkui röögib, mida mina pean ka kuulma. Ta peamised lapse kasvatamise vahendid on: karjumine, sõnad "ära", "lõpeta", "raisk" jms ja ilmselt ka selles tohutult "suures" ühe ruumises korteris ahelsuitsetamine. Mul puudub usk, et selline keskkond lapsearengule varases lapsepõlves väga positiivselt mõjub. See on natuke keeruline olukord, sest ma arvan et seda ei saa päris nii lubada, sest siiski tegemist on lapsega, mitte taime või autoga või mehega, kelle peale ta karjub ja keda suitsus sunnib elama. Ei teagi mis teha...

2006-11-14T21:25:00.000+02:00

Mõned muljed Portugalist. Ilus ja veider maa. Ja ma pean endale hankima fotoaparaadi, et ma saaks ise ka pilti teha. Moldovale lisaks on uueks eesli-maaks saanud ka Portugal:)

2006-11-09T17:12:00.000+02:00

Ja uskumatud seiklused jatkuvad. Sel korral on elu toonud mind Portugali ja loomulikult ei kylasta ma lihtsalt Lissaboni voi Portot nagu normaalsed inimesed, vaid seni olen ma kylastanud selliseid kuulsaid kohti nagu Arroquelles ja Chaos. Yhes 600 elanikku ja teises 150. Ilus vaade koikjal kuid see ei ole koige olulisem. Neis kohtades elu nagu seisab. Molemas on seintel kaardid, kus endiselt eksisteerib Ida-Saksamaa ja NSVL. Vaga kallis ka ei ole. Kui sul on 100€, siis Chaose baaris saad osta 200 klaasi veini ja kui Arroquelesis 250 klaasi. Just kaisin siin kohalikus baaris, kus myyakse 1988a Eurovisiooni soundtracki, Celine Dioniga kaanel ja valge vein on naabrimehe tehtud ja see on pudeldatud toenaoliselt korduvalt kasutatud 1,5l limpsipudelisse.Ja minul on tunne nagu filmis Thelma ja Luise, kus miniseelikus tsikk(tana rollis mina) astub vanaonude baari, kus onu on oma prillid ostnud toenaoliselt 1969a ja kohvi ostes tunned kuidas sind vaadatakse kui viimset paadunud.... Aga see pudelipohjaprillidega onu soidab ringi tibukollase magijalgrattaga, millele on kirjutatud American Eagle! Paike paistab, 20 kraadi jne. Elu on ilus!

Nyydseks on seljataga ka 4 kohaliku veinikeldri kylastus. Kaes on ju aeg kui maitstakse selle aasta esimest veini. Tegelikult oli see juba 1.novembril, aga meie saime seda kogeda alles tana. Iga papi tutvustas oma veini ja brandit ning pakkus loomulikult koiki voimalikke pahkleid.

Töö vs elu

2006-11-04T00:29:00.000+02:00

Möödunud nädal ja olgem ausad viimasel ajal pidevalt pean ma mõtlema, et mis siis ikka oluline on. Praegu on need mõtted aktuaalsemad kuna eile ja täna olen kuulnud seoses ootamatu talvega mitmest noorest inimesest, kes on elu kaotanud ja kes on minu sõpradega seotud. See paneb mõtlema, et kui üürike see kõik ikka on ja mis peaks olema kõige tähtsam.
Selge on, et mul on liiga palju tööd, ma ei nimetaks siiski õnneks enam, et ma teen liiga palju tööd. Siiski kogu see rügamine ei tee mind sugugi õnnelikumaks või rikkamaks, vaid pigem piirab seda õnne. Ja ma ei ütle, et töö on paha, see ei ole see mõte. Lisaks on mul hea meel, et kuigi ma töötan kodus, mis võib põhjustada piiramatu tööaja, siis ma distsiplineerin end nii hommikul päeviku kui õhtul täitsa hästi. Ja lisaks on elu läinud nii, et elu end on nii palju saanud, et töötamiseks lihtsalt ei jää aga ja seda aega tuleb näpistada. Kuid jah, mulle ei meeldi, et kõige selle juures on viimase 5 kuu jooksul iga mu minut olnud planeeritud. Nii et ma pean isegi spontaansuse ära planeerima, nt on plaanis, et laupäeval ei tee ma mitte midagi. See võib tunduda, et toimub mingi plaanimajandus, eks ta puht tehniliselt nii ongi, aga see plaan on lihtsalt täiesti sisukas ja kindlasti mitte rutiinne.
Pean mingite ülesannetega ühele poole saama, et nad pidevalt mu kuklas ei istuks ja mus süümepiinu ega stressi ei tekitaks. Ning seejärel nautima toredaid inimesi, lihtsalt olemist ja kõngimist ja ringi vaatamist, oma Rainerile täringumängu õpetamist ja muid asju.

Kõik ei ole üldse lootusetu, lihtsalt viimasel ajal on kohe liiga kiire ja mulle ei meeldi,et mul ei ole aega kui võiksin mõelda, et võiks kellegagi kinno minna. Tuleb teatavad muudatused ellu sisse viia. Varsti hakkab kätte jõudma aastakokkuvõtete tegemise aeg, kuid veel on aega vanad lubadused välja koukida ja kõik tegemata jätmised veel ära teha;)

Ja veel. Ma olen jõudnud vist oma arengus sinnamaani, kus töö ja amet on lihtsalt üks osa minust, mitte minu identiteet ning mul on probleem kui seda minu olemuse külge tahetakse kleepida. Sellega tahan öelda, et mulle ei meelde töönarkomaanid, vaid inimesed kellel on huvitav elu mida nad naudivad ja üks osa sellest on lihtsalt misiganes-töö-mis-neile-meeldib.

2006-11-04T00:12:00.000+02:00

Blog on väga hea aja salvestamise viis ja põhjus pakkimise alustamist edasi lükata. See tähendab, et homme ootab jälle lennuk ja loodan, et sel aastal veel viimane välismaal käik, kuigi seekord tuleb üle pikapika aja minu kaardile taaskord üks uus väisatud riik - sel korral Portugal. Lähen sinna koolitama ja pean tunnistama, et ei tea keda, kuid teema suhtes tunnen end õnneks suht kindlalt. Üldiselt on hetkel periood, kus kodu on kõige kõige parem koht ja isegi linna minemine (mis küll õnneks on vaid 12 kõnniminuti kaugusel) on tõsine ettevõtmine ning plaanimist vajav tegevus.

Lühikokkuvõte oktoobrist:
- Algas imetabase ja ootamatu Anne Veski laivkontserdi külastusega Sossi Klubi. Seni vaieldamatult aasta parim pidu. Olin täiesti alarõivastatud, kuid meie seltskonna vanus langetas peorahva keskmist vanust mitme pügala võrra. Avastasin ,et ma ei tea Anne laule üldse, rääkimata sõnade teadmisest. Ja Sossi Klubi tahab viimasel ajal, et Anne ainult 3 setti teeks varasema 4 asemel;) Nimelt viibisin ühe asjaga täiesti kursis oleva inimese seltsis.
- Väga tore ja veel kestev sünnipäeva pidustus. Ühine pidu 2-aastase HeadEstiga oli väga tore ja tõi kokku peaaegu kõik väga toredad inimesed. Sain toredaid kinke, nt uuesti välja tulnud Traviaata külastus, üks hüpersuper kontsert ja nt eile minu jaoks uue treeningu bodybalanci külastuse. Täiesti korda läinud sünnipäev, ilma tegeliku sünnipäeva tundeta. Peaks ikka sagedamini toredaid inimesi kokku kutsuma.
- PM ainulaadne kingitus. Külastus megastaaride Nikolai Baskovi ja Taissia Bovali kontserdile Linnahallis. Odessa Iralt kingituseks saadud litritega pluska oli täiesti omal kohal ja sel kontserdil oskasin ka nii mõnegile laulule kaasa laulda. (Odessa mõju jätkub) Seni aasta parim suurkontsert. See oli lihtsalt uskumatu - selline päris Vene estraad ja kõik plaksutavad ja hõikavad Koljale ja Tanjale. Ja viivad lilli ning kingitusi (nt moosi, konjakit või jõulu-aknakaunistusi), aint mõned matsid osalevad tühjade kätega. Õnneks olid meil mobiiltelefonid, et need lembelaulu ajal välja võtta ning nendega kõigi nende 4000 inimesega ühes rütmis kaasa kõikuda.
- Nädal lõppkokkuvõttes väga heal kontserdil Luksemburgis. Rääkisime inimõigustest ja kohe väga hästi ning arendavalt rääkisime.
- Palju toredaid inimesi ja liiga palju tööd.
- Teatava regulaarsusega sportimine, mis on toimunud hommikul 8-9 vahel.

Quality time in sügis!

2006-10-08T22:42:00.000+03:00

See on üks tore termin. Eestikeeli siis kvaliteetaeg. Mulle tundub, et ma ei ole ealeski nii palju pühapäevi nii kvaliteetselt veetnud kui viimasel ajal. Nii on kas juhtunud või olen omandanud mingi uue oskuse:) Ükskõik kumb väga tore on siiski. Mõned pühapäevad tagasi veetsin imelise päeva oma emaga, mida ma kindlasti ei tee piisavalt. Siis hommikusöögitasime koos minu häärberkoopas ja kuulasime Marju Läniku juttu ning seejärel suundusime Kumusse, et vaadata-kuulata vendade Raudade näituse ekskursiooni. Ning seejärel kohvikuamps. Vanematega on väga tore kohvikus käia. Eelmine pühapäev tõi endaga kaasa toreda mõnulemise koos pisukese asjatamisega Pühajärve spas ning täna tegin ma mitmeid toredaid asju esimest korda. Kõige olulisem selle juures oli vist seltskond kellega tänane päev möödus. Täna käisin oma Rainerikese ja isaga koos Oleviste kiriku tornis, kuhu tuleb astuda 258 astet ühes suunas. Ülejäänud arvutamise jätan äraarvamiseks. Vihjena ütlen, et ma ei ole enam tornis. Sattusime torni täpselt õigel ajal, kui oli pisut päikest, väga selge ja mere kohal sadas üks pilv end maaliliselt tühjaks. Vägaväga kaunis oli ja Rainer sai ülesalla käimisega ilusti hakkama, kuigi ülesminek oli ikka pisut keeruline. Tegime siis pisikesi puhkuse pause. Raineri pilgu läbi olid kõige märkimisväärsed nähtud esemed: meri, roheline katus ja mr Beani auto, mis oli punane ja valge katusega, nagu PM-l aint,et tal on ju pisut teistsugune. Siis läksime kohvikusse ja mitte lihtsalt kohvikusse vaid Maiasmokka, kus vaidlesime isaga, et kes peab meie eest maksma, sest mõlemal oli sama argument ehk me ei olnud kunagi enne koos kohvikus käinud. Seekord võitis issi. Rainer ei kiitnud apelsinimahla heaks, kuid minu latte oli ilmselgelt liiga väike, sest see sai enne lihapirukat otsa. Siis kõndisime jälle ilusti, igaüks oma vihmavarjuga bussipeatusesse ja sõitsime koju. Rainer jäi muidugi sügavalt magama. Sellele kõigele järgnes Disney Tuhkatriinu, mis on ka väga tore film ja sain ilusad uued kummikud. Üks tõeliselt tore pühapäev!
PS Ja eile kõndisin toredas seltskonnas Botaanikaaias ning seejärel ujusin 2 km. Minu senise elu rekord! Seega treeningprogramm on täiesti hoos.

2006-10-04T16:48:00.000+03:00

Kui kassile anda kogemata krevetimarja, siis uinaku järel vaatab ta sulle selliste silmadega otsa kui sa talle enda arust normaalset Kitekati annad. Tundub, et uni kustutas tema mälust sellise lihtsa toidu mälestused ja usub nüüd, et ta on alati kalamarja söönud. Ehk järgmine uinak taastab ta mälu.

Loodus on üks imeline asi

2006-10-03T18:26:00.000+03:00

Nädalavahetus möödus väga toredasti. Kõige pealt väitlesid noored väitlejad, et kas kliimasoojenemise peatamiseks peaks tarbimist vähendama ja seejärel tuli mõnu. Väitlusüritus oli väga tore ja neid peaks veel tegema. Tundus, et sellest oli noorte teavitamiseks palju kasu ja see on ju minu suur missioon, teha noori arukamaks:)

Aga mis kõige olulisem, et meie HeadEstike sai laupäeval juba 2 aastaseks. Kuigi ta veel pisike ja noor, aga siiski vägaväga tubli. Ja sünnipäevalast tuleb ikka poputada, kuid kuna teda ennast on keeruline poputada, siis pidime PM-ga ise selle poputuse üle elama. Sel korral imelises Pühajärve SPAs. Kus sai paika HeadEst edasised plaanid ja meie kehad said massööride ja saunade poolt ära hooldatud. Sain kinnitust ,et ma olen täiesti õigustatult sanatooriumide kütkes. Viimasest korrast on ju lausa aasta juba möödas. Meie seekordne mõnulemine kestis vaid 24h, kuid sellest piisas, et mõnu saada.
Oma olengu lõpetasime jalutuskäiguga Pühajärve ääres. Seal oli kohe väga imeline. Praegu on niiiii ilus sügis ja ma tahaksin palju rohkem metsa ja looduses olla. Ma miskipärast ei satu sinna palju ja kohe kurbus tuli sellest mõttest peale. Ju siis tuleb miskit muuta...

Kuidas see tädi sinna teleripurki küll mahub?

2006-09-28T20:49:00.000+03:00

Minu suhted televiisoriga on viimastel aastatel väga palju muutunud. Aastaid on telkul minu elus meeletult oluline koht olnud ja olen seda väga palju vaadanud. Esimene periood kui mul telkut ei olnud oli esimesel kursusel ülikoolis. Selgus et seda ei olegi nii väga vaja ja nii ma käisingi aasta jooksul vaid korra ühistelkutoas telkut vaatamas. Ma isegi mäletan, et film oli A few good men. Telkuga kodudes käies selgus täiesti ootamatult, et ma olin kaotanud täielikult telku ees istumise võime, mis oli vist mu üks tugevamaid oskusi. Mitte, et ma oleksin seal nii palju istunud, aga mulle meeldis vaadata telekat. Ma olin super vajalike saadete salvestaja ja timeri kasutaja, sest ma pidin oma lemmiksaadete vaatamised oma ülejäänd programmi ära mahutama, sest telekas ei peatand ju ülejäänd tegevusi.
Nii see on taust. Odessa periood oli selline, mis õpetas mind esimest korda vaikset kodu nautima. S.t et ma võin täiesti rahulikult vaikses kodus olla ja telku ei pea olema mingi mänguseltsiline, see pigem ajab isegi närvi:) Aga minu mure. Üks mure seostub digiTV-ga, ma arvan, et ma olen nagu keskmine vanainimene kes ei saa sellest aru. Sest mulle tundub see vajalik investeering täiesti liigne, aga mul tekkis mure et ma ei saa ju siis varsti telkut vaadata. Siiski on minul täiesti laialdane kanalite valik - 1, 2 ja 3. Ja seda kõike näeb tänu ultrapeenele toaantennile, mis justkui ei toimi väga, sest kui ma tahan midagi vaadata, siis ma pean aegsasti sarved (tegelikult on neid aint 1 järel, aga olukord ei olnud kahega parem) paika keerama. Mul õnnestub väga harva saavutada sarvedel asend et ma kõiki kanaleid korraga normaalselt näeksin. See kõik muidugi ei soodusta minu telku vaatamist, aga sellest saab üle. Kõige hullem on see, et tvprogrammid on lihtsalt jube jamad. Isegi kui väga tahaks midagi vaadata siis ei ole kohe mitte midagi vaadata. Vahepeal oli mul 2 saadet päevas mida ma tahtsin vaadata, aga nüüd on 1 järel. See üks on Sõbrad ja see ei lase mul magama minna õigel ajal, sest see on nii hilja, aga ma ikka tunnen ,et tahaks seda vaadata, kuigi paljupalju nähtud. Ja nüüd on see ülihea sari Põgenemine ka ,mis on muutnud reede õhtu ühe tunni pühaks teleri seltsis:) aga kohe nii tore ja põnev on. Ma ei taha sellega midagi öelda, lihtsalt et mulle kohati tundub, et eriti meie kommertstelekanalite programmimeistrid ei jäta mulle väga mõistlike inimeste muljet. Minu suhted televiisoriga on viimastel aastatel väga palju muutunud. Aastaid on telkul minu elus meeletult oluline koht olnud ja olen seda väga palju vaadanud. Esimene periood kui mul telkut ei olnud oli esimesel kursusel ülikoolis. Selgus et seda ei olegi nii väga vaja ja nii ma käisingi aasta jooksul vaid korra ühistelkutoas telkut vaatamas. Ma isegi mäletan, et film oli A few good men. Telkuga kodudes käies selgus täiesti ootamatult, et ma olin kaotanud täielikult telku ees istumise võime, mis oli vist mu üks tugevamaid oskusi. Mitte, et ma oleksin seal nii palju istunud, aga mulle meeldis vaadata telekat. Ma olin super vajalike saadete salvestaja ja timeri kasutaja, sest ma pidin oma lemmiksaadete vaatamised oma ülejäänd programmi ära mahutama, sest telekas ei peatand ju ülejäänd tegevusi.
Nii see on taust. Odessa periood oli selline, mis õpetas mind esimest korda vaikset kodu nautima. S.t et ma võin täiesti rahulikult vaikses kodus olla ja telku ei pea olema mingi mänguseltsiline, see pigem ajab isegi närvi:) Aga minu mure. Üks mure seostub digiTV-ga, ma arvan, et ma olen nagu keskmine vanainimene kes ei saa sellest aru. Sest mulle tundub see vajalik investeering täiesti liigne, aga mul tekkis mure et ma ei saa ju siis varsti telkut vaadata. Siiski on minul täiesti laialdane kanalite valik - 1, 2 ja 3. Ja seda kõike näeb tänu ultrapeenele toaantennile, mis justkui ei toimi väga, sest kui ma tahan midagi vaadata, siis ma pean aegsasti sarved (tegelikult on neid aint 1 järel, aga olukord ei olnud kahega parem) paika keerama. Mul õnnestub väga harva saavutada sarvedel asend et ma kõiki kanaleid korraga normaalselt näeksin. See kõik muidugi ei soodusta minu telku vaatamist, aga sellest saab üle. Kõige hullem on see, et tvprogrammid on lihtsalt jube jamad. Isegi kui väga tahaks midagi vaadata siis ei ole kohe mitte midagi vaadata. Vahepeal oli mul 2 saadet päevas mida ma tahtsin vaadata, aga nüüd on 1 järel. See üks on Sõbrad ja see ei lase mul magama minna õigel ajal, sest see on nii hilja, aga ma ikka tunnen ,et tahaks seda vaadata, kuigi paljupalju nähtud. Ja nüüd on see ülihea sari Põgenemine ka ,mis on muutnud reede õhtu ühe tunni pühaks teleri seltsis:) aga kohe nii tore ja põnev on. Ma ei taha sellega midagi öelda, lihtsalt et mulle kohati tundub, et eriti meie kommertstelekanalite programmimeistrid ei jäta mulle väga mõistlike inimeste muljet.

PS Täna küsis mu kõiki naisi komplimentidega üle külvav 5-aastane naabripoiss, et kas siis kui ma seal telekas olin, et kas ma siis päriselt olin ka rannas. Minu pea aastatagune bikiinidebüüt rahvustelevisioonis on noormehesse igastahes kustumatu mulje jätnud:) Ei tea küll millise. Öeldakse ju, et esimesed 5 aastat määravad elus kõik.

Hobid

2006-09-11T22:19:00.000+03:00

Jõudsin täna jälle arusaamale, et hobid on lihtsalt üliolulised asjad ja mulle ühe enam ei meeldi, et mul ei ole hetkel ühtegi konkreetset hobi. Mulle meeldivad väga paljud asjad ja ma olen proovinud paljusid asju ja ma justkui tegelen paljude asjadega, kuid ühtegi ei saa päris hobiks nimetada, mille jaoks ma võtaksin enda aega töö või teiste inimeste arvelt ja lihtsalt armastaksin seda mida ma teen. Esimest korda hakkasin ma hobide tähtsuse peale mõtlema kui puutusin kokku ühe pensionäriga, kes oli elus ainult tööd teinud ja kui tööl enam ei pidanud käima, siis nagu ei osanudki eluga enam midagi peale hakata ja tüütas oma igavuses teisi inimesi ning tulemus oli pahandus, sest need keda ta tüütas oli parasjagu millagagi hõivatud. Siis juba mõtlesin, et kurb on ikka inimestest kes ei oska OMA AEGA kasutada. Ikka kohtun suviti inimestega, kes käivad tööl ja kui jäävad 2 nädalaks puhkusele, siis väsivad sellest nii hirmsasti ära, sest midagi ei ole ju teha. Vot ja selliste olukordade tekkimiseks ja endaga sõbraks olemiseks ongi vaja hobisid ehk asju mida sulle vägaväga meeldib tegeleda ja millega sa ka tegeled. Näiteks meeldib mulle väga skuass, aga reaalsuse tähendab see viimasel 2 aastal sellest palju rääkimist ja mõtlemist, mitte sellega tegelemis, nii et pigem nimetaksin ma end regulaarseks skuassist mõtlejaks ja hädaldajaks, kes ei tea mis endaga peale hakata igakord kui koristamise käigus reketit näen.
Niisiis on mul aeg hakata millegagi tõsiselt tegelema, sest sellega kaasneb ka kohe nn "kvaliteetaeg" iseendaga ja teiste inimestega, kes armastavad seda sama asja mida sina teed. Sest ma olen ju väga õnnelik olnud kui joonistamiskursustel käisin, või eelmisel aastal Odessas tantsimas käisin või vene keelt õppisin või vanadel headel aegadel end skuassiga hingetuks mängisin. Iga see mõte toob naeratuse näole. Pean oma laiskusest võitu saama ja tegelema hakkama. Muidugi olen pidanud tõdema, et kõik millega mina tegeleda tahaksin eeldavad keskmisest edukamat olekut, sest kõik need meelelahutused on röögatult kallid ja sageli ka inimestest juba pungil. Tuleb hakata kas edukamaks või mingi sobiv variant siiski leida. Homme alustan kõhutantsu trenni proovimisega, aga skuassi trenni peale tilgub süda ikka verd... Ehk ma võtan end siiski kokku.

Pulmad

2006-09-06T18:39:00.000+03:00

Lõpuks on mul ka päris pulmas käidud. Ja kohe väga toredas pulmas. Minu kallis Marjukene sai tanu pähe. Ja peig sai ülevaadatud ning on heaks kiidetud. Seega saabusin eile Taanist, kus toimusid pidustused. Minule oli usaldatud pruutneitsi roll. Ja tundub, et võin hakata pakkuma poolprofessionaalset pruutneitsi teenust. Teen meiki, soengut, lilleseadeid, aitan riietuda nii meestel kui naistel, olen moraalselt toeks, teen pilti ja vajadusel juhin autot ning teen süüa:) Täitsa nagu Punamütsikese vanaema.

Palju õnne Marjukene!

2006-08-14T18:31:00.000+03:00

Nii sotsromantikast on nüüd mõneks ajaks kõrini. Mingid sellid olid mingit ootamatut jama korraldanud Londonis ja seega on lootust, et mu seljakotis on segunenu adsika ja tselluliidikreem. Aerofloti lennukis mängis laps varuväljapääsu uksega ja ema vaatas heldinult pealt. Seremetjevo lennujaam on maailma õudus, kus tädid mõtlevad ise reegleid välja, mis muidugi ka koguaeg muutubvad ja tualetikoristaja üllatub et inimesed soovivad sinna oma personaalseid vajadusi rahuldama minna ja seega röögib igale ühele "No kudakuda?"
Nüüd koju. Riia lennujaam on nagu päris maailm ikkagi. Hea jälle tagasi olla!

Bojaaritar returns

2006-08-01T01:26:00.000+03:00

On kaks asja mis teevad reisimise ebameeldivaks. Võitmatu nr 1 - pakkimine ja võitmatu nr 2 - lennujaamas passimine. Muud reisimise osad elan üle. Hetkel on käsil võitmatu number üks. Aga tundub, et sel suvel olen saanud mingi pakkimisvilumuse tagasi, sest see ei tekita enam nii palju ärevust kui vahepeal kui tundus, et minust on jälle saanud algaja pakkija. Siiski seekord viib teekond tagasi müstika, mõistatuste ja nalja-pealinna Odessasse. Ei väsi ma sellest ooo-odessast. Ma tegelikult käisin seal juba eelmisel nädalal ka. Oli väga mõnus ja sain kinnitust, et see on ikka äge koht. Kuid siiski sain selle järel kohe ka kinnitust, et see ei ole tavaline turisti sihtkoht, sest sealne eksootika on see kuidagi toimiv elu - marsa juhtide, mere ja naljakate poemüüjatega. Nt käisin poes traditsioonilist kaupa ostmas - piim, šampus ja vesi. Kui küsisin müüjalt, et kas vesi on gaasidega (vihje: kui eestis saab mullidest aru kõva pudeli järgi, siis seal on pudel kõva vaatamata gaasi olemasolust v puudumisest) ja seepeale tõstis ootamatult leti tagant pead ilmselgete joobe tunnustega mees, kes teatas üle poe "Читать не можешь, чтоли?":))) Endiselt on mul kahtlus, et tegemist oli jällegi mingi sellise bulgakovi-kassiga, sest järgmisel hetkel kui ma letile vaatasin magas seal juba kassivolask.

Nii aga seekord viib mind Odessasse töö. Nimelt korraldame PMga seal kohalikele, eestlastele, ungarlastele ja grusiinidele koolituse, et kuidas saaks selliseid toredaid projekte korraldada nagu meie teeme. Sest head kraami ei saa ju aint endale hoida ja loomulikult võib see kõik võimaldada meil ka neid riike kunagi väisata. Aga koolituse toimub väga peenes "Arkadia-Odessa tervise- ja puhkekeskuses, mis asub nagu nimi ütleb kurikuulsal Arkadia rannal, kuid omab eraranda, mis arvestades eelmise nädala Arkadia kogemust on tervitatav lisateenus. Sellest pisut hiljem. Tegemist on endiselt riigiomandis oleva kullaauguga ja töötab põhimõttel kasumit-ei-ole-vaja-teenida ja seetõttu saab seal kõik asjad "pisikeste preemiate" eest ära ajada. Üldse on see väga kinnine koht kus milku seisab kurja näoga värava peal ja sul peab sinna natsalnik Irina Aleksejevna juurde ikka "asja" olema, et sisse saada. Igal juhul jääme seda kõike huviga ootama. Nüüd aga tagasi potsikuid kohvrisse laduma, sest hommikul kell 7.00 pean juba lennujaamas olema.

Lõpetuseks väike pisut tõenäoliselt ebameeldiv kogemuse jäädvustus Arkadia rannast eelmisel nädalal. Üldiselt siis tegemist eelkõige vene turistide ihaldusobjektiga, sinna sõidetakse isegi Siberist kohale või nagu mõned kutsuvad Mini-Ibiza. Võib seal olla 24h, päeval rand ja liumägi või batuut ja öösel klubbklubbklubb. Aga eelmisel nädalal see päevasessioon oli pisut ootamatu. Meie oma seltskonnaga kus noorim in 26 ja vanim 32, langetasime rannas viibijate keskmist vanust u 15 a võrra. See ei olnud probleem, nad vähemalt ei kipu teistele liiva silma ajama erinevalt pisikestest jõnglastest. Kuid keskmind kehakaal neil pisut korpulentsetel daamidel eelkõige oli minu hinnangu järgi u 250kg. See oli pisut hirmutav vaatepilt, mis meid ümbritses. Ja tundus, et pigem oli tegemist Greenepeace'i vaalaaktivistidele ideaalselt sobiva harjutusplatsiga, sest "Vaalade koht on siiski vees." Või teine kokkuvõte avanenud pildist "Uskumatu mis inimkehaga juhtuda võib". Ja sinna vette ma tõenäoliselt oma last eriti lasta ei tahaks, va juhul kui ma ei taha talle mingit prügisorteerimis õppetundi anda nende kondoomide, konide, kommipaberite ja teiste k-ga algavate sõnade hulgas.

2006-07-30T12:06:00.000+03:00

Eile õhtul sattusin kuulma uskumatut anekdooti.
Möödusin ilmselgelt kurjaks aetud asotsiaalsest mehest, kes purskas tuld. Järsku pööras ringi ja ütles:

"Krt, sellele tuleks taarapudelikotiga vastu pead anda!"

Ma ütleks, et tegemist oli erialaspetsiifilise ähvardusega. Lihtolukorras oleks lihtsalt vastu lõugu löömise või peksa andmisega ähvardatud.

Blogimine

2006-07-28T14:16:00.000+03:00

Nüüdseks on viimasest sissekandest möödas kestead kui mitu päeva, päris mitu. Vahepeal jõudsin ma otsuseni, et ma pean hakkama ikka uuesti korralikult blogima. See otsus tuli sellest, et mulle tundus, et ma teen väga palju ja samas mitte midagi ja kui keegi küsib, et mis ma teen siis ma ikkagi vastan "Ei midagi erilist!", sest ma ei tea mida ma tegelikult teen. See võib olla mingi hulluse 1. või 5.staadiumi tunnusmärk, aga mul on keeruline teha kokkuvõtet oma enda tegevustest. Ja nii mulle tundubki, et ma ei tee midagi. Tegelikult on probleem ka mälu. Sest mul ei ole enamasti meeles mida ma nädal tagasi tegin ja mul tegelikult on täitsa hea mälu. Sellele ma olen leidnud enda jaoks väga hea seletuse. Ma nimelt kogen läbi tunnete rohkem, mitte niivõrd konkreetsete tegevuste ,asjade või faktide ja niisiis ei jäägi see kõik meelde. Kui ma satun mingisse imelisse kohvikusse kusagil Itaalia metsas, siis mulle jääb meelde, et kohv oli jube hea, mitte et oli kohvik. Ja kui enamus inimestele öelda küsimuse peale, et mis sa hiljuti teinud oled, et sa jõid imehead kohvi, siis see miskipärast ei rahulda inimesi. Aga jah, nii ma siis analüüsisin millega ma tegelen ja miks ma ikka lõpuni kõigega rahul ei ole, kas midagi on puudu. Ja jõudsin järeldusele, et blogimine Ukrainas olemise ajal aitas mul omada mingitki ülevaadet oma tegevustest. Muidu mulle tundub, et ma ei teaks midagi oma viimasest aastast. Ja nii ma otsustasingi mingisugusegi järjepidevuse taastamiseks uuesti blogima hakata. Eestis ja eesti tegevuste osas on see jube keeruline, sest see on ikkagi mu vahetu elu. Ja eks paistab kas ma ka reaalselt suudan oma otsusest kinni pidada, sest kõigele muule lisaks vajab see blogimine ju ka aega. Aga proovigem siis nüüd jäädvustada enda elu.

Just life

2006-05-09T10:56:00.000+03:00

Ma ei ole kohe väga pikka aega kirjutanud ja nüüd tuli mõte peale, sest ma peaksin tegelikult olema 45 min pärast bussijaamas, kuid ma olen endiselt eevakostüümis ja pea ei ole veel kuivaks saanud. Aga küll ma jõuan. Nimelt on täna Euroopa päev, kus ma pean üritusel pisut aitama. Kokkuvõtlikult on tegemist pisut huumoriüritusega, sest korraldatud on massiüritus, aga massi ei ole kutsutud. Mulle väga meeldivad sellised üritused:)
Aga muidu läheb mul täitsa ok. Olen mõelnud, et miks mul enam ei tule muusat nii sageli peale. Ja põhjuseid on mitu. Peamine on see, et Eesti on nii "normaalne" koht, et siin lihtsalt ei juhtu selliseid ogarusi, mis põhjustaks muusal pidevalt ringi kimada. Teisest küljest võib olla, et mu elu on selline, et sellest lihtsalt ei ole midagi kirjutada või vastupidi on eluke just selline liigselt kompromiteeriv, et sellest ei saa kirjutada. Ma ei tea kumb on. Aga lühidalt on mul oma armas kodu ja töö on selline, mis on kohe väga motiveeriv, kuigi keskkond kus see toimub on pisut humoorikas aegajalt ja siis ma vist väljendan seda tohutut nalja vahel pisut arusaamatult ning see võib valesti mõistmist põhjustada. Hetkel on minu reisi sihtkohad peamiselt Paide, Särevere ja Valga ning olen sellega kohe väga rahul. Ja see on mõned lähedased on just LAVis või Lõuna-Hispaanias või Kosovos ei tekita mingeid kadedustundeid, sest lõppkokkuvõttes saan mina ju toredaid kingitusi neilt kaugetelt maadelt;)
Siiski üks Eesti elu nali ka.
Küsisin Säreveres ühelt noormehelt, et kas sa oled kohalik ja tema vastas: "Ei. Ma olen Türilt." :)))))))))))

Teine oluline uuring

2006-04-06T18:41:00.000+03:00

Ja nüüd ma olengi jälle tagasi. Lisaks tualettidele on Ukrainas endiselt teema Vladiku jäädvustamine. Ja seekord jäi ta pildile nii:

Krimmis on Vladik vaieldamatult kauneim ja soliidseim. See mu lemmik pilt. Selline sotsialistlik unistus - kaunis loodus kauni näidissovhoosi keskuse taustal, kus usinad seltsimehed viisaastaku plaani ületavad.

Ja nii on ta Odessasse alles jäänd. Teda olevat seal u 130 olnud, kuid nüüd on ta ainuesindaja.

Veel üks krasaavitsa Jaltast.

Valge on hetkel moes! Seda teadis juba Ilja! Tegemist siis ühe Krimmi külanõukogukeskuse Aleksandrovka linnakujundusega.

"Ja siin, mu seltsimehed, seisame, et vaadata ....."

Tähelepanelik lehe lugeja märkab domsovetovi eest väikest Ilja peakest. Ilja halval nägemisel on mitu põhjust. Sel hetkel oli öine Tiraspol ja domsovetov uskumatult ilus, mida küll minu kahe minipiksline fotoaparaat ei suutnud oma täiuslikkuses jäädvustada. Ja teine oluine probleem seisnes minu väheses riskialtiduses. Ma igal juhul hindasin olukorda nii, et kui ma tahaksin Ilja lähivõtet, siis võib selle hind olla fotoaparaadi purunemine asfaldile kukkumise tulemusena, sest esines reaalne kuuli saamise oht. Tegemist siiski Tiraspoliga, kus ei ole soovitav öösel ringi tuterdada, vales keeles lärmata ja üldsegi millestki pilti teha, sest iga rjabina ja kamen on riigisaladus!!!!!!!!

Loomingu raamatukogu

2006-04-06T18:36:00.000+03:00

Vabandan tekkinud viivituse pärast. Täna on mitmed inimesed tundnud huvi, et kas seiklustega ongi nüüd kõik. Aga tegelikult ei ole. Kõik jätkub, kuid viimasel ajal on olnud pisut loominguline paus ja seega on üleval ainult arhiiv. Varsti lisanduvad uued loomingulised pärlid. Lühidalt viimasel ajal toimunust: jälle on uus kodu, uus töö, vahepeal käisin Venemaal ja fotokas rööviti ära, kuid pildid jäid õnneks alles. Lisaks on selgunud, et suvi tuleb tööd-tegemist täis. Siis olen kohtunud teiste vabatahtlikega, saan endiselt tagasisidet filmi kohta ja mõtlen, et peaks hakkama lõppraportit kirjutama. Seega pisut kannatust ja seiklused jätkuvad! Mõtteid on küll, kuid mul tegelikult puudub arusaam, et kuhu need seiklused liiguvad ilma Odessata. Siiski sattusin täna D-terminali kõrval mingis uues restoranis, kus istusin nurgas, kus pidevalt oli oht, et paat kukub päha. Aga sellele paadile oli ikkagi kirjutatud sõna ОДЕССА ja mingi Soome Joutseni laulis - OOOO Odessaaaa. Ma tean, et see kõlab uskumatult, aga Eesti oli Odessas ja nüüd Odessa on Eestis.
Peatse kohtumiseni!

Muinasjutu Epp

2006-03-18T15:04:00.000+02:00

Minu 15-minutit-kuulsust on alanud. Tegelikult oli oht, et asi läheb hulluks ära, sest üks ajakirjanik suutis mu sõnad nii ära tõlgendada, et see kõik oli nii piinlik. Õnneks ta sai vist koslepi või mõistis ise, et selliseid artikleidei kirjutata ja parandas oma vea. Nii et nüüd nii väga piinlik ei olegi.

Eile me emaga jõudsime järeldusele, et ma olen oma vennapoja jaoks mingi huvitav muinasjututegelane, kes figureerib tema mõttes ka siis kui mind pikalt ei ole. Ehk ma meeleldi võrdlen end Meeri popinsi või äärmisel juhul tore tädi- vanaema õunapuu otsasega. Aga jah, minu armsal Raineril on karjapoisi-pildiga supitaldrik, kes on loomulikul Tädi Epp (tegelt on see nagu Tädi Rutt), siis on Tädi Epu noodid, Tädi Epu dessa tass, Tädi Epu tass. Ja lisaks sellised on tädi Epp üks viguur kõikides tema mängudes. Nüüd viib see unelmate Tädi Epp lapse Kikit ja Mikit vaatama. Mis pidi olema 35 minutit teineteise kolkimist, ehk Kiki on väike kutsu ja Miki on väike kiisu. Ja kommentaar ühelt suurelt inimeselt: "Mina oma last seda küll vaatama ei viiks". Aga ehk meeripopinski ju tegi natuke lubamatuid asju;)

Tualeti uuring

2006-03-14T13:59:00.000+02:00

Kuigi ma ei võtnud seda väga tõsiselt on uuringuga vähemalt algust tehtud. Siin pisike kokkuvõte. Ja huvi on ainult suurenenud. Üks tähelepanek Eestis, tualetti minnes ei pea kartma, et on auk või et on vägaväga kole. See on kindlasti üks "euronorm" mida ma väga armastan.

Üks väga haruldaselt kaunis tualett Kiievi söögikohas. Kuulub kategooriasse: "Kui vaid tualetid sellised oleksid"

Tunne end kui kuningas. Kui kõrgust kardad, siis parem ära torgi.

Juba läheb pisut hullemaks. Ma enamus naiskülalisi üritasin küll ettehoiatada, et avalikus kohas tualetti minemisel tuleb kohtuda auguga, siiski nad ei pööranud sellele tähelepanu. Ja alati auku nähes miskipärast valjul häälel emotsioneerisid, sh minu ema. Väga naljakas oli:)))))
Käesoleval pildil on tegemist peene Kiievi lossi tualetiga. NB! Selles lossis pidavat toimuma kõikide saatkondade vastuvõtud, nii et tähtsad tädid, peened tualetid.... (ja pisut ettekujutusvõimet). Siiski tegemist väga soliidse ja puhta tualetiga. Ameerika tädid Nancy ja Helen küsisid mult nõu, et mis asendi seal võtma peab. Nad nädalaga Kiievis ei suutnud seda ise välja mõelda.

Sellele tualetile annaksin ma meeleldi üle inseneriime auhinna, sest selle projekteerimine vajab nutikat inimest. Ehk siis tualett, mida täiesti praktiliselt ei ole võimalik sellises positsioonis kasutada. Tähelepanelik pildi uurija paneb tähele pildi ülaservas olevat plekki. See on selline spetsiaalkonks, mille külge saab prilllaua seinale kinnitada, et kultuurtualett kasutatavaks peldikuks muuta. Tegemist puhkeasutuse tualetiga, kus majutati laagrilapsi ja tulenevalt auguümbruse pidevast märgumisest pidi laagrijuht korraldama lastele demonstratsioonesinemise kuidas võib poiss ja kuidas tüdruk tualetti kasutada.

Tualetis käimine võib olla igav, seega on tore ju pisut kükitamise ajal lobiseda! Tualettarhitektuuri näide Aleksandrovka koolist. Vähemalt ämbrile on peale kirjutatud, et sinna peab prügi panema.

Kui tualett on ok, siis on mingi osa projektist lihtsalt ohtlik. Seda lauda vist nimetatakse ventilatsiooni- ja valgusaugu tekitajaks. Kuigi minu täiesti rumal mõistus ütles, et tualett püsiks koos ka ilma selle pead-pooleks-lööva-ristlauata. PS- ma ei ole väga pikk inimene, nii et ma ei kujuta ette kuidas seal üle 170sentimeetrised inimesed käivad.

Ja lõpetuseks järjekordne horrorruum koolist. Ma ei saa aru kuidas sellise asja saab teha üldse.

Ja ehk nagu ma olen alati öelnud, seal idapool on kõrged kontsad baasvajaduste rahuldamiseks lihtsalt väga vajalikud aksessuaarid.

Lihtne nimi

2006-03-06T12:41:00.000+02:00

Nimi teatavasti on inimese identiteedis väga oluline asi. Ja eriti vist viimasel ajal on rohkem arutlusel, et kas lihtne nimi on hea või mitte. Igal juhul tundub mulle, et kui maailma sünnib uus laps, siis küsimus ,et "Mis võsukese nimi ka on?" võib tekitada piinlikku momenti, sest see võib olla nii hirmkeeruline, et keegi ei saa sellest aru ja on vaja üle küsida või siis nt vanaema ei oska veel nime korralikult hääldada. Samas ei ole ma kunagi kohanud inimest, kes ei oskaks oma nime hääldada. Nimevahetus on ka huvitav asi. Olgem ausad olen sellele mõelnud, kuid ma ei ole kunagi välja mõelnud, et mis siis parem nimi oleks. Ja kui olen kohtunud inimestega, kes on nime vahetanud, siis olen seda alati küsinud, kuid ma ei ole kunagi ammendavat vastust saanud, et kuidas nad uue variandini jõudsid.

Viimasel kuul Odessas olles puutusin ma kokku seebiooperliku juhtumiga. Ma oma teada ei ole sellest kirjutanud aga võibolla olen ka. Igal juhul saabus ühel jaanuarikuu päeval kontorisse noormees, kes teatase, et tal on amneesia. Ja oligi. Ma arvasin, et selliseid asju juhtub ainult Vaprates ja Ilusates ning Dünastias ka. Noormehel oli kustunud täielikult isikliku info mälu, nt koolis õpitut teadis ta hästi,eriti keemiat. Infot organisatsiooni kohta sai ta ühelt kodutult. Lisaks nägi ta välja selline, et ta kindlasti on kodune laps. Kuid ta ei teadnud mis ta nimi on, kui vana on, kust pärit jnejne. Ta ainult arvas oma nime ja vanust. Mulle tundus see mõte jubedana, et lähed ühel päeval peegli ette ja sulle vaatab vastu inimene, keda sa eales näinud ei ole. Selles osas nimi ja vanus on kuidagi nii iseenesestmõistetavad asjad. Lugu sa õnneliku lõpu veebruari lõpus. Vitali oli olnud haigls ja tal tuvastati psühhiaatriline amneesia, The Way Home tegi temast teleklipi ja näitas seda 2 nädalat erinevates kanalites ning ühel hommikul vanemate naabrid nägidki seda ja tulid talle järgi. Ta oli Odessast u 250km kauguselt linnast ja olevat arvutimängude sõltlane, kel aegajalt on meeleoluhäireid.

Kuid see teema muutus oluliseks, kuna viimase paari kuu jooksul osutus minu seni lihtne nimi ilmkeeruliseks. Sest nimest EPP on võimalik teha väga palju tähekombinatsioone. Ma ainult ei saa aru miks need variandid kõik alles nüüd välja tulid.Seni on kõik inimesed õigevariandiga hakkama saanud. See on see minu jaoks liiga pikk minu eesnime variantide nimekiri:
Appu, Edd, Ebb, Adler, App (kõige populaarsem), Ebby, Epotshka, Masja, Err, Yepp.
Leia veel variante.:)

Tagasi Revalis

2006-03-01T22:36:00.000+02:00

Veel ärasaatmispeo after party - Irina, Arjen, Alex ja bojaaritar.

Ja olengi tagasi. Nüüdseks olen tagasi olnud juba päris mitu päeva. Paljud inimesed on küsinud, et kas oled rõõmus, et tagasi oled või et kas oled kurb ka. Kuna neid küsimusi on juba 2,5 päeva esitatud, siis mul hakkab tasahilju tekkima mõte, et äkki ma olen tundetu jääpurikas, sest ma ei saa öelda, et ma oleksin kurb või rõõmus. Lihtsalt olen ja nii end hetkel ka tunnen. Väga paljud inimesed ei tea, et kodumaa jälle rikkamaks on saanud (kuigi arvestades, et ilm just minu saabudes ilusaks läks, siis võiks ikkagi omad järeldused) ja lisaks ei oska ju keegi minuga ühendust ka võtta, sest keegi ju ei tea, mis numbrile peab helistama. Ja see tähendab, et on hea ja rahulik olnud, aga mitte liiga rahulik. Pean nüüd kibekiiresti kirja panema oma lõpusündmused.

Kuna "Rahvaste sõpruse" üritus on juba kajastatud, siis tuleb alustada pühapäevast, mis oli minu viimane päev Odessas. Päeval sain veel mitmete sõpradega eraviisiliselt kokku, et veel lobada ja kohvitada, sest see kombinatsioon tuleb mul imeliselt välja. Ma vist peaks seda talenti kuidagi ka oma karjääris paremini ära kasutama. Siis viisin kõik oma kotti mittemahtunud ja lastele võimalikult vajalikud asjad varjupaika, mis tegi neid ilmselgelt õnnelikuks. Nad eriti ei heitunud teatest, et voodilinad ja rätikud on mustad, kuid nad olid ju värvilised ja see kompenseerib kõik. Oli väga tore hüvastijätt lastega ja nüüd olen päris mitmega kirjavahetuses ehk saan ka vene keele trükkimist harjutada. Lisaks tegin pühapäeval midagi ootamatut. Nimelt oli mul absoluutselt kõik pakitud 6h enne kodust lahkumist ja see tähendas, et ma võisin lihtsalt oma armsas kodus veel viimast korda voodis vedeleda ja mitte midagi teha. Minu idülli kahjuks küll segati ja sellest võib järeldada, et sõprade omamine ei ole alati hea. Kuid tegelikult oli ikka tore. Ja nii oli minu juures ootamatult mõned sõbrad, kes tulid mind bussile saatma. Sõitsin bussiga Kiievisse, sest bussiga saab otse Borispoli lennujaama, kuid võta näpust. Pidin siiski Kiievis oma 8 kotti teise bussi tassima ja see ei teinud minu meelt mitte heaks. Bussis jagasin istmebaari tüübiga, kelle nimi suure tõenäosusega oli kas - Vitja või Ljoosa ja ta on kas:
- kui abielus, siis peksab oma pereliikmeid pidevalt;
- kui ei ole abielus, siis on kas sarimõrvar või salajane seksmaniakk.
Jõudsin ilusti lennujaama, kus tarisin oma kotid (mis tekitasid mus hirmu, sest oli kahtlus, et neid on pisut liiga palju) hoidlasse ja läksin kesklinna veel Annaga kohtuma ja salot (Ukraina rahsulik pekk, mis on sobiv kingitus emale ja mille imelistesse tervislikesse omadustesse ukrainlased järjekindlalt usuvad) ostma. Ja siis läksin lennujaama tagasi ja tarisin oma kotid jälle maapeale ning jäin värisedes check-ini ootama.

Ma olin teadlikult kasutanud EstonianAiri uut kohati mõttetut, kuid seekord vajalikku, võimalust osta paindliku turistiklassi pilet, et ma saaksin ikka rohkem nodi lennukisse pista. Check-inis selgus, et ka minu superpilet ei aita, sest seekord üritasin ma lennukisse minna 30kg ülekaaluga. OIOIOI. 1 kg maksab u 10usd'd ja vaestel voluntääridel ei ole siin mingeid rohelisi pabereid niimoodi lehvitada. Kuna ma sellistes olukordades skandaali ei oska teha, või ära minestada või suure häälega nutma hakata, siis tuli muid lahendusi leida. Ja lahendusteks osutusid tuttavad näod järjekorras, kellest ühel õnneks oligi ainult käsipagas ja ta oli nõus minu plahvatusäärel oleva hilbukohvri enda nimele võtma.Selle tulemusena sain endale toreda 7-aastase reisikaaslase, kellel oli väga äge Nori nimeline barbinukk, kelle juuksed külma ja kuuma mõjul värvi vahetasid. Ja nii ma jõudsin ilusti ja õnnelikult imekaunilt talvisesse Revalisse, nüüdse nimega Tallinnasse.

Kuigi kõik küsivad mu olematute või vähemalt ebaselgete tunnete üle, siis mul on hea meel, et seni ei ole keegi veel küsinud hirmuäratavamat küsimust. Et noh räägi mis sa seal tegid ja kuidas oli. Sest hetkel tundub, et ma ei oska seda veel nii kompaktselt kokku võtta.

Ootamatult hakkab minust meediakuulsus tekkima:)))))) Täna vaatasin üle dokumentaalfilmi. Mille lihtsalt ego-upitamiseks võin öelda, et täitsa äge on. Ja eetris ETV-s 20.märtsil kell 20.05 ehk nagu öeldakse praimtaimil! Homme on Kuku ja siis veel Linnaleht ja oeh maeijõua. Tegelikult on mul hea meel, et võimalus oma kogemust jagada ja need võimalused on kõik ootmatult tulnud ehk ma ei ole saatnud pressiteadet, et ma nüüd olen siin. Aga need on super võimalused asju kokku võtta ja asju läbi mõelda.

Ja ma väga tahaksin korraldada Tallinnas näitust Odessa piltidest, sest mul on tunne, et saaks ühe hea näituse, ma pean lihtsalt sponsorid välja võluma. Eks paistab mis saab!

Ja lõpetuseks, kuigi see ei ole lõpp. Aga ma tahan tänada väga paljusid inimesi, kes on minu ümber viimasel 10 kuul olnud, sest tänu neile on kõik olnud just selline nagu on olnud. Odessa on küll ilus ja huvitav, aga inimesed on olnud toeks, andnud nõu, ajanud naerma, ära kuulanud, tagasisidet andnud, kallistanud, kirjutanud, helistanud, sõnumeid saatnud, kaarte ja kirju saatnud ja muud väga olulist teinud. See ei ole lõplik nimekiri, kuid lihtsalt algus: Pille-Mai, Triin, Marii, Mati, mu emme, mu issi, Jüri, Kati, Piret, Kristo, Ira, Ira, Ira, Sergei, Sergei, Sergei, Masha, Masha, kõik lapsed........................................ ja kõik see sai teoks tänu programmile Euroopa Noored. Ning veel soovitus, kui te plaanite samasugust nalja, siis ärge olge nii rumalad kui mina- ehk kasutage ära maksimaalset võimalikku aega ehk minge 12 kuuks.

2006-02-26T12:47:00.000+02:00

Ja ongi kõik. Kodumaa sünnipäeval käidud, asjad peaaegu pakitud ja mure tekitatud, et kes mind nii küll lennukisse laseb. Täna veel x+1 kohvitamist ja pisara valamist. Eile toimus enneolematult tore lahkumispidu ära, teema oli "Дружба народов!". Järgmine kord pikemalt. Täna ootab buss ja homme lennuk ning siis kodu kallis kodu. Üks on kindel, et Odessa on mulle koduks saanud. On asju mida ei hakka tagaigatsema, aga on väga paljut mida hakkan. Ja bojaaritari seiklused Odessas on kindlasti asja ette läinud ja olen oma pea 2 aastat tagasi tehtud otsusega väga rahul.
Odessa on pärl oma eripäradega.

Peen elu

2006-02-21T16:04:00.000+02:00

Ja nüüd see keerulisus algas. Ehk siis bojaaritar hakkab asju kokku tõmbama ja kohvrisse pugema. Nagu saatus oleks mängus, aga nüüd on loomulikult elu kuidagi vägaväga toredaks muutunud. Uued toredad inimesed, palju teha jnejne. Ehk see tähendab, et see kõik ei ole lõpp, vaid ainult algus. Eile öösel saabus ka reisiärevus kohale. Und ei ole ja lollid mõtted on peas. Koju minemine ei ole mitte tore asi, eriti veel kui see füüsiline kodu ei ole just kõige ahvatlevam koht. Eile alustasin ka korteri otsinguid. Eesmärk, et aprilliks peab minul ja Mincal uus kodu olema.

Nii aga laupäeval lahkusid Robert ja tüdrukud. Oli väga toretore nädal. Just see mida mulle vaja oli ja nüüd tunnen, et mul on olnud täitas tegus peaaegu-aasta. Ja lisaks kinnitas nende lahkumine, et ma ei ole ikka täitsa lukus, sest ma kohe nutsin kui nad läksid. Ja olen väga uhke selle üle.

Siis kogu mu peenes elus oli pisut õnnetum juhtum. Nimelt üks neist kurikuulsatest auktualettidest sai minu telefoni oma haardesse. Nii et mul oli au sukelduda teda sinna päästma. Telefon õnneks peale 24h kuivamist endiselt töötab. Järgmisel päeval, aga unustasin ma ta hoopis ühe baasi. Õnneks on häid sõpru kes selle mulle kell 1 öösel ära tõi, küll egoistlikel põhjustel, et ma talle järgmisel päeval ikka helistada saaksin. Nüüd kirjutasin tublisti kõik numbrid välja, sest kunagi ei tea mis kolmandana juhtuda võib.

Hetkel istun Odessa ühes kalleimas kesklinna baaris ja lõunatan ning joon mittejust parimat cappuccinot Mustamerepärlis. Kuid siin on tasuta WIFI, sest meil ju kontooras jälle ei ole svetti. Seda ei ole seal viimasel ajal sageli miskipärast. Võibolla see on jälle saatuse kuri käsi, kes ütleb, et ma pean oma juba tavapärastel vaesuspäevadel ikka peent elu elama. Ma vähemalt näen välja peen. Ma olen ju kallis baaris, läptopiga ja internetiga ja trükin nii et ei vaata klaviatuurile:)))))))))) Eksole oluline! Õnneks on veel sõpru kes usuvad minu võlgade tagastamisse ja nüüd olen pisut rikkam, et minna EV presidedi vastuvõtu peaproovile. Peaproov toimub Kiievis. Seekord võtab vastu suursaadik ja tema proua.

Ameerika vs Euroopa

2006-02-16T14:44:00.001+02:00

See võrdlus on olnud üks läbiv teema viimase 10 kuu jooksul. Täna väga lühidalt. Tegemist on mu viimase Ukraina täispika töönädalaga. Ja sel nädalal olen ma olnud väga hõivatud EVS ja olen endaga rahul. Hetkel on taas siin septembris tänavalt leitud uus organisatsiooni rahastaja ja sõber Robert. Ja sellega seoses on paljupalju tegemist. Igaljuhul Bob'iga on kaasas ka Helen ja Nancy, ja need on natuke Ameerika vasted Sašale, Serjoožale ja Irale (või vajadusel Mašale). Nad kõik on väga toredad ja mul on olnud väga huvitav ning lõbus nädal. Nii tore on kohtuda motiveeritud, tarkade ja toredate inimestega, kes leiavad aega midagi teiste heaks teha. See teeb alati südame soojaks ja kinnitab, et igasugune vabatahtlik või muu hea tegevus teeb lisaks abistamisele ka elu huvitavamaks. Ning ühaenam on mul kahju inimestest, kes ei taha või oska seda mõista. Aga ikkagi irooniline nagu ma olen, ma pean kohe jäädvustama mõningad pärlid.
Kompliment õhtusöögil.
Helen ütleb minu kohta teistele: Ooh vaadake, ta sööb nagu nad söövad Walesis!
See on seletus noa ja kahvliga söömise kohta. Nancy teadis, et nii süüakse igalpool Euroopas. Ja seejärel nad proovisid ka niimoodi ueilsilikult süüa.
Eile küsisin Nancy'lt, kas ta on Euroopas ka enne käinud ja tema ütles, et ainult Šotimaal. Ja selle peale Helen küsis: "Kas sinu meelest asub siis Šotimaa Euroopas?". Ja selle peale ma ei osanud koha midagi mõelda, sest ma ei kujutanud ette mis see alternatiiv võiks olla.
Ja minu küsimus on: Kuidas on võimalik, et kõik ameeriklased (neid on ju mingi 250 miljonit) keda mina seni kohanud olen või filmis näinud, on kõik täpselt ühesuguse käekirjaga ja nad kõik ei oska ueilsilikult noa ja kahvliga süüa. See on üks ameerika kultuuri saladus, millele ma olen kaua mõelnud.

Ja väga oluline! Ma sain täna keeleoskuse tunnistuse. Ja sain vene keele eksami 5e! Esimest korda elus peale 15 aastast vene keele õppimist sooritasin ma vene keele grammatika eksami, mille tegin iseseisvalt nii, et sain kõigest aru, et miks mõne sõna lõpus on õ ja mõne lõpus a.
Ma ei saa aru, mida me vene keele tunnis tegime kõik need aastad! Täna Pille-Mai ütles, et nähes oma vene keele õpetajat meenus talle kuidas nad vene keele tunnis õppisid laulu "Belaja berjoza". Ning ma pean ütlema, et seda laulu ei ole mul seni veel vaja läinud.

Sünoptilised tähelepanekud

2006-02-10T12:43:00.000+02:00

Täna sajab Odessa ilusat laia lund, nii et töötee oli lumes sumpamine. Ja täna hommikused juhised minu kodust tööle minemiseks - Kõnni 20 minutit nii, et lumi koguaeg näkku sajaks, siis oledki kohal.

Odessas on üldiselt suhteliselt ideaalne ilm. Siin sajab kõikevõimalikku taevast tulevat väga vähe, õhutemperatuur on hea olnud tegelikult koguaeg ja lisaks on siin väga pehme see ilm. Välja arvatud see mõni nädal tagasi olnud hirmus külm. Kuid üks asi on mind juba suvest peale üllatanud ja on endiselt mõistatus. Siin ei muutu ööpäeva jooksul õhutemperatuur peaaegu üldse. Ja seda nii suvel kui talvel. Mul on korduvalt olnud perioode, kus ma mõtlen, et äkki termomeeter on katki. Nt suvel oli kahtlus, et termomeeter on katki sest u kuuaega ei langenud see kunagi 27 kraadist alla. Suvel kõikus temp vaid otsesest päikesest tulenevalt. Kui mu ema külas oli, siis nende 5 päeva jooksul oli kahtlus, et termomeeter on uuesti katki ja oskab näidata ainult +6 ja see kestis 5 päeva ööpäevaringselt. Eestis on minu meelest alati öösel külm ja päeval külmem või soojem ja see on termomeetri abil tõestatav. Aga siin on mingi müstiline konstant pidevalt! (mis tegelikult on väga mõnus)

Reval vs Tallinn

2006-02-08T16:00:00.000+02:00

Eile jõudsin jälle äratundmisele, et elu on ikka hiiglama põnev ja pidevalt juhtub midagi ootmatut. Eile oli mul jälle täiesti ootamatu vestlus. Ehk siis kohtusin taas uue jaapanlasega. Väga huvitav tüüp. On siin elanud 9 kuud,räägib väga hästi vene keelt, sellele lisaks ka ukraina ja poola keelt, ning loomulikult jaapani ja hiina keelt. Ja ta õpib ajalugu ning tundub, et ta on raamatute lugemisega jõudnud u 16. sajandisse ja hilisema perioodi raamatuid ta veel ei loe. Muidu väga äge tüüp. Suitsetab jõuluvana pildiga u 1 grivnaseid Troika tapjasuitse ja on täiesti kohanenud välimusega. Nii aga meie vestlus:)
Kõige pealt teatas ta mulle, et ta väga tahaks Revalit külastada. Mina naiivselt olin kohe üllatunud ja pisut shokeeritud, sest ma kunagi ei olnud mõelnud, et ma elan Revalis. Nii ma siis pidasin vajalikuks teda teavitada, et Revali tänapäevasem nimi on Tallinn, kuid tundub, et ta ei ole sellest eriti midagi kuulnud, sest ta ei aktsepteerinud sellist nime. Ja nii rääkisimegi me siis Revalist terve õhtu. Seejärel kui kodulinna nimes olime kokku leppinud avaldasin talle ilmeselt muljet oma ingliskeele oskusega. Ja nii algas järgmine ootamatu beseda.
Kus sa inglise keelt õppinud oled?
Vastus: Koolis.
Imestus ja küsimus: Kus riikides sa käinud oled?
Mõningane loetelu.
Hmmm, ma olen üldse mõelnud, et millal teie valitsus inimesi harima hakkas?
:))))))))))))))

Ma olen harjunud vestlustega stiilis, et kus Eesti on ja kas teil elektrit on ja kas teil telekat on jne, kuid eilne oli mingi uus intellektuaalne tase. Viimasele küsimusele ei osanud ma muuseas muud midagi öelda, kui et teatasin naiivselt Tartu Ülikooli asutamisaasta.
Lisaks veel üllatus ta, et Reval on Helsingforsist nii kaugel, lausa 80 km. Tema on vaadanud Euroopa kaarti ja alati arvanud, et linnade vahe on 15 km.
Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ta tuleb mulle Revalisse külla. Pean vist shoki vältimiseks vahetama pisut märke ja tegema muid trikke. Pean veel üle vaatama filmi "Goodbye Lenin".
Ta siiski eeldas, et ma oleksin eile baaris kivikirvekesega mänginud ja veidraid häälitsusi teinud.

Toitumissoovitus

2006-02-07T14:20:00.000+02:00

Juhend margariini söömiseks pa ukrainski.

2006-02-07T14:06:00.000+02:00

See ongi see Krasnodarka. Krimmi eestlaste põhikants hetkel. Sinna tahetakse luua eestlaste seltsimaja ja muidug ollakse tublid ning aktiivsed.

Mida bussis teha ei tohi?
Marshrutkas on veel lisaks silt:
Не хлопать
Ja nääri ajal ei tohi marsasse näärimänniga ka sisenega. Siis sõidab naine marsaga ja mees peab näärimänd peas koju kõndima.

Sevastopoli etnograafiamuuseumis on Krimmi makett, millel kujutatud suur hulk Krimmis kunagi või hetkel elavaid rahvaid. Sh ka meie kallid eestlased (pildil keskel).

Eestlased, kes tegelikult ei näe üldse eesltased välja muudkui laulavad ja samal ajal ründavad mingid hullud sõdalased rahulikku laulurahvast nooltega. Ma ei tea mis järeldusi sellest küll teha, et selline eksponaat on tehtud?

Ühed ilusamad lapsepõlvemälestused vennaga on seotud jurta ehitamisega. Muidu meil ei siis ega ka nüüd ühist keelt ei olnud, kuid jurta ehitamine oli meid liitev tegevus. Kui nüüd mõelda ehk peaksime ka nüüd jurtat ehitama.
Tean mitmeid inimesi, kes ka lapsepõlves jurtat ehitasid. Ma mõistan laste vajadust onni ehitada, aga mind väga huvitab kust me teadsime, et on vaja just jurtat ehitada. Meil ei olnud kunagi vajadust onni ega näiteks iglut ehitada. Jurta ehitamine tähendas vanemate seinaäärde naelutamist ja suurepika tekkidest ja toolidest tehtud jurta rajamist elutuppa.
Pildil palun väga, minu elu esimene päris jurta. Ma kunagi ei teadnud milline jurta välja näeb, või et see päriselt eksisteerib või et see on kaamlivil tehtud.

Üks ägedamaid Lenini kujusid. Üldse nagu ma olen enne öelnud, siis kõige ilusamad Leninid on Krimmis.
Pildil Krimmis Aleksandrovka koolis töötav eesti keele õpetaja Helle ja Krimmi Eesti Tugiseltsi esinaine Meeri. Ning nelkidega üks juhuslik linnakodanik.

Hommikused värsked sõrnikud ja kodune aprikoosimoos. Viis keele alla!

Ja lähenemegi tasapisi Chufut-Kale'le. Esimene peatud on see mungaklooster. Loomulikult on see samuti mäesees koobastes. Kui tähelepanelikult vaadata siis torni taga paistavad seinas aknad ja sambad ja seal need mungad elavadki. Klooster suleti 1938 aastal ja taasavati 1992. Pidi olema hirmus rikas klooster ja mingil põhjusel oli seal jalutamas väikesed meestegrupid. Nii vanad kui noored. Uute ja vanade autodega. Kui pisut aega Ukrainas elada, siis tead, et meeste grupid sellistes kohtades on vägaväga haruldased. Nii et mõistatus jäi õhku...

Minu esimene ja võibolla viimane lumes istumine käesoleval talvel. Väga tore ja mõnus oli.

Eelmine, see ja järgmine pilt on kõik tehtud Chufut-Kale's. Tegemist on koobaslinnaga. Krimmis on koobaslinnu palju, kuid selle teeb eriliseks see, et lisaks koobastele on ka maapealsed hooneid. See loodi vist u 3. sajandil ja viimane elaniku elas seal 19.sajandi keskpaigani. Minu jaoks on mõistatus kuidas ja miks nad seal elasid. Põhiliselt elasid seal karaiimid. Kahjuks jäi sel korral vanal karaiimide surnuaial käimata, sest vajalik värav oli lukus. Muuseas karaiimid on üks juutide "liik", kes lõid põhiusust lahku. Ja kuigi nende keel ja kombed on sarnased, siis NL ajal karaiime erinevalt juutidest taga ei kiusatud.

Kui link kakab pähe, siis toob see palju õnne. Sevastopolis oli reede hommikul lindude kogunemine. Minu ornitoloogiline silm vaatles ja ütles, et tegemist võis olla kuldnokkadega. Kuid ma ei tea kas kuldnokad käivad Sevastopolis talvitumas. Siiski oli meil au jääda vähamelt mitmemitme tuhandelise linnuparve alla ja mingil nõia väel ei kaetudki meid väljaheidetega. Siiski saabus õnn minu õuele, sest ühe linnu kraam maandus otse minu kaunil ninaotsal.

Lihtsalt ilus Krimmi rannik. Lisa päike ja soojus ning kokku saab suurepärase Krimmi ranniku. See pilt on tehtud Hersonessis ehk siis Sevastopoli eellase kaldal. Seal pidi olema ka väga huvitavaid sukeldumis kohti. Laevade valik pidi olema antiiksetest kuni 2. ms-ni.

Jälle lihtsalt ilus pilt Herssonessist. Sealne arheoloogia muuseum oli vägaväga hea. See linn oli vist kunagi väga ilus ja värviline, sest nende kunstnikud tegid väga ilusaid asju. Lisaks on selles linnas elanud küll kõik eelajaloolised ja moodsad rahvad. Kuid mind üllatas, et sealt on nii palju nii terveid asju leitud, et keegi neid ei ole ära lõhkunud või ära rüüstanud. Kindlasti soovitan Herssonessi külastada. Seekord jäi kahjuks Balaklava külastamata. Seda kirjeldavad kõik kui muinasjutulist paika ja lisaks oli seal NL allveelaeva baas.

Krimm 2

2006-02-07T13:11:00.000+02:00

Simferopoli rongijaam on Krimmi pealinna peaaegu ainus vaatamisväärsus, kuid see-eest kohe väga ilus. Kui sinna saabud on tunne nagu saabuksid kuurortisse. See tunne tekib isegi siis kui õues on külm ja tonnides lörtsi. Muuseas siin koristatakse kõik lörts ja jää tänavalt ära ning see on väga hea mõte, tuleks importida ka Eestisse! Soovitus kõigile reisijatele, et Simferopoli takso ja marsjajuhid on kõige agressiivsemad keda ma seni kohanud. Nii, et 200 m-ne teekond varjupaik McDonaldisse hommikul kl 7 on kui võitlusstseen Sõrmuste Isandast. Siis rollides - Frodo - mina ja orkid - takso- ning marsajuhid. Seekord võitsin mina ja jõudsin unelmatelossi mäkki, kus rahus esitasin oma tellimuse, mille põhimõtteliselt oleksin võinud 22.märtsil 2005 Aasiaatis, Gröönimaal välja mõelda. Üldse peab nüüdse tarkusega ütlema, et Krimmi reis sisaldas absoluutselt liiga palju mäkki ja selle süüks panen eilse ja tänase väga halva enesetunde, mille tulemusena ma peaaegu eile minestasin kauni cancani tantsimise lõppedes.

Nii, aga siis mäkk oli vägaväga oluline kogu reisi vältel. Sellest ma pean pikemalt kirjutama. Kuid reisiajal lugesin raamatut, kus võrreldi mäkki kristlusega ja esitati teooria, et vana McDonald sai idee just kristlusest. Ehk kuhuiganes sa lähed eesootab sama menüü ja samad kombed. Vahel ma seda stressivaba autopilooti väga armastan. Nt kuulsin Sevastopoli mäkis küsimust, mille peale ma ei ole vist kunagi ise mäkis tulnud "Kas teil friikartuleidon?". Mis küsimus see on, muidugi et on, sa pead lihtsalt tuimalt ütlema, et kas väiksed, keskmised või suured. Teine väga oluline element mäkis on anonüümsus ja see on sageli Ukrainas võimatu ning see mulle ei meeldi. Mäkk on selline tuim tulevikuunelm, kus keegi kunagi ei räägi ja on tuimad moodsad inimesed. Mäk siin on aga rikastele. Mujal see nii ei avaldu, kuid Simferopolis kl 7 hommikul oli see ilmselge. Vaesed olid rongijaamas ja rikkad mäkis ning see nägi väga halb välja. Ja seega mitmed prouad tõsimeeli usuvad, et tegemist on restoraniga ja sellest tulenevalt peavad vajalikuks tülitada teisi anonüümsust armastavaid kliente. See ei sobi mäki, selle ideoloogia ei sisalda klientide omavahelist suhtlemist. Aga mäk on ikka muutunud tervisest hoolivaks ehk siis teavitab mind, et hommikusöögiga omandasin 900 kalorit, et ülejäänud päevaks jäi veel vaid väike lubatud kalorite hulk. Hommikul jagasin restorani barettides, nahkpükstes, roosade huulte ja kohustusliku Hugo Bossi kilekotiga prouadega.

Enne Simferopolist lahkusin müüsin veel ka oma hinge ja omandasin oma elu esimese Hugo Bossi popi musta kilekoti ning käisin sellega terve Krimmi läbi, nii et olen nüüd päriselt naši. Ma veel ei tea kas olen selle üle uhke või mitte.

Veel praktilisi reisisoovitusi, kui te tahate kogeda päris bazari, siis tuleb Simferopolist kuhugi elektrirongiga sõita. Vähemalt Odessa elektritskades basaari avatud ei ole. Kui Simfis toimuv oli kohe uskumatu. Kogu 2h sõidu vältel toimus üks pidev müük. Nt sai osta - komme, sokolaadi, jäätist, õlut, kohvi, teed, cappuccinot, kosmeetikat, ravimtaimi, ajalehti,ristsõnu, prille, sukkpükse, kampsuneid, pükse, plakateid, kalendreid jne. Lisaks müüjatele esinesid veel muzõkantõ ja lisaks lisasid värvi ka kerjused. Kellest osad vist rahaküsimisega lihtsalt aega viitsid. Huvitav oli see, et inimesed seda jama ka ostsid. Pean tunnistama, et 3. korda elektristkaga sõites ei pidanud ka ma ise vastu ja omandasin rätiku. Meie vastas istus aga üks proua, kellel oli väga moodne moppmüts peas ja ta pidevalt ostis kõike ja sõi midagi. Ta tegutses nii palju, et see hajutas meie keskendumisvõimet. Proua ostis teel - saia,vorsti, jäätist, kommi, õlut, vett, prillid ja plakati ning uudistas mõningaid sviitreid. Kuna me pelgasime, et me magame oma peatuse maha, sest peatustel ju sõjastrateegia kohaselt nimesilte ei ole. Meie pidime sõitma Urožainajasse. Möödusime ka mu lemmik peatusest - Krasnopartisanka. Küsisin proualt, et millal tuleb Urožainaja, kuid ta ei teadnud. Asi lõppes sellega, et ta sõitis samuti Urožainajasse, kuid ise ta seda vist ei teadnud.

Edasi jätkus sõit bussiga....

Krimm 1

2006-02-03T17:21:00.000+02:00

Krimm on üks hiiglama põnev koht. Põhimõtteliselt on Krimm nagu Noa laev, kus elavad koos peaaegu kõik olemasolevad ja mitteolemasolevad rahvad. Alustades eestlaste, kasahhide (keda nagu täna selgus olemas küll ei ole, vaid on 55 eri türgi hõimu), karaiimide ja krõmtsakkidega ning lõpetades prantslaste, tatarlaste, itaallaste ja kõigi muuga. Soomlasi seal siiski ei ela ehk neid Noa laev ei päästa, nagu Annaga järeldasime.
Eile sõitsime lisaks elektritskale ka lassi ja passi ning kõigi muude bussiliikidega. Käisime Aleksandrovka koolis, kus töötab eesti keele õpetaja, jõudsime Krasnodarkasse ja minu maailma astusid päriselt Krimmi väliseestlased. Seni olin neist vaid kuulnud. Nüüd on mul mõte, et oleks vaja kokku viia Krimmi ja nt Rootsi väliseestlased. Huvitav on see, et minu meelest on Krasnodarkas nähtud eestlaste kodu väga sarnane USAs nähtud eestlaste koduga. Ja see ei sõltu rahast, vaid suhtumisest, traditsioonidest ja mälestustest. Nüüd joome Simferoopolis kohaliku Eesti seltsi esinaise ja etnograafia muuseumi Eesti osakonna juhatajaga konjakit. Homme Bahtsistsarai ja Sevastopol. Reis on olnud reisi väärt, kohe täiesti.
Eilse päeva märksõna:
Laenasime pererahvalt kummikud ja kalossid ning läksime tühi õllepudel käes üle põllu Vovka juurde samakat ostma.

Räpakoll

2006-02-01T12:07:00.000+02:00

Räpakoll on viimasel ajal mu mõtete märksõna. Juuresolev pilt omab lihtsalt illustreerivat funktsiooni. Tegelt on pildil mu lemmik Vlad, kes suvel sai laagris küll kindlasti auhinna Laagri Eriräpakoll, sest ta täiesti keeldus end pesemast.

Nii, aga mina tunnen end ka viimasel ajal räpakollina. Esiteks oli väga külm ja siis ma lihtsalt ei tegelenud ilu ja puhtusega. Nüüd on soe ja ma juba tegelen sellega, kuid see on nagu võitlus tuuleveskitega, sest tänavad on lihtsalt jube mustad. Ja tulemus on, et mina jalutan mööda linna oma jube räpaste tossude ja pükstega, nagu üks räpakoll. Ja kui ma midagi ka puhasta(ks)n, siis sellest jätkuks 2 sekundiks, sest mustus on nagu takjas kohe küljes. Siiski olen ma tossudega rahul, sest need võimaldavad jääl kõndida ilma kätega liigseid liigutusi tegemata. KUID tegelikud naised käiksid ju ometi kontsadega. Seda nad ka teevad, nende vahel on lihtsalt üks räpakoll.

Teine põhjus miks ma räpakolli peale mõtlen on lingvistiline. Ja see, et ma ikka armastan väga oma emakeelt, sest mulle meeldib teha lolli, sarkastilist ja ülekantud tähendusega nalja, ja ma valdan seda ainult eesti keeles ning siin olles tunnen ma sellest väga puudust. Inglise keeles ma oskan küll pisut rohkem aga see ei ole ikka see ja vene keeles oskan ma ainult väga lakooniliselt öelda. Ja ühesõnaga ei tea ma mitteüheski teises keeles kuidas on sõna "räpakoll". Ja ma arvan, et see on oluline. See on ka üks põhjus miks ma olen alati skeptiline olnud suhete osas, kus ei ole tegelikult ühist emakeelt. Mulle alati tundub, et teatud vürts jääb puudu.

Veel Triinu probleemidest Peterburis, see tänase päeva naljakaim lause: "Tegin viisa jaoks pilti ja nina jai nyyd punane" (võibolla see jälle näide minu vigasest huumorimeelest)

Adjöö, Krimmi poojesd ootab!

2006-01-31T15:40:00.000+02:00

Külm on võtnud kogu minu energia. Tegelt loll on see kes vabandust ei leia, olen lihtsalt laisk olnud ehk siis nagu tavaks. Külm on taandunud ja homme algab kauaplaanitud Krimmi reis. Kõige pealt lähen Simferopolisse, sealt elektritskaga Urozainajasse ja sealt bussiga Krasnodarkasse. Ja siis võibolla muud kohad ka. Eks paistab.

Viimasel ajal olen ma väga zanjatõ olnud. Nii EVSi asjadega kui Eestis HeadEsti asjadega, meil plaanis homme mitu projekti kirjutada ja täiesti uskumatult tundub, et kõik on kontrolli all ja mingit paanikat ei ole. Kui vaid partnerid pisut kiiremini reageeriksid. Aga küll saab.
Homme algab veebruar ehk minu siin olemise viimane kuu. Kuu pärast ootab mind kodumaa. See on kohati päris hirmutav mõte, sest seal kodumaal peab kusagilt raha saama, kodu leidma ja muud hirmsad igapäevaküsimused. Ma hakkan nendega, eelkõige koduga järgmisel nädalal tegelema. Aga kui keegi teab pakkuda üürile "odavat kesklinnakorterit", siis siin on üks huviline!

Eelmine nädalavahetus möödus täielikus rahus ja mõnusalt. Kuna seoses külmaga lõpuks külmusid radiaatorid ka ikka ära siis oli toas ka väga külm. Olen siin tõeliseks venekaruks saanud, sest kui toas oli 13 kraadi, käis peast läbi mõte, et näe kui hea soe. Nüüd seoses külmade taandumisega hakkasid ka radikat tööle ja toas on päriselt soe. Siis sati arve vist on korteriomanikul maksmata, nii et vaatan toaantenniga krõbisevat telkut ja tegelikult leidsin täiesti uue asjana videolaenutuse, mis on mugavalt minu uksest 100m kaugusel ja sellest tulenevalt vaatasin palju telkut ja olin õnnelik selle üle. Kuid kino sai ka ikka. Nimelt oli laupäeval ilus ilm ja sellega seoses, eriti peale pikka külmapüha, guljaitasid kõik inimesed kesklinnas. Mina ka guljaitasin ja kohtusin oma parima sõbranna ja tema abikaasaga. kes minu meelest talle kohe üldse ei sobi ja on selline kohaliku meessoo üks eredamaid halbu näiteid. Õnneks sõbranna on ise ka avaldanud, et ei ole tegemist õnnelikeima abieluga maamunal. Igastahes oli meil meeldiv 1,5h-ne guljaitus ja abikaasa jutt väsitas mind kohe ära, nii et ma põgenesin turu sulgemise ettekäändel. Aga väljavõte väga meeldivast vestlusest:
Abikaasas: "Mis see tähedab, et sa oled siin vabatahtlik?"
Mina: (suhteliselt pikk mõttepaus ja sobivate sõnade valimine, et asja lihtsalt selgitada ja selline tulemus:) "Olen ühe programmi raames, mis annab noortele inimese võimaluse mõnda aega välismaal elada ja töötada" (plaksutasin endale mõttes, sest hea lihtne kirjeldus ju)
Abikaasa: (mõtleb, muigab, mõtleb ja teatab:) "Aa, kas teil seal peetakse meid (loe:Ukraina) JUBA välismaaks või"
Mina: (shokeeritud, kuid rahunen kohe ja teatan naiivselt:) "Nojah, me peame ikka kõike mis on väljaspool Eesti piiri on välismaaks, isegi Lätit ja Soomet"
Abikaasa: (veel kurnavat mõtlemist, just nagu ta mu naiivset kommentaari ei kuulnudki) "Nojah, tegelikult te olete juba Euroopa Liidus ju"
jne

Ja köögis on mul endiselt olukord: Köök nagu külmkapp ja külmkapp nagu lihtsalt kapp.
Minu teooria on, et moodsad külmakapid ei tööta kui neid ümbritsev õhk on külmem kui külmkapis peaks olema. Kinnitage või lükake ümber...

Mida külm teeb?

2006-01-25T13:48:00.000+02:00

+20 kreeklased panevad kampsunid selga
+15 havailased lülitavad kütte sisse (kellel on)
0 Ameerikas külmub vesi. Venemaal vesi pakseneb
-5 prantsuse autod ei käivitu
-10 planeerite puhkust Sharm el Sheikis
-15 kass ronib voodisse. Norralased panevad kampsunid selga
-17 New Yorki majaomanikud lülitavad kütte sisse. Venelastel viimane piknik
-20 Ameerika autod ei käivitu. Alaskal pannakse T- särgid selga
-25 Saksa autod ei käivitu. Havailased on välja surnud
-30 poliitikud hakkavad rääkima kodututest. Kass poeb teie pidþaamasse
-35 Liiga külm, et mõelda. Jaapani autod ei käivitu
-40 planeerite kahenädalast vanniskäiku. Rootsi autod ei käivitu
-42 Euroopas jääb liiklus seisma. Venelased söövad pargis jäätist
-45 Kreeklased on välja surnud. Poliitikud teevad midagi kodutute heaks
-50 ripsmed jäätuvad, kui silmi pilgutate. Alaskal pannakse vannitoa aknad
kinni
-60 jääkarud migreeruvad lõunasse
-70 põrgu külmus lõhki
-73 Soome scoutspataljon evakueerib Jõuluvana
-80 juristid panevad käed oma taskusse
-114 piiritus jäätub. Venelased on mornid.

Üldiselt on siin täiesti talumatu ja ropp külmus:) Ja minul puhul olen ma
laskunud hierarhia esimestele astmetele. Ehk ma tunnen, et mu keha vaikselt
hangub ja ma olenkaotanud huvi igasuguste esteetiliste asjade vastu - nt
ilu ja kord (juukseid ikka pesen, kuigi kaalun väga läbi millal). Ja esimest
korda olen kohas, kus külm on reaalne probleem. Mina igal aastal ajab
marru ja üllatab, kuidas nt Eestis üllatutakse, et meri jäätub, justnagu see
oleks mingi ime. Ja siis on kriis, et ei ole lumelabidaid, jäämurdjaid ja muud
talveatribuutikat. Aga siin on kohe reaalne probleem. Inimestel päriselt ei
ole mütse, kindaid ja talvesaapaid,sest neid ei ole alati lihtsalt vaja. Õnneks
on naistel kasukad, sest see on ju iga naise uhkus. Siis kontoris meil ei köeta
ja veetorud külmusid ka kinni. Kodus on toas nii ja naa, okei, aga köögis on
täitsa külm. Hingõhk aurab. Külmkapp on vist sulatusrežiimil, igaljuhul kui
külmiku avan jookseb peast läbi mõte, et oo kui hea soe:))))) Ja Krimmi
reis lükkub, sest mulle tundus piisava põhjusena: -28 kraadine ilm, bussid
ei sõida, koolid on kinni, vett ei ole ja nädalavahetuseks lubab tormi!

Russki jazõk ja zima!

2006-01-23T18:46:00.000+02:00

Nii nüüd on kogunenud paljupalju muljeid, mis on vaja enne unustuste hõlma vajumist talletada. Alustuseks eelmisel nädald veetsin siis imelised 4 ööd rongis. Ei olnud midagi hullu ja rongi nägu ei tulnud ka pähe, ainult pisut ära väsisin. Aga igal juhul võib kõiki reisimisi väga õnnestunuks pidada. Kõige pealt tore Kiiev, kus kõik õnnestus, isegi käisin lõpuks saatkonnas ära ehk siis viibisin pooltunnikese kodumaa pinnal. Ja ajasin veel mingeid asju. Aga siis reedel ja laupäeval viibisin Lvovis, mis oli märksa põnevam reis. Läksime mu hea sõbranna Ira ja tema tuttava Linaga Lvovi. Reis algas täiesti nii nagu peab üks tõeline reis algama, kuid lihtsalt seni ükski mu reis ei ole nii läinud. Ehk siis ostsime kupeede vahel äritegeva täta käest suitsukala ja vagunisaatjalt õlle ja alustasime reisi Lääne-Ukraina mekasse. Lvovi reisi eesmärk oli osalemine konverentsil "Naiste ja meeste võrdsed võimalused tööturul". Nii ja nüüd lubage mul enda üle vägaväga uhke olla. Ehk siis mul paluti konverentsil ettekanne teha teemal "Naiste ja tööturg Eestis". Ja palun väga, mina tegin Ukrainas konverentsil ettekande VENE KEELES!!!! Muidugi algul vabandasin, et mitte ukraina keeles, aga mulle andestati. Ja ettekanne tähendas pigem lugemist, aga siiski. Lisaks tegin kommentaare täiesti ise ja tutvustasin Euroopa Noored programmi täiesti iseseisvalt vene keeles ja padabimpadabum, andsin ka Lvovi kohalikule telekanalile intervjuu ja seal ei lugenud ka midagi maha. Nii, et mul on täiesti alust enda üle uhkust tunda ja seda ma ka teen:))) Lisaks kohtusin ühe vana tuttavaga Lvovis ja muidu oli lõbus. Meie kolmas kompanjoon Lina oli väga huvitav näidiseksemplar. Arvan, et võrdõiguslikkuse teema on selline, millest saadakse igatmoodi aru ja paha on kui sellest valesti aru saadakse. Ja üldiselt ma usun sellesse. Aga meie kompanjoni kokkuvõtte kogu teemast oli täiesti uskumatu ja ma ei usuks seda kui ma seda ise ei ole kuulnud. Aga ta teisel päeval teatas, et tema mõtles selle üle ja jõudis järele, et parem on olla ikka diskrimineeritud. Sest siis mees otsustab kõik ja sina istud ainult autosse:)))) Ja veel lisaks, et kui naine ikka igasuguseid imelikke asju teeb, nt käib tööl, siis ta ei ole enam nii väga naina. Ja küsimuse peale, et misasi on naine oli vastus, et naine on: "Keeruline emotsioonide ja keemiliste reaktsioonide süsteem". Novot kui targaks ma siin saan!
Täna rääkisime Iraga veel teemal ja viskasime nalja ja Ira rääkis Ukrainas paar aastat tagasi läbi viidud uuringust võrdõiguslikkuse teemal. Minu jaoks väga huvitav. Ukrainas arvavad naised, et võrdõiguslikkus tähendab: "Igale naisele mees". Lisaks Ukrainas olevad ressursid jagunevad meestele 50 ja naistele vastavalt 1 (see ei ole palkade suhe). Ukrainas pankades olevatest arvetest kuulus vaid 4 % naistele. Lisaks näevad naised ainsa võimalusena oma rahalisi võimalusi ja üldse võimalusi parandada ainult läbi perekonna, mis tegelikkuses tähendab läbi mehe ja lapsed on pigem loomulik produkt. Ehk seesama uskumatuliina on 6 aastat tagasi lahutatud 15-aastat kestnud abielust ja nüüd viskab nalja,et ta saab pensioni varasemas elus osutatud seksuaalteenuste eest. Minu jaoks on see kõik täiesti uskumatu. Ja jõudsime järeldusele, et tõenäoliselt kui siin teha naiste hulgas küsitlus, et kas naistel peaks olema õigus valimistel osaleda, siis nad ütleks tõenäoliselt, et vahet ei ole või et mehed on nagunii targemad. Vot nii, kunagi hiljem pean ma kirjutama ka siinsetest meeste ja naiste vahelise suhtlemise kommetest. See on väga huvitav teema. Ja nii huvitav, et isegi mu kallis emmeke, kes vahel on suhete teemal suhteliselt konservatiivne, ütles kommentaariks "Et selles ühiskonnas ma siis küll läbi ei lööks!":))
Vahemärkusena: vene keele õppimine edeneb ja õpin tublisti iga päev. Juba tean padešše, et pristavkisid ja saversennõi ning njesaversennõi vidist ei saa vist küll kunagi aru.

Nii, aga nüüd midagi erilist. Odessas ja nagu aru saan kogu Euroopas on meeletu talv. Meil siin Tsaari-Venemaa lõunapealinnas Odessas on selline talv, mida ma ei oleks eales uskunud, et siin on selline talv. Ja nüüd taaskord kahju, et mul ei ole fotokat, sest see on jäädvustamist väärt. Täna hommikul oli -25 kraadi külma. Õnneks kohalikud ütlevad, et selline külm oli Odessas viimati 15 aastat tagasi. Aga tänaval on ilus lumi ja üldse õues on kohe päris väga ilus talv. Ja muidugi on väga külm. Kõik muu talvevarustus on ok, aga mul ei ole korralikke talvesaapaid ja kindad on ka külmad. Muu on ok. Nii, aga mis peamine. Mult on küsitud väga palju, et kas Must meri talvel jäätub. Enamus inimesi räägivad, kuidas nad lapsepõlves käisin merel uisutamas, aga see oli väga kaua aega tagasi. Kuid nüüd, just praegu on Must meri valge meri, sest ta on jääs! Ja seda ma tõesti ei uskunud, et ma näen.

Kolmapäeval sõidan Krimmi suvekuurortisse, kus külas kuhu plaanisin minna oli täna hommikul -28:))) Ma veel plaane ei tee. Lähen neljapäeva hommikul Simferoopolisse, kohtun Annaga ja siis vaatame edasi mis teeme. Plaan on Krasnodarka, Bachisarai ja Sevastopol. Aga võibolla on plaan hoopis rong- Simferopoli rongijaama McDonalds - rong:)) Ja tagasiteel Lvovist käisin ka restoranvagunis. See oli elamus. Ja jõudsin järeldusele, et on väga suur vahe käia Šveitsi rongi restoranvagunis ja Ida-Euroopa rongi restoranvagunis, mis küll on väga uus ja peen. Elu on viimasel ajal põnev ja loodan, et nii ka jätkub! Ja tööd on ka hirm palju järsku:(
Eelmisel nädalal lahkus järjekordne, kuid senini kõige toredam jaapanlane Kanzo, talle lähen järgmisel aastal kindlasti külla. Ja tänase päeva lõpuks õppigem kiiresti ütlema väga iluast jaapani keelset väljendit, mille vestmikust leidin:

KAK-A-NAIDE KUDASAI!

Kohtumiseni!

Nädala märksõna: поезд

2006-01-19T15:02:00.000+02:00

Elu on nii hirmkiireks muutunud. Tööd palju ja töövälist elu ka järsku palju ja kõik kokku on palju ja tore. Lisaks olen ma nii tubli, et õpin lõpuks vene keelt nii iseseivalt kui ka õpetajaga koos. Juba tean käändeid ja natuke oskan enda puuvenekeelt parandada ka. Siiski selle nädalalõpuks olen ma rongi nägu, sest veedan selles meeldivas rauast ja mitte hingavas hällis tervelt 4 ööd. 2 ööd olen juba seal maganud, tänane öö veel, siis homme kusagil Lvovis ning siis tagasi rongi. Eile olin Kiievis, kus oli kuidagi täiuslik päev. Käisin lõpuks ometi saatkonnas asja ajamas ja kohtusin tuttavatega ja plaanisime tuleviku Ukraina projekti. Lvovis ootab "naisküsimuste" konverents, millele valmistasin ette ülevaate naiste olukorrast Eesti tööturul. Väga huvitav ja palju uut. Homme-ülehomme Lvov ja järgmisel nädalal Krimm.

Ja meil veel ei ole meeletut külma, kuid kõik kardavad. Ilmateade ütleb, et esmaspäeval saabub külmus. OI-OI-OI

Turu majandus

2006-01-12T13:52:00.000+02:00

Tänase päeva päevateema on siis turud Odessas, sest nüüd olen lõpuks käinud sellel müstilisel kõige tähtsamal kurikuulsal Sedmoi kilometril. Lisaks sellele, et ma sain täna ilusaid asju on turuvärk siin ikka otsen serjosnõi asi, nii et vajab lähemalt tutvumist.

Nii aga ma lisan mõned illustreerivad pildid ka ikka juurde.

Niisiis üldiselt ma ei ole selline suur turu inimene, aga siin ma olen selleks rohkem saanud ja seda täiesti pragmaatilisel põhjusel, sest mulle ei meeldi siin poes käia. Poes tunnes ma end alati
võimaliku vargana. Kõik kotid tuleb muidugi kuhugi kappi panna, või mingile tobedale mutile hoiule andma. Siis hrannikud on sellised tähtsad sellid ja nemad kontrollivad tsekke ja rebivad selle pisut puruks, et kinnitada, et kõik on õige. Jnejnejne, ühesõnaga on see üks suur stress ja seega käingi ma rohkem turul. Pealegi ei ole mu kandis suuri univermage, nii et kõik asjad saan ostetud ainult turult.
Minu igapäevane turg on Novõi rõnok, see on igaopäevaselt ka kõige talutavam, on puhas ja ilus, kuigi kallim kui teised turud. Aiaiai. See on tore pisike turg ja otse mu tööteel nii et lihtne käia. Novõi rõnok on ka kõige igavam turg, aga
seal on üks tädi! Ta on mu lemmik. Täna nägin teda jälle. See on tarakani- ja rotimürgi müüjatädi. Tema töö seisneb päev läbi mööda rõnokit ringi kõndida ja mürki pakkuda. Eriliseks teeb tema aga see kuidas ta reklaami teeb. Ta ütleb sellisel väga erilisel kumiseval häälel selle ühe mürgireklaami lause ja see kõlab meeletult naljakalt, sest päevastpäeva see kunagi ei muutu. Tema puhul ma tahaks seda reklaamlauset väga lindistada ja seetõttu unistan ma helisalvestavast mobiilist.

Niisiis. Järgmine turg on Privoz. See on Odessa põhiturg. See on selline suur, suht kesklinnas ja
Odessa turismiraamatud ütlevad, et sealt saab osta nööpnõelast tuumapommini. Noh ma ei tea kas päris nii on. Seal ma väga ei käi, kui siis huvi pärast. See on selline põnev turg, kus elu käib 24h, saab värsket kala, 20 kopkast Astra suitsu, kassette, kuns- ja eluslilli, Hugo Bossi kilekotti, vürtse ja kõiki muid eluks vajalikke asju. See on tõesti põnev turg, kuhu soovitav kindlasti minna. Seal on selliseid tüüpe ja karaktereid. Lisaks müüakse seal vanu asju, mis alati on väga põnev ja minu lemmik. Ma ikka unistan endiselt elekter-samovarist.

Siis on "7 km". See on vähemalt Lõuna-Ukraina ja kogu regiooni suurim tug, mis asub Odessa kesklinnast 7 km kaugusel, sellest ka nimi. See on see turg, kust ostetakse kõik tööstuskaubad, mida müüakse kõigil teistel turgudel ja poodides Ukrainas, Moldovas ja mujal. Seal on palju müüjaid kes müüvad ainult hulgi. Nt kui Moldovasse läksin, siis läksin selle rongiga millega läksid koju Chisinau turutätad, kes käisid 7km-l shoppamas. Nad lähevad bussiga otse turule hommikul kl 3, siis shoppavad ja kl 12 koju tagasi. Minu uue sõbra Alex'i kommentaar 7km-i kohta oli. "Ma ei teadnud, et maailma kohtub Odessas." Ja nii see on. See on tõeline rahvastepaabel ja pigem on see turg, kust saab osta tõenäoliselt absoluutselt kõike mida hing ihaldab. Mina ihaldasin seeliku ja juuksevidinaid ja muid ilusaid asju, mis minu meele nüüd väga rõõmsaks teeb. See kompenseerib õnneks mõningast energia puudust, mis võib tuleneda pisut vähesest magamisest ja pisut ka heast Ukraina valgest õllest. Aga see selleks.

Ja järgi on jäänd vana hobuseturg - Starokonnaja rõnok. See on tegelikult mul kodu lähedal, aga seal ma ei ole veel käinud. Sealt saab tänapäeval osta kassipoja, kuldkala ja viirpapagoi ning tõenäoliselt ka kõiki teisi loomi, kuigi nad väidavad, et hobuseid enam osta ei saa:)

2006-01-09T13:36:00.000+02:00

Eelmisel nädalal oli mul paar väga tugevat maeiarmastaukrainat päeva. Tähendab kõik on huvitav ja mul siiski on mõned väga toredad sõbrad, kellega loodan siit lahkudes jääda ühendusse ning ma endiselt väga loodan oma töökohta uusi vabatahtlikke leida, et nad kogu seda elunalja kogeda ja et organisatsiooni pisut aidata kui võimalik. Nii aga mis siis seda mittearmastamist taaskord tekitas. Märksõnad on koledus ja hoolimatus ja ebamugavus. Sellel teemal kirjutamisel on mul pisut hirm ja oht olla pisut poliitiliselt ebakorrektne:) Seda eelkõige inimeste kirjeldamisel. Ma pean lihtsalt ütlema, et ma puutun kokku väga palju nn "teise ukrainaga" kui tuua paralleele Eestis kasutatavatest terminitest. Ja ma usun, et see on olemas, lihtsalt siin on see seltskond enamuses. Mul on väga hea meel tõdeda, et Eestis on see teine mulle tundub, et vähenemas või siis ei puutu ma sellega nii palju kokku. Siin see lihtsalt on valdav enamus. Ma tean, et paljud vaidlevad mulle vastu ja räägivad erinevatest võimalustest. Minu jaoks ei iseloomustagi seda seltskonda võimaluste rohkus. Ok, enamasti on tegemist siiski mitte väga heal järjel olevate inimestega. Kuid sealjuures ei ole see minu jaoks peamine. Peamine on pigem meeletu raha kummardamine igas asjas, mille tulemusena tegelikult ei osata hinnata enam raha hinda ja tulemus on meeletu ahnus, kadedus, ihnus, hoolimatus kõige suhtes enda ümber, loovuse puudus, kurjus teiste suhtes, kõigi süüdistamine jnejnejnejne. Ma ei ole kunagi arvanud, et raha ei ole oluline. Loomulikult on. Rahata ei saa elada ja selle olemasolu suurendab meeletult võimalusi. Kuid siiski sageli on olulisem tahtmine ja suhtumine ja valikud. Ma ei arva, et inimene kes käib aastas korra reisil on rikkam kui inimene kes ostab igal aastal vähe uhkema teleka. See on tavaline tarbimisvalikute tegemine. Niisiis, aga mis mind ärritas. Kõik jooksis kokku kui ma ühel päeval pean olema täistuubitud ebamugavas marsas mis ajab peaaegu inimese alla ja siis marsajuht veel sõimab, siis kingsepp on kas joobes või pilves ning kui ma saapad kätte saan on need täitsa mäkerdatud, siis tšeki rahaks vahetamine võtab aega 1 kuu ja poodi minnes pean ma oma arvutiga koti hoolimatu tädi kätte jätma ning selle tagasi saades ütleb, et see kukkus maha ja teatab et ei ole midagi kõik on korras või oli teil seal midagi olulist sees? Ja siis ma enam ei jaksa suvaliste inimestega rääkida, sest ma tean, et küsimused ja jutt on nagu lindilt. Ei ole eriti palju küsimusi. Ja peale 3-4. küsimust teemad ammenduvad.
Küsimused on: Kust sa oled? (Enamasti ollakse pettunud kui kuuldakse, et ainult Pribaltika) Kas sulle Odessa meeldib? Kas sa Ukrainat armastad? Kas sul on kahju siit ära minna? Kas sa tahad Ukraina mehega abielluda? (vanemate inimeste puhul alati 2. küsimus. Nad oleks valmis kohe kosjasobitajaks hakkama) Kas sa üürid korterit? Kus korter asub ja kui palju maksab? Kõik, rohkem küsimusi ei ole. Kõige hullem on veel see, et kui kuulata inimeste jutuajamisi tänaval, bussis või baaris, siis ei ole teemasid eriti palju rohkem. Samad küsimused esitatakse ka kõigi külaliste kohta, et kas Odessa ikka meeldis ja rohkem küsimusi ei olegi ja mulle lihtsalt tundub see väga igavana. Kindlasti ei ole olukord nii hull, kuid ma lihtsalt elan ja liigun just selliste inimeste piirkonnas. Kindlasti on see millekski hea ja tegelikult ei ole mul millegi üle vinguda. Lihtsalt arvan, et olen siit lahkumise ajaks lahkumiseks valmis. Seni pakub alati mulle imelist ja rahustavat varjupaika mu kuipaljumaksabkorterkesklinnas:) Ja plaanis on mul kunagi teostada antropoloogiline või sotsioloogiline või muu sobiv -loogiline uurimus, et miks venelastele ja ukrainlastele ei ole tualett oluline koht. Ma arvasin, et igas kultuuris peetakse seda heade ideede allikaks... Sest mitte ainult avalikud vetsud ei ole siin hirmsad vaid ka kodude vetsud.

2006-01-09T13:35:00.001+02:00

Eile õhtul oli telekas film "Jack Vjasmorkin", see oli u 15 või rohkem aastat tagasi mu lemmikfilm. Nüüd on endiselt vägaväga naljakas. Eriti naljakas on veel filmis olevat inglise keelt kuulata, see on nagu 5.klassi õpikus Step 5. Ja lisaks saan ma vene keelest ka rohkem aru, sest see tekst on nagu ikka kõigis vanades vene filmides suht absurdne, kuid just see totakalt mahlakas vene keel. See on see vene keel, mis ei ole Puškini ilus vene keel, vaid filmis naljakas ja päris elus suht totakas. Ja endiselt teemad on ikka ja jälle samad. Selline Ameerika ülistamine. See on ju igapäevane asi siin, et kui vene keel on pisut aktsendiga, siis oled ameeriklane või kui on pisut targem inimene, siis ta teab Saksamaad ka ja oled sakslane. Aga rohkem keeli ei ole maailmas kui ameerika ja saksa keel. Need on keeled, mida paljud inimesed ka õppida soovivad. Muudest riikidest ja keeltest ei ole nad kuulnud ning kui mainid neid, siis nad eriti ei huvitu ka. Et kui ütled, et ma ei räägi saksa keelt vaid eesti keelt, siis selle peale öeldaks naeratades "Aah, kakaja raznitsa!". Ja tõesti, mis vahet seal on? Aga oluline keelte puhul ikka on see, et tõesti väga paljud inimesed kellega ma igapäevaselt kokku puutun ei tea vist, et saksa, prantsuse ja inglise keeles kasutatakse samu tähti ning sellest ma ei saa jällegi aru, et kuidas nad ei tea.
Eelmisel nädalal kui Pille-Maiga guljaitamast marshrutkaga tagasi linna sõitsime, oli marsas pisut vindine lõbus noorte seltskond. Kes pidasid vajalikuks tüütada kõiki teisi sõitjad. Meie ees istus noormees, kes oli ainus hetkel vallaline ja kuuldse et seljataga räägitakse välismaa keelt võttis julguse kokku ja pöördus meie poole kõiki teada tuntud inglise keelseid sõnu kasutades. Küsimus ikka, et kust te olete, mille peale vastasin, et Saksamaalt, aga kuna mõtlesin oma ogara ajuga, et äkki nad oskavad saksa keelt, siis vabandasin kohe, et eiei oleme Inglismaalt. Ja jätkasime armsas eesti keeles rääkimist. Seltskonnal oli siis arutamist palju ja meid ristiti Saksamaa üliõpilasteks. Õnneks tundus ka Pille-Maile uskumatune, et kogu vähemalt 6-liikmelises seltskonnas ei teadnud keegi ühtegi saksa keelset sõna või nad ei vist ei ole isegi seda keelt kunagi kuulnud. Ja ma endiselt ei saa aru, kuidas selline teadmatus võimalik on. Võib-olla ma olen naiivne, aga ma tõesti eeldan, et noored inimesed võiksid vähemalt ära tunda inglise, prantsuse ja saksa keele, kuigi nad neid ei räägi.
(Kirja 7.jaanuaril)

2006-01-09T13:32:00.000+02:00

Kommunism see on sotsialism pluss elektrifitseerimine. Seda ma olen omal nahal tunda saanud, sest elekter on ju korduvalt väga pikalt ära olnud. Elu õpetust olen ma ikka saanud. Muuseas sel nädalavahetusel on teatavasti raždestvo ehk jõulud, nii et pidu jätkub. Ma sellest kohe väsinud. Nüüd on ju pikk kanikula ka. Täiesti loomulik on muidugi see, et ma sain kanikula olemasolust teada 4.jaanuaril, kuigi kanikula algas 30.detsembril ja kestab 10.jaanuarini. Õnneks said sellest samal ajal teada ka osad teised kolleegid. Selline hea infoliikumine on meil tööl, sest kui ma oleks seda ju varem teadnud, mine tea võibolla oleks mingi reisu planeerinud:)) Liiatigi, et ma küsisin puhkuse kohta 2 nädalat tagasi ja siis ütles kõrgeim ülemus, et eiei kõik päevad töötame:)))
(kirj. 6.jaanuaril)

S novõm godom ja c raždestvom!

2006-01-05T14:25:00.000+02:00

Nüüd on siis see uus aasta käes ja kogu maa jõuluootel. Ja peale seda siis jälle uue aasta ootus. Miskipärast kunagi vana kalendri uuest aastast ei räägita, mis on ju ka ometigi 2 nädalat hiljem, ehk siis ülejärgmisel nädalavahetusel.

Minu uus aasta saabus prosta suurepäraselt. Kogu see pidutsemine on mind nii võhmale võtnud, nii et teisipäeval kustusin ära ja jäin lihtsalt magama ja ei saa öelda, et nüüdki pakataksin uuest jõuluenergiast. Aga mis siis tegi uue aasta nii suurepäraseks, peale suurepärast päris jõulu. Esiteks kaunistab mu külmikut taas sült, verivorst, mulgikapsas, kasekese-komm, hõõgvein ja siider. Aga kuidas kõik need maiused sinna kappi said? Snegurotska põhjamaalt tõi. Pilti kaunistavad kaks krasaavitsat on, kes kohandusid täiesti kohalikele oludele.

Nii aga sai teatrit, kus küll baleriinid väga sünkroonis ei tantsinud nagu tavaliselt, aga siiski Pähklipureja on tore tükk. Siis sai süüa, juua ja aastakokkuvõte tehtud, uue aasta lubadused kirjutatud. Eelmisel aastal oli neid 3 nüüd lausa 7, nii et tuleb kiire aasta. Lühidalt võib uue aasta lubadused-ootused kokkuvõtta, et aeg on armastusel ja rikkusel minu õuele tulla:) Ei olegi nii suured ootsed tegelikult ju. Esimene on selline keerulisem, aga teise puhul olen hakanud pisut süsteemsemalt oma miljoni äriidee peale mõtlema ja tutvunud algaja ettevõtja lugemismaterjaliga. Ma selles vallas ikka loll mis loll. Siis sai veel Odessa põhiplatsile mindud, nii et linna ilutulestikku nägime, orkester mängis, elasin üle peaaegu 3000 tapmis- või vigastamiskatset. Duki ehk Duke de Richelieau kuju ja Potjomkini treppide juures kohtusime juhuslikult mu töökoha inimeste ja keskuse lastega. Nendega sai nalja ja lõpuks harjusin ka talla all olevate paugutajatega ära. Seejärel läksime edasi siis uude poppi baari Vyhodisse, kus oli Ukraina-stiilis pidu. Paljupalju süüa- kõike marineeritut ja hapendatud, salot, blintskuid ja kanjesna varenikuid ning võibolla veel midagi kuid uni murdis.

Esmaspäeval saatsin Pille lennukile ja selleks oli vaja minna Kiievisse. See oli põhimõtteliselt nagu kruis Stockholmi. Ajaliselt teeb sama välja. Kiiev oli hommikul täiesti tühi, uskumatu nii suure linna puhul, aga on ju ometigi kanikula praegu.

Nii aga Kiievis käisin ma oma elu kõige uskumatumal näitusel ja lisaks käisin lõpuks ka Lavra koopakloostris ära. See oli päris õudne, kuid väga uskumatult mõjuv koht. Soovitan siiski külastada. Aga see muuseum siis. Tegemist oli mikrominiatuuride muuseumiga, sellest on mulle paljud rääkinud, kuid ma ikka ei kujutanud midagi sellist ette. Ma nimelt kunagi ei pääranud tähelepanu sõnale - mikro. Ma olen varem käinud miniatuuride muusemis, aga seal olid asjad pisikesed, kuid ei vajanud nägemiseks luubi abi. Kõik seal olevad asjad on ühe inimese tehtud ja ma kuulutan ta kõige uskumatult hullumaks inimeseks ja ta tegutseb endiselt. Kõikide nende uskumatute asjade pilte saab vaadata siin Mikrominiatuuride Muuseum. Aga mõningad kõige enam üllatanud asjad: tühjaks puuritud ja läbipaistvaks puuritud juuksekarv, millesse on pandud väike tehisroos; võti, mida saab poolest grammist kullast toota 1 miljoni; laev mis on 3 mm pikk ja koosneb 280 detailist ja mille "köied" on 400x peenemad kui juuksekarv; kirp kellel on kullast kingad jalas; nõela otsale asetatud malelaud jne.

Lihtsalt muljed

2005-12-29T10:59:00.001+02:00

Kõigi maade bliverid ühinege. Ülesvõte äärmiselt toreda jõuluvetserinka lõpuminutitelt. Sel korral oli meil Eesti, Soome, Jaapani, Ukraina, Valgevene ja Vene esindajad. Märksõnad olid veel: Kalevala, Joulupukki ja Urho Kaleva Kekkonen.
(Viimase märksõna kommentaar. See on mind kunagi kuulsaks tegeva seriaali kindel stseen. On rong, platskart vagun. Ühes vahes tütarlaps Soomest, tütarlaps Ukrainast ja üks vuntside ning dressipükstega tüüp, kel Hugo Bossi meesteridikül kõrval ja kes on juba pisut alkovines ja mõtleb vaikselt omaette samal ajal kui tütarlapsed pisut tutvust teevad. Tüüp siiski mõistis inglissis nii mõndagi. Kui tütarlapsed on tutvusmise lõpetanud ja vaatavad vaikides aknast välja. Tõstab tüüp pea ja ütleb "Urho Kaleva Kekkonen" ning seejärel küsib Ukraina tütarlapselt "Vodki hotses?")

I blive in Santa Clause! Au kõigile bliveritele. Seekord tõi jõulumees päkapikumütsi Hiinast, mis on ju teatavasti kõigi bliverite maa.

Lubage esitleda - näärimänd on valmis ehitatud ja väga kaunilt õhupallidega kaunistatud. Igal õhupallil oma ilus võrkkott ümber.

Veel üks imeline reklaami ja avaliku kommunikatsiooni näidis. Linn ütleb oma narodile HEAD UUT AASTAT!!

Mu lemmik skulptuur Odessas "Meremehe naine". Sel pildil pisut laiendatud: Meest merele saatev poeg, naine ja ema:))) Väga hästi välja tulnd pilt. Tegelikult ema rollis väga äge EVS Soomest- Anna, kes elab Kiievis nagu Tuhkatriinu hirmuvalitseva kuninganna juures. Vähemalt eelmisel nädalavahetusel sain paljupalju naerda.

Ma tegelikult kaalun hoopis Odessasse jäämist. Mind kuidagi ahvatlevad siinsed veemüügi kioskid. Üks moodsaim pildil. Seal küll ei saa püsti seista ega ringi keerata ja soojendust ka ei ole. Aga mõte, et ma müüks vett- 1 liiter 20 kopkat on ahvatlev…See valge paber on hinnakiri. Saab igasugusel kujul vett osta.

Reklaami kõrgem pilotaaž. Klubi sildi all on "reklaam" internetiklubis pakutava lisateenuse reklaamimiseks. Juhul kui te mingil põhjusel ei ole suutelised kollasel lisatahvlil olevat teksti lugema, siis siin on suuremal kujul: "Наша копия лучше вашего оригинала!"

Tukkuv müüjanna. Nagu Bulgakovi teostes. Õhtul kui turg kinni pannakse ja küüslaugu ostjaid enam ei ole, siis sõidab müüjanna trammiga koju. Muuseas mingil põhjusel müüvad küüslaugu müüjad ainult küüslauku, kuid kõiki teisi tooteid müüakse ikka segamini.

Prügi sorteerimine Ukraina moodi:))

See on see pilt mida ma olen tahtnud teha niii kaua. See lihtsalt on nii väga ilus. Tegemist nagu ikka saboriga ja tema kõrval oleva Vorontsoviga. Kõik kaunis kaunis. Raagus Odessa on ikka teine Odessa. Ja kohati meeldib see mulle rohkem, kui roheline Odessa.

Kõikkõik on uus detsembrikuus. See pilt on tehtud uues väga toredas ja mitte odessaliku baaris Vyhod. Ja sealt olen leidnud juba uusi toredaid sõpru. Käesoleval pildil on bojaaritari kõrval arvake ära kes - loomulikult Ira ja tegelt tema seljataga oli tema sõbranna Masha.

Nii tuleb avaldada armustust armsamale juhul kui elad 16korruseliste kortermajade tsoonis ja ei ole piisavalt raha, et lennuk tellida, et õhku sama tekst kirjutada.

Natuke nalja

2005-12-27T15:05:00.000+02:00

Mitu ukrainlast mahub marshrutkasse?
V: Kõik kui vaja.

Mitu ukrainlast parandab elektrikatkestuse korral elektrivõrku?
V: Mitte ükski. Kõik on marshrutkas.

:))))) Lugu elust enesest.

Tarbimiskäitumise muutumine

2005-12-27T14:59:00.000+02:00

Mis juhtub Sinu tarbimisharjumustega kui tuleb mõnest vähe "tsiviliseeritumast" riigist ja elad siin mõnda aega.

Kui lähed kiirsöögikohta ja vaatad seinal olevat menüüd ning seal jalutab üks sarvedega pruunikasmust elukas nimega Tarakan:

Kui see juhtub mujal ehk seal kuskil kus tundub, et on mingid reeglid:
- lahkud vaikides söögikohast, räägid sõpradele ja ei lähe sinna kunagi tagasi;
- lahkud vaikides ja kirjutad mõnele päevalehele lugejakirja ja ei lähe sinna kunagi tagasi;
- teed kohapeal skandaali;
- helistad otsekohe mõnda vastavasse ametisse ja nõuad söögikoha kohest sulgemist.

Kui oled Ukrainas (või mõnel muul sarnasel imemaal):

Näed elukat, sulged silmad, ütled endale, et sa kujutasid seda endale ette. Avad silmad ja näed, et menüü on lihtsalt seinal (vaikides tead, et elukas jõudis juba menüü taha või seinaprakku ronida) ja valid oma söögi, ootad seda ning asud seda sööma. Ja usud siiralt iga vähe krõbedama ampsu korral, et see on vaid krõbedaks küpsetatud kana. Tänad müüja Nastjat, lähed tööle ja lähed järgmisel teisipäeval jälle sinna lõunat sööma.

Nääripuu

2005-12-23T16:25:00.000+02:00

Täna on jõululaupäevaeelne päev, mis Eestis hetkel on pea pühade meeleolus juba jnejnejne. Teate isegi. Minul on täiesti tavaline reede õhtu ainult selle teadmisega, et mujal on tore ja inimesed on diivanil keras ja limpsivd hõõgveini. No pole hullu teen homme sama. Nimelt homme minu juures on jõulupidu. Seega kui kellelgi ei ole midagi teha või kusagil olla, siis selliste inimeste koosolemine toimub just homme minu juures Odessas. Uskumatu. Nii, aga hetkel on mul täiesti jõulumeeleolu. Siiski jõululaule ei julge kuulata, need on kuidagi tuju hävitavate omadustega sel aastal. Kuulan jõululaulude põimikut ja Uait kristmasit homme. Jõulude ajal on mul külas üks teine EVS, tema on Soomest ja tegutseb Kiievis ja nüüd on mul külas ja väga tore on. Eriti kui arvesse võtta eelmise nädalavahetuse pisut keerulist külalist, kes väsitas kohe väga ära ja kelle külastuse tulemusena leidsin ühe olulise uus aasta lubaduse, mida siiski siin avaldada ei saa. Ehk kunagi hiljem.

Nii aga ma pean jagama mõningaid jõuluasju. Sel nädalal olen käinud kahes koolis jõulupeol. Ja olen avastanud, et isegi kui ma maailma ei muuda suurte suurte tegevustega, siis lapse, kel ei ole väga palju lähedasi, jõulupeole minemine muudab juba maailma paremaks. Ja kuigi selle lapse roll näärietenduses on nõiakostüümis seismine või lihtsalt pingil istumine, siis see mõte et sa oled seal tema pärast on täiesti piisav. Ja eriti hea on kui sa veel pilti ka teed. Ja tulemus minul on jõulu või siis nääri tunne ja neil on lihtsalt hea meel. Täna oli pidu ühes Odessa kaugemas otsas asuvas internaatkoolis. Väga armas ja muljetavaldav kool oli. Seal käivad kerge vaimse mahajäämusega lapsed, kes tegelikult on sagedasti pigem sotsiaalse mahajäämusega sest nad on väga vaesetest või puudustega peredest. Mitmetel lastel ei ole ka vanemaid.

Tänasel väga toredal ja lõbusal jõulupeol sai selgeks üks asi, et vanemad lihtsalt alavääristavad meelega vahel oma lapsi. Kui sa ikka tahad, et 4.klassi poiss, et võimalikult tobedalt tunneks, siis tuleb nad riietada nääripeol jänese või päevalille kostüümi. Päevalille kostüümi omanik vist tegelikult armastas oma kostüümi, sest kui oli nende grupi luuletuse kord, siis ta esitas väga huvitava etteaste, mis nagu selgus oli improviseeritud. Ma ei saanudki aru, et kas tal ei olnudki luuletuses osa või unustas ta selle lihtsalt ära:) Aga tema etteaste seisnes ringide tegemises ja kirjeldas kuidas linnukesed tema ümber lendavad ja seemneid nokivad. Lisaks olid peol huvitavad mängud, mis minu rikutuse astet arvestades mu meelest algklasside nääripeo mängud just ei ole. Nt võistlus kahe meeskonna vahel. Üks meeskonna liige hoiab banaani käes ja teine peab selle ära koorima ning sööma ilma käsi kasutamata. Oli pisut veider ja piinlik. (Siinjuures kommentaarina, et see meenutas 1.detsembri Aidsi-päeva üritust, kus muuhulgas oli võistlus mille auhind oli õun kondoomis ja hull bänd, kelle laulja lihtsalt laval karjus ennastunustavalt "Armageddon".)

Nii ja nüüd püänt! Lõpuks on kätte jõudnud aeg ,mil ka meil on hakatud nääripuid püstitama. Osad puud on püstitatud sellistesse kohtadesse, et ma ei ole kindel kas nad on seal koguaeg olnud ja meeletus jõulunäljas näen neid nüüd esimest korda. Täna jõuti põhipuu püstitamiseni. Ja pean ütlema, et midagi nii naljakat ei ole ma kaua aega näinud või kuulnud. Pildi saan esmaspäeval, sest mu oma kaamera ju ei tööta. Aga.... Eesti uudiste baasil mulle meeldib, et osad linnad ehivad päriselt linnas kasvavaid puid ega lõika muid puid. Ja Norra olevat sel aastal Londonile koleda rootskuuse saatnud. Ja kindlasti osades kohtades pannakse püsti ka kunstkuuskesid. Aga nääripuu Odessa moodi?

See eeldab puu ehitamise oskust. Nimelt hetkel ehitatakse Odessa nääripuud Deribasovskajale- kindlasti väga ilus. Aga ehitamine on sõnaotsesmõttes ehitamine. Selleks on püstitatud metallkarkass, kuhu kraanal olevad mehed topivad pisikesi puid. Ja mitte lihtsalt puid vaid ....- männipuid! Jah, see on nii. Odessas ehitatakse näärikuuske väikestest mändidest. Osad on nats kollased ka. Sel ajal kui ma seda meistriteost nägin oli valmis alles latv. Eks õhtul näeb kogu ilu!

Ilusat jõule! Nautige kõike mis selle juurde kuulub!

2005-12-22T16:08:00.000+02:00

Täna on laiskust, külmust ja nälga täis päev. Siiski olen mitu tundi töötanud ja nüüd plaanin minna kohvile ja koogile ning nendega koos on aeg jõulukaardid ära kirjutada.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida. Nimelt on juba mitu head nädalat minu kallis sõbranna T Peterburgis samal missioonil nagu mina. Ainus erinevus, et tema päästmisobjekt ei ole tänavalapsed vaid suhteliselt kuulus Ermitaaž. Mul on väga hea meel, et tema esmakogemused sellest uskumatust maailmast on väga sarnased minu maailmaga. Tema pajatustest Vassili saarel ja selle lähistel toimuvast võib lugeda siin.

Elektrisõltuvus ja jõulud

2005-12-21T17:16:00.000+02:00

Need kaks asja ei ole omavahel üldse seotud, kuid tähistavad viimaste päevade meeleolu.

Arvan, et tänapäeva Maslow hierarhias peaks olema ka selgelt kirjas baasvajaduste hulgas - elektri-vajadus. Vahel tundub osade inimeste jutte kuulates, et kui oled muutunud ultramoodsaks inimeseks, siis on vajaduse rahuldamatuse korral meeleoluhäireid tekitava omadusega ka interneti-vajadus.

Ma olen elanud nüüd juba 2 x 24h ilma elektrita. Ma ei oleks kunagi arvanud, et see nii keeruline on. Esimene 24h oli kodus, millest ma siiski vähemalt 8h magasin ilma elektrita ja teise sama kaua olin tööl. Ja pealegi oli põhjus mehhaaniline ehk uus kork parandas kõik. Nüüd aga on asi tõsisem. Eile ei olnud terve päev kontoris elektrit ja kuna ma olin rumala peaga kodus läpakat ilma juhtmeta kasutanud, siis ei olnud akut ka. Kuid lisaks ma selles absoluutses tegevusetuses ja mõttes, et on vaja palju teha istusin lihtsalt 2h, et minna sotspatrulliga kaasa filmi tegema. Ja kui auto saabus 1,5 h hilinemisega, selgus et meie lõbu jääb ära, sest auto katki. Kodune rõõm ei kestnud kaua, sest 45min peale koju jõudmist lahkus minu seltskonnast elekter ja täna hommikul 12x ei olnud ta veel tagasi. Seega kodu pime ja külm.

Kogu asja tegi hullemaks, et mul on lisaks läpaka akule tühi ka mobiili aku ja laadija on kodus ja kodus ei ole elektrit. Kuidas küll nii elada saab? Kuu tagasi elektrikatkestuse ajal sai öelda: "Mida küll inimesed 100 aastat tagasi tegid, kui elektrit ei olnud? Vastus: kasutasid Nokia-telefoni valguse saamiseks." Nüüd aga ei ole mingit valgust. Ja lihtsalt kommentaarina. Ukrainas on küünalde ostmine üks keerulisemaid tegevusi.

Jõulud on üks kummaline aeg ja nüüd esimest korda mõistan, mida ma jõuludelt ootan ja mida ma selle juures hindan ja kõik see puudub mu elus hetkel. Aga jõulud on selline eriline aeg kui kõik lihtsalt käib omas rütmis, mis sellest et kohatises kingistressis, siis on see ikkagi väga tore stress, sest mõtled teistele. Siin tundub, et ei olegi sellist püha, mis sellist soojust sisaldaks. Näär on nagu on. Pauk, viin ja padarak. Aga täna mõtlesin ja mõistsin millest puudust tunnen. Praegu Eestis olles kondaksin ma peale tööd ilusas Tallinnas ringi ja vaataks lihtsalt seda ilu, siis läheks mõne ülitoreda ja kalli inimesega kuhugi toredasse baari või kohvikusse, tõmbaks end kerra, telliks imehead hõõgveini, lööks nurru, räägiks pisut juttu, kuulaks tõenäoliselt ilusat muusikat ja tunneksin end lihtsalt väga hästi. See vist ongi see üks suuremaid rõõme, mis on kõige väärtuslikum just jõuluajal, kuigi kõike seda saab teha põhimõtteliselt aastaringselt.

Kõik lihtsalt on väga hästi

2005-12-19T12:58:00.000+02:00

Hetkel on täiesti suurepärane hetk. Päike paistab ja õues ei ole löga ega vihma ja lihtsalt on väga tore. Ja ma võin kohe kõige ja endaga väga rahul olla, see on väga väärtuslik tunne, sest see võib lõppeda kohekohe. Kontorisse saabudes sain Euroopa Noortelt kirja. See on see kiri, mida tegelikult ootasin ammu ja arvasin, et ma ei saa seda, sest olin kindel, et aadress oli vale. Oligi vale aga nõiaväel jõudis see siiski minuni. Nii, aga kiri oli kiri, mis kuulub žanrisse "Muhv nõudmiseni" ehk siis väga meeldiv kiri, mille suurepärane Mina endale 3.aprillil kirjutasin. Nimelt siis ettevalmistaval koolitusel pidime kõik kirjutama endale kirja, mille Euroopa Noorte toredad inimesed meile saadavad kui pool teenistusest läbi on. Lisaks sain enda pildi, kus ma olen selline kahvatu rott ja SUUR AITÄH! ümbrikus oli ka helkur ehk siis teisisõnu kuld.

Väike väljavõte mu kirjast:
.... Aga praeguseks hetkeks ma loodan, et oled käinud vähemalt korra Krimmis, räägid ok vene keelt oled kohaliku elga hästi tutvunud, sul on kohalikke sõpru, pead korralikult blogi, helistad koju ja Pille-Maile, ei moluta üksinduse pärast, ei ole mingil põhjusel masenduses, oled õnnelik ja oled endiselt hea tädi!

Mul on heameel öelda, et lootus ei sure kunagi ja vähemalt hetkel on kõik nii nagu aprillis loodetud! Tore.

2005-12-19T12:55:00.000+02:00

Juhul kui keegi ei mõista seda siinse maailma tööhõive-poliitikat ja selle üldtoimimist, pilt illustreerib täielikult kohalikku tööjaotust ja - korraldust. Sellise pildi tabamine ei ole siin väga keeruline, sest nii käib see lihtsalt alati.

2005-12-14T15:08:00.000+02:00

Pean kiiresti kirjutama, et hetkel toimuv vestlus meelest ei läheks. Taaskord kontorikoomikat, millele lisab vürtsi vene keele eripära, sest teistes keeltes mida mina tean ei ole võimalik sellist tummist mahla suust välja saada:))))

Kõigepealt tööpäev algas nagu ikka u kl 12. Esimene tööalane tähelepanek oli, et tänasel kolmapäeval oli siin väljaantavate ajalehtede peatoimetaja tulises vaidluses teiste arvatavasti asjaosalistega, kuid peatoimetajal oli lihtsalt õllepudel käes. Ta üldiselt on mees, kes arvab, et ta on VÄGA tähtis.

Nii aga nüüd siis hetkel toimuv. Kontorisse tuli Odessa vanurite päevakeskuse Наше будущее juhataja, kellele minu padruuga Ira tegi grammotad-tänukirjad, et päevakeskus saaks oma toetajaid tänada. Tegemist selliste vanakooli pioneerilaagri grammotatega. Tädi ei jõudnud kohe seda ilu ära imestada. Sellistes olukordades on sobilik öelda "Боже мой какая красота!", sõltuvalt olukorrast tuleb hinnata kas ka pisar sobib või mitte. Hetke olukord seda ei nõudnud. Aga siis tädi pidi need allkirjastama, kui ta oli juba mitmed allkirjastanud teatas ta järsku. Kahjuks pean selle osa eesti keeles kirjutama, sest ma lihtsalt vene keeles ei oska nii hästi. "Oih, siia peaks ju ilusti kirjutama, ukraina keeles. Aga no kes seda keelt veel oskab!". Selle peale turtsatas Ira pisut, kuid vastas täiesti asja kohaselt "Да сложныи момент".

Üldiselt ma olen avastanud, et vene keel (vähemalt see mida enamus inimesed igapäevaselt räägivad) on kõige mitte-seksikam keel. Vene keel on suurepärane lauludes, luuletustes ja kirjanduses, kuid praktiline keel mida noored räägivad on väga jube. Flirtimiseks on see kohe täiesti turn-off-keel, vähemalt minu jaoks. Mulle igasugused sapotskad, sapotskad ja muud tskad väga ei meeldi.

Veel üks oluline aspekt, mida olen tahtnud kaua aega üles märkida. Ukraina (pean silmas vene keelseid piirkondi) ja eeldan ka Venemaa lapsevanemate elu on suht kerge selles osas mis puutub lastele nimede panemist. Kunagine anekdoot kus ühel naisel oli 9 poega ja kõigi nimed olid Ivan, peab täiesti paika. Siin on nimede valik vägaväga väike. Ja isanimi on tõeliselt vajalik. Aga jah nimesid on siin kuidagi väga vähe. Ma arvan, et naistenimesid on kokku 10-15 ja sama palju mehenimesid. Ainus uus naisenimi millega siiani olen kokkupuutunud on Snezhana ja mehe nimed Gleb ja Svjatoslav. Aga üldiselt on siin nimede arvamine suht lihtne.

Mulle tundub, et kui täis bussis hüüda: "Masha", siis pööravad 40% naistest pea, kui hüüda "Ira" siis teised 40%. Ülejäänud on Olja, Natasha, Nastja, Sveta, Lena, Katja jt. Nt minu tantsutrennis on peale treeneri veel 6 Irat ja mingi valemiga on treener suuteline neid kõiki kuidagi eriliselt nimepidi kutsuma.
Meeste puhul on asi veelgi lihtsam: 70% meestest on lihtsalt Sašad. Olen olnud seltskondades, kus mehe nimi küsimine tundub suht mõttetu ja vaid viisaka tegevusena, sest kõik ongi Sašad. Ja ülejäänd mehed on kõik Kostjad, Koljad, Pašad, Ljoošad, Vanjad, Vasjad, Serjoošad. Ja ma ütlen, et need ei ole maailma kõige uhkemad ja paremad meestenimed. Kuigi nimi ei rikkuvat meest, siis mul on sellega harjumine aega võtnud. Mul on pisut keeruline öelda täiskasvand mehele Kolja või Ljooša, viimasel ajal olen kuidagi ära harjunud, kuig üldiselt on ikka keeruline.

Moodsa maailma karm reaalsus

2005-12-09T17:35:00.000+02:00

Mul on viimasel ajal vist kasvuraskused või tegelikult ei ole need kasvuraskused, lihtsalt aegajalt mõtlen asjade üle, mis meeldib ja mis mitte. Üldjuhul ei ole mul endaga viimasel ajal enam probleeme, olen endaga täitsa heaks sõbraks saanud. Isegi välimusega olen rohkem rahul ja ei pea seda nii oluliseks. See on kõik siin elamise tulemus, sest siin on välimusele ülisuurt tähelepanu pöörav ühiskond ja välimust kummardatakse nii oksendamiseni, et mulle on sellest kohe nüüd väga kõrini ja mõistan kui mitte oluline see on. Ja see ei tähenda, et ma väidan, et välimus ei ole üldse oluline. On ja väga oluline, kuid pigem on oluline puhtus, endast hoolitsemine ja endaga sisemiselt rahul olemine. Siiski aegajalt tekib mul tunne, et ma olen ikka nohik mis nohik, kuigi ma annan tegelikkuses aru, et ma ei peaks nii tundma, sest tegelikult on mul väga tore elu ja pean tunnistama, et mu elu on kindlasti toredam kui väga paljudel inimestel. Aga siiski, mis siis aegajalt sellist mõtet tekitab. Enamasti on see seotud alkoholi, suitsu ja narkootikumidega. Ma olen suuteline nautima ja pidutsema täiesti ilma nendeta. Alkoholi ma küll tarbin, kuid saan hakkama ka ilma.Kuid ma ei vaja ühtegi neist suhtlemiseks või lõbutsemiseks. Nii ja vahel ma siis tunnen, et pahasti, et mul ei teki nende järgi vajadust. Kogu sellele mõtlemise viimasel ajal on tekitanud tegelikult narootikumid.

Suitsuga on mu suhe selline, et ma ise ei tunne kohe mingit vajadust suitsetamise järgi. Ei tunne vajadust suitsunurgas klatsijuttu kuulata. Suitsetavatele sõpradele moraali ei loe, kuid eeldan, et nad mulle suitsu näkku ei puhu ja üldiselt mind sunduslikult suitsu sisse hingama ei sunni. Oma kodus ma kellelgi suitsetada enamasti ei luba, kõik käivad tublisti ikka õues. Armastan, et kohvikutes on suitsuvabad pooled, kuid suitsetava sõbraga olen nõus suitsetajate poolele istuma.
Alkohol on samuti selline asi, mis kuulub baari, kluppi või vahel ka koju. Mulle ei meeldi, et ma pean bussis istuma kell 11 hommikul õlle joova tüübi kõrval või et iga teine inimene õllepudel käes vastu jalutab. Mulle ei meeldi väga purjus inimesed, sest nad tüütavad mind ja arvavad, et neil on selleks õigus. Ma olen alati pidanud alkohoolikute suhtlemist teistega vaimseks terroriseerimiseks ja ma ei aktsepteeri seda. Alkoholi tarbimine ei muuda inimest süüdimatuks ja seega ei tolereeri ma ka joobes öeldud totrusi, mida joonud inimene järgmisel päeval ei mäleta ja seega ka ei usu seda mida ta rääkinud on. Alkohoolikute puhul tunnen ma tõelist viha ja see on vist ainus seltskond kelle peale ma olen suuteline täiesti ilma põhjuseta karjuma, sest ma ei taha et nad minuga räägiksid ja mind tülitaksid. Alkohoolik kodus on kogu pere terroriseerija, palju koduvägivalda on seotud alkoholiga ja ma arvan, et kõik inimesed ei pea selle pärast kannatama. Alkohoolikute üks "eelis" on, et ma tean alkoholi mõju ja ma ei karda neid nii väga. Erinevalt narkomaanidest, mis on minu jaoks täiesti tume maa. Enne Odessasse tulekut olin ma narkootikumide osas täiesti naiivne. Põhikokkupuude oli süstlate nägemine, juttude kuulmine või vestlused teemal narkootikumid hea või halb. Ma ei ole narkootikume kunagi pooldanud, kuid nüüd ma olen kohe selgelt nende vastu. Mu arvamus on erinev ehk ainult kanepi suhtes, kuid kõik muud on ei ole aktsepteeritavad. Peamine tunne mida see mus tekitab on hirm ja ma ei taha hirmu tunda. Ma tõesti ei tea kuidas narkomaan käitub ja mida teeb ja see tekitab mus hirmu. Siinses minu maailmas on narkootikumid igapäevane asi. Süstalde vahetamine on üks organisatsiooni põhitegevusi. Igapäevaselt näen liimiuimas lapsi. Täna rääkisin muidu väga laheda poisiga, kes oli selgelt pilves. Ja selle peale tundsin ma viha ja hirmu ja et ma ei taha temaga suhelda. Ma ei taha sellega kokku puutuda. Või ma ei oska kuidagi käituda olukorras, kui sind saadab koju su töökaaslane, kes nagu hiljem selgub on just doosi võtnud ning sellest väga jutukaks muutunud ja vestluse tulemusena saad teada, et ta on 10-aastat amfetamiini tarbinud, et see talle meeldib ja et tal on HIV ja ta sooviks sinuga teed juua.

Üldiselt pean ma ennast suhteliselt tolerantseks inimeseks. Olen küll kriitiline, kuid aktsepteerin erinevusi ja pigem naudin neid. Kuid ma tõesti ei suuda aktsepteerida alkohoolikuid ja narkomaane. Eriti narkootikumide puhul ei näe ma neis absoluutselt midagi head, mitte üheski olukorras. See teeb haiget ainult nende tarbijatele ja kõigile teistele tarbijate ümber. Võibolla olen ma jänes ja ei aktsepteeri "moodsa maailma karmi reaalsust", kuid seda on raske teha kui see mõjutab minu heaolu ja lihtsalt elamist. Ja ma ei ole nõus, et narkootikumide vastu olemiseks peab neid proovima.

2005-12-08T14:03:00.000+02:00

Eelmisel nädala toimus kauaoodatud külastus. Nimelt käis mul külas mu kallis emme. Kõik sõprade senised külastused on olnud suurepärased, kuid kui emme ikka külla tuleb, see on midagi erilist. Ma väga pabistasin selle pärast, sest ta siiski lendas ja reisis täiesti iseseisvalt ja pidi terminali ja lennukit ja firmat vahetama. Aga ta tuli täiesti probleemitult toime ja jõudis veel koju ka. Nii, et ei ole midagi vaja muretseda. Tema siia saamine oli suht keeruline, selleks pidi kasutama erinevaid veenmis-, ähvardamis-, palumise- ja muid kavalustehnikaid. Kuid siiski õnnestus ta siia saada. Ja kohe vägaväga tore oli. Sai niisama oldud ja lobisetud ja teatris käidud ja linnaga tutvutud. Ja lisaks käisime turul, mis temaga koos oli ikka hoopis teine asi, sest ta teab nendest kohalikest delikatessidest väga palju. Lisaks ostsime värsket kala ja ma õppisin esimest korda värsket kala puhastama ja kalasuppi tegema. Ei ole üldse keeruline. Nii, et ma tundsin end tõesti pisut totu tütrena. Lisaks sai tütrele muretsetud soe jope, sest ta ju jooksis nagu hilpharakas ringi suvejopega ja nii võib külmetada ja põiepõletiku saada. Nüüd on soojus ka minu keha ümber. Lisaks on mu kapis imehead kohupiima kooki (muuseas on see siin olematu nähtus. Üldse see siinne koogikultuur on selline palju kreemi ja kunstvärvi), mulgikapsaid, sülti ja paljupalju kommi ning sokolaadi. Kommid on muidugi eranditult Kasekeses. Kui ta üks päev enne ütles, et tal on kommikott ostetud, siis käis peast läbi mõte, et ainult üks kott. Tavaliselt saan ikka 2 või 3 kotti. Aga kui kott kohale jõudis, siis oli nagu jõul kohe, sest kott oli terve kilo ja seega palju kommi. Lisaks on mul nüüd palju eestikeelset naistelektüüri ja värske Kroonika ja Su doku raamat. Kahju, et emme nii kiiresti ära läks, kuid selle eest olid meil ülitoredad päevad! Selliseid võiks rohkem olla ja Eestis on sellist kvaliteetaega kuidagi keerulisem tekitada. Mul lihtsalt on maailma kõige parem emme!

Ja lisaks täna vihastasin taas siinse töötegemisviisi peale. Tähendab seda viisi ei olegi. Kellelgi justkui ei ole üldse huvi ja keegi midagi ei tea ja kui seletades ütled, et aga selle arutamiseks meil ju koosolek oligi ning sellest rääkisimine. Siis sellele täiesti sobiv vastus oli, et rääkisime jah aga see ju lähen meelest ära ja seega oleme jälle alguses tagasi. Oeh, ma ei tea kuidas siin mingid asjad liiguvad või tehtud saavad. Eks ma võtan asja rahulikult ja annan endast parima, kuid üle varju hüppama ei hakka, sest siis võib hulluks minna.

2005-12-01T14:59:00.000+02:00

Ma olen täna heainimese lainel:) Või tegelikult arvan, et ma olen seda peaaegu koguaeg. Sattusin sellisele lehele: Pledgebank. Võibolla on see mingi üldteatud asi, kuid minu meelest tore algatus, sest iga heategu ju muudab maailma paremaks.

Epp Maailmaparandaja

2005-12-01T14:33:00.000+02:00

Täna on ülemaailmne aidsi päev! Kuna see on teema, mille kõrval ma hetkel pidevalt elan, siis pean vajalikuks seda ka kõigile teistele meelde tuletada. Viimastel andmetel on maailmas üle 40 miljoni HI-viiruse kandja, neist 50% on nooremad kui 24-aastased. Sel aastal on AIDSi-laadsetesse haigustesse surnud enam kui 3 miljonit inimest, neist pool miljonit on lapsed. Sel aastal on Eestis registreeritud 569 HIVi nakatunut ja 19 AIDSi haiget. Neist 0-14 aastaseid 7 ja 15-24 aastaseid 314.

Ka enne Ukrainasse tulekut oli HIV minu jaoks alati teema, kuigi ma ei olnud sellega kunagi otseselt kokku puutunud, kuid siiski mõtlesin sellele sageli. Pean tunnistama, et kusagil ajusopis seostus kas vabanduse või ettekäändena, et see on homoseksualismiga seotud või Eesti puhul ka pigem "venelaste ja narkomaanide" haigus. Siin olles on see arusaam muutunud. Eriti peale HI-viirust kandvate lastega ühest potist süües ja koos mängides. See puudutab igaüht. Eriti maailmas, kus prostitutsioon ja inimkaubandus on üha levivad ärivaldkonnad. Kõik saavad midagi ära teha. Kasvõi sellest ainult rääkides. Ja eelkõige saavad ma arvan midagi ära teha vanemad, kes võiksid oma lastega avameelsemalt seksist rääkida, mitte pead liiva peites.

Sügis Odessas

2005-11-30T13:27:00.000+02:00

Odessa ja nüüdne väga hilissügis on uskumatult ilus. Ma olen nagu uues linnas. Endiselt plaanin, et ma pean minema ühel ilusal päeval lihtsalt kondama ja pildistama, sest kuigi suvelon päike, siis nüüd näeb seda linna ilu. Oktoobris kestnud kohutav külmus, mis kulmineerus vist lausa -1 kraadise ööga, sest oli näha väikest jääkirmet. Kuid nüüd on tagasi imeline sügis. Alates laupäevast on olnud väga soe, iga päev üle 10 kraadi ja see on lihtsalt taevalik. Kuid mis on esile toonud uue Odessa. See on see, et puud on raagus. Need kes on Odessas käinud, teavd, et siin on väga palju puid ja need puud on väga suured ja neist ei näinud suvel üldse läbi. Seega täiuslik päikesekaitse. Kuid nüüd on kõik need puud raagus ja puude tagant on välja tulnud kilomeetreid imelisi maju, mis seni on peidus olnud. Lihtsalt imeline!

Ja guljaitav rahvas ikka tõestab end pidevalt. Inimesi on tänavatel jalutamas sama palju kui suvel, nad ainult ei uju. Kuid guljaitamine on siinse rahva hing! Ja see väljendub ka keeles. Minu jaoks võibolla üks naljakamaid avastusi. Ma ei teadnud varem selle sõna ülekantud tähendust, ainult selle otsest tähendust. Seega oli algul väga veider ja naljakas kuulda, kuidas kõik inimesed oma vabaaja lemmiktegevuseks nimetasid - Ja guljaju. Ja seda nii 20 aastased noored mehed, 15 aastased tüdrukud, kõik tänavalapsed ja ka ärimehed. Kuid nüüd ma tean, et guljaju tähendab kõik, mis sa teed peale kodus olemise ja tööl käimise. Seega ka mina guljajun suht palju;)

Segased organisatsioonid

2005-11-30T12:57:00.000+02:00

Ma nüüd turtsun pisut. Teema on töö ja selle korraldus. Taustaks, et täna hommikul jõudsin järeldusele, et kõige demotiveerivam element iga töö juures on halb juhtimine või konkreetselt halb juht. Seda ma olen oma suhteliselt pika (kusjuures mõne aasta pärast 20 aastase) töökogemusest järeldanud - kõik algab ja lõpeb ülemusega. Kui ülemus on hea ja kollektiiv halb, siis elab üle, kui mõlemad on halvad, siis on see mõttetu piin ja lihasuretamine.

Niiviisi, aga hetkel ajab mind torisema ja turtsuma siinne töökorraldus, mis puudub tegelikult. Korraldus seisnebki korraldamatuses. Ma olen sellega harjunud ja arvestan sellega täielikult, kuid on siiski hetki kus see ajudele käib. Oluline on öelda, et viimasel ajal olen ma tõeliselt bisi ehk mul on reaalselt palju tööd ja väga põnevat tööd. Nimelt on mul väga hea meel selle üle, et olen suutnud neile siin nn "maha müüa" idee, et nad peavad parandama enda organisatsiooni kommunikatsiooni. Õnneks olen ma siin kuidagi muutunud selliseks veidraks usaldusisikuks, kellele räägitakse salaja oma muresid ja skandaale. Seega ma olen kuidagi taaskord väga informeeritud:) Ja nii selgus, et siin tekkis probleem kellegi võimaliku rahastajaga ja keegi "lõi ta üle" ja mu ülemus ei teadnud mida teha. Igal juhul jõudsime koos järeldusele, et hetkel on ainus infoallikas organisatsiooni u 50-liikmeline personal kellest ainult üks inimene teab millega org kui tervik tegeleb ja kuhu liigub. Seega jõudsime kokkuleppele, et vaja on teha korralik inglise keelne infovoldik, et tutvustada organisatsiooni ka paberil ning lisaks on vaja korralikku kodulehte, et oleks võimalik saada tausta- ja lisainfot. Kõik nö usutavuse huvides.

Niisiis on protsess nüüd käimas. Kõige parem meel on mul selle üle, et nad võtsid omaks ka idee, et koduleht ei pea olema ainult igav partneritele ja rahastajatele suunatud leht, vaid suur osa sellest peaks olema noorteinfo leht. Paljud tänavalapsed veedavad suure osa ajast internetikohvikutes mängides. St, et see oleks võimalus info neile anonüümselt kohale viia. Nii ja nüüd me siis teemegi seda lehte. Või siis tegelikkus on see, et kõik näevad mind kui kodulehe eest vastutajat olukorras, kus minul puudub idee kas selleks raha on ja kes tekstid teeb jne. Sellele keegi ei mõtle. Kõigi jaoks on ok küsida kuidas leht edeneb, kuigi mind ei ole nädala Odessas olnud. Ja nii on mitmete asjadega. See kõik on selline hajali. Siin on küll palju inimesi, kuid nende vastutusvaldkond on väga segane. Siin on ainult kaks inimest kes alati kontoris on - sekretär ja mina. Vahel on tunne, et võibolla on vaba päev, sest kontoris on 3 inimest ja siis järgmisel päeval on 20, kellest pooled ei pea paljuks minu kõrval suhelda röökivas kõneviisis. Seda ka loomulikult ajal kui ma juhuslikult telefoniga räägin. Oeh. Tegelikult peale eelmise nädala konverentsi olen ma tööindu ja motivatsiooni täis. Kuid annan endale teadlikult aru, et ma ei saa võtta liigselt vastutust, mida siin meeleldi tahetakse anda. Mu eesmärk on siiski, et need asjad toimiksid ka pärast seda kui ma lahkun. Igastahes keeruline. Või näiteks just nüüd 1 sek tagasi toimund vestlus. Eelmisel nädalal oli meil koosolek, et mis teemad peaksid olema. Kokkulepe jäi, et nad räägivad sellest ajal kui ma ära olen ja kui tagasi tulen, siis räägivad mulle. Nüüd loomulikult ei ole keegi millestki kuulnud ja leht, millele kirjutasime teemad on kadunud ja sellest on täiesti ükskõik. Apppiiiiiiiiiiii!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Nii ei saa midagi teha, kuid siiski olen ma veendunud, et see mida organisatsioon teeb on vägaväga vajalik ja oleme jõudnud kokkuleppele, et püüan leida uued vabatahtlikud organisatsioonile. Sest siiski see töö on väga huvitav, paljude arengu võimalustega ja organisatsioon vajab väga abi. Kuigi kohati on töötingimused võimatud. Kõik asjad toimuvad siis kui toimuvad, mitte siis kui on kokku lepitud. Kui kohtume hommikul kell 8, siis st, et kõik lahkuvad kodust kell 8. Siia kindlasti ei sobi inimesed, kel on komme nõuda teistelt mingit punktuaalsust vms. Siin tuleb vaadaat kuidas asjad edenevad ja samas jälgida, et pead ei kaota. Ma arvan, et kui siin olles tekitada mingeid ootusi võib päriselt hulluks minna, sest ootuste nurjumine juhtuks 10x päevas.

Bisnis

2005-11-29T13:20:00.000+02:00

Ma olen alati aravnud ja arvan endiselt, et ma ei ole väga tugev bisnisvumän. Kuid siiski lisaks mu üha tugevnevale sotsiaalvaldkonnas tegutsemise motivatsioonile tekivad mul pidevalt enda arvates väga head bisnis-ideed. Mõni neist tugevam ja mõni on lihtsalt hetke kestev. Ma olen juba paar aastat mõelnud, et mul oleks vaja ikka pisut juurde õppida juurat ja ärijuhtimist. Viimane ma tean on kogemusega omandatav, aga mul on kohe 0-arusaamine sellest, et kuidas hakata äriideed elluviima. Ma tunnen, et ma pean mingil moel bisnisega ikka tegelema hakkama. Ma pean enda omaarust head ideed ikka kuidagimoodi rahaks muutma, ma lihtsalt ei tea kuidas alata. Ja ma tunnen, et ma ei saa enamasti äri toimimisest kuidagi moodi aru. Näide. Ma ei mõista kuidas juhtub, et postkontoris müüakse lisaks postiteenustele ja kaartidele ka pesupulbrit ja küürimispulbrit ning ei midagi muud sellest valdkonnast. Ma kohe ei mõista, mis liinipidi see täiesti kohatu pulber sinna letile on jõudnud ja hinnasildi saanud. Ma võibolla tahaks ka sinna kõrvale mingit huvitavat müügiartiklit neile pakkuda.

Ukraina on riik, millega ma tunnen, et ma kindlasti ei tahaks end igavesti siduda. See ühiskond ei ole kohe minu jaoks, kuid inspireeriv ärimaa on ta küll. Siin on paljupalju võimalusi. Kui ma vaid oskaksin seda kasutada......................................... oleks, võiks, läheks, teeks.....

2005-11-17T13:34:00.000+02:00

See nädal on mul olnud väga tihe programm. Esmaspäeval Odessa film, teisipäeval Iisraelis ehitatavast terrorismivastasest müürist ja eile ballett Luikede järv. Ma ikka imestan siin etenduste ja dekoratsioonide kvaliteedi üle. Pilet maksab siin väga vähe, aga dekoratsioonid on väga kvaliteetsed ja etendus samuti. Kuigi tundus vahel, et taustatantsijad olid pisut nagu proovis. Ja prints Siegfriedil oli lava taga vist malemäng pooleli, sest ta korduvalt hilines lavale, nii et tekkis pisut piinlik paus. Ja esiluik.. esimest korda märksin, et baleriinid peaksid ikka peenikesed olema, seekord oli pisut tötsakate ja lühikeste jalgadega luik. Algul oli pisut veider, kuid ta tõesti tantsis väga hästi. Üldse Luikede järv on lihtsalt uskumatult ilus ja meeletu muusikaga ballett. Ma pean hakkama rohkem siin teatris käima eriti ballette ja oopereid vaatamas, sest neid armastan ma kõige rohkem.

Ma ei saa kuidagi üle ega ümber siinsest publikust. Mulle tundub, et ma muust ei kirjutagi enam kui inimestest. Nii, aga taustaks on oluline rääkida siinse endise vabatahtliku Christiani kogemustest India kinost. Ta olevat seal käinud "Ämblikmeest" vaatamas ja sealne publik elas väga elavalt kangelase käekäigule kaasa. Rõõmu ja edu puhul tõusid püsti ja plaksutasid käsi ning õnnetuse puhul muutusid ka kurvaks ja väljendasid seda loomulikult vastavate häältega. Eilne balletti publik oli enamvähem sarnane. Mõnesmõttes ju tore, aga siiski harjumatu. Kogu etendus oli pisut kaootiline. Ma vist olen liiga konservatiivne ja põhjamaine teatris käia. Mul on oma arusaam teatrietiketist ja mulle meeldib sellst kinni pidada. Siinne publik on väga aktiivne plaksutaja, see tähendab, et nad plaksutavad kogu aeg ja tegelikult nii palju, et kui on traditsiooniline plaksutamise aeg ehk siis lõpus, siis nad enam ei jaksagi plaksutada. Lisaks hüütakse vahetpidamata "braavo", mis on väga tore. Etenduse ajal peale igat tantsu, selle tantsu tantsijad kummardavad. Ma arvan, et siin toimub vahel ka see, et mõnd osa etendusest korratakse. Loomulikult iga piinliku pausi ajal hakkasid inimesed kohe skandeerima, kohati naerma ja järgmisel hetkel hüüdsid "braavo". Vahepeal ei saanud ma aru, et kas neile inimestele meeldib etendus või mitte, või selline hüüdmine käib lihtsalt asja juurde. Loomulikult käib siin asja juurde ka olematu mobiiltelefonikultuur. Ehk täiesti normaalne, et telefon heliseb. See on üsna tavaline, ikka keegi ju unustab telefoni välja lülitada. Kuid.... siin siiski ei peeta paljuks telefonile vastata ja kõva häälega rääkida. See on väga ebameeldiv!

Kuid, etenduse lõpus juhtus midagi täiesti uskumatult naljakat ja piinlikku:))) Ehk siis kui etendus lõpeb, siis on tavaline et tantsijad kummardavad ja plaksutatakse ja siis mingi aja pärast viiakse näitlejaile lilli. Eile aga kohe kui etendus lõppes tormas lavale kari lilledega inimesi, nii et esitantsijad pidid nende vahelt esile trügima. Kuid üks karjast oli üks pisut seniilne vanaproua. Algul ma ei saanud aru mis ta teeb, kuid siis selgus. Kujutage ette. Laval seisavad u 20 kaunist luike, kes ilusti kummardavad ja äkki saalib nende vahel baretiga vanaproua, ta justkui otsib midagi ja siis kõnetab iga tantsijat. Lõpuks tulevad nende vahelt esitantsijad, et kummardada. Ja siis saab vanaprouavastuse, sest ta ju otsiski peaosalist, ta lihtsalt ei leidnud teda ülejäänd luikede hulgast. Ja tädi konkreetselt segas kummardamist, sest ta seisis tal täiesti kõrval ja toppis lilli otse kummardamise ajal. Väga piinlik ja väga naljakas hetk. Natuke selline Mr. Beani moment oli. Kuid etendus oli super!

Ja täna on mu kallil emmel sünnipäevl. Palju palju õnne sünnipäevaks!

Odessa, Odessa!

2005-11-15T13:00:00.000+02:00

Eile algas Odessas Prantsuse Kultuurikeskuse korraldatud dokumentaalfilmide festival. Esimene film oli "Odessa, Odessa". Film on Odessa juutide elust ja emigreerumisest. Filmitud on Odessas, New Yorkis ja Iisraelis. Minu meelest on film väga väga hea ja kuidagi annab edasi seda siinset elukomöödiat, mis siin pidevalt toimub. Huvitav oli see, et midagi ei muutu vaatamata sellele kus inimesed elavad. Kui kellelgi peaks olema huvi Odessa inimeste ja natuke ka linna nägemise vastu, siis sama filmi näidatakse ka Tallinnas kinos Sõprus 18.novembril. Seda ma ei tea, mis kell.

Ma hetkel olen jõudnud uuesti vene klassika lugemiseni. Meister ja Margarita on seekord edukalt alistatud. Ma olen varem korduvalt üritanud seda lugema hakata, kuid alati on see tundunud enneolematu jaburusena. Seekord enam mitte. Hetkel on käsil "Idioot" ja seegi on väga hea, kuigi varem ei ole kohe kuidagi edenenud. Järgmisena on plaan "12 tooli". Ma ise arvan, et need raamatud on nüüd mulle hingelähedased tänu sellele, et ma olen siin mõnda aega elanud. Uskumatu on see, et kuigi mõlemad raamatud on kirjutatud väga ammu, siis ma näen nii palju ühist praeguse elu ja inimeste suhtumisega. Vahel tundub, et muutunud on ainult mood, kuid suhted ja suhtumised on endiselt samad. Ma ei ole selliseid seoseid kunagi varem ühegi teise kultuuri raamatutes märganud. Kõik need totrad ja veidrad elemendid olid olemas ka eilses filmis ja hommikul nähtud "Briljantkäes". Ka seda filmi nautisin ma eile vist elus esimest korda.

On üks asi, mis mind siin alati imestama paneb ja nüüd veel kui mõtlesin nende seoste peale teostega. Siinne kultuur näitab end väga lihtsalt ja kiiresti. See on samuti üks asi, mida ma mujal ei ole kogenud. Võibolla ainulat Itaalias, kus elu käib lihtsalt oma soodu. Kuid siin on kogu see minu jaoks "veidrus" ja kõik need elemendid kiiresti nähtavad. Seda on täheldanud ka mitmed sõbrad, kes on mu blogi lugenud ja siia tulnud. Ma vahel ei tea kas see on hea või halb. Ja see ei olegi tegelikult oluline, kuid tundub, et eluetendus käib siin pidevalt. Kui ühest küljest on siin inimesed väga ühelaadsed, kohati võib öelda ideaalsed normist mittekalduvad ja sellest tulenevalt kohati suhteliselt igavad. Kuid samal ajal on need samad inimesed täiesti enneolematud karakterid, kel kõigil on omad hetkega nähtav omapärs. Olgu see siis kesklinnas jalutav lokirullidega tädi, bemariga kimav rullnokk, malet mängiv vanapapi, pargis istuv "kõiketeadja" tädi või metroos laulev endine ooperilaulja.

Reede

2005-11-11T17:22:00.000+02:00

Reede oli Robinson Crusoe suur sõber, kuid mina ei ole kunagi reedega eriti sõbraks saanud. Ja täna on üks neist reedetest. Ma arvan, et mingil ajahetkel mu elus on tekkinud arusaam, et reedel peab miskit tegema ja ma vihkan seda tunnet kui mul ei ole mitte midagi teha. Kõigi teiste päevadega tulen ma suurepäraselt toime, aga reede õhtu on selline ärevust ja stressi tekitav aeg. Eriti kuna mul on selline täiesti realistlik arvamus, et kõigil inimestel maailmas on miljon plaani või neil on lihtsalt väga tore, kuid mina sinna lihtsalt ei mahu. Ma tean, et see ei ole 100% adekvaatne arvamus, aga kusagil hingesopis mingi tobe tüüp mulle seda ikka alati kõrva sosistab.
Täna on üks neist reedetest, kus ma tahaksin tegelikult minna välja. Kuid sellele on takistused ja ma ei taha olla kuidagi nii tugev, et neid ületada. Peamine takistud on, et mul ei ole kellegagi välja minna. Odessas ümbritsevad mind peamiselt töönarkomaanidest inimesed, kes mulle tundub, kunagi mitte midagi peale töötamise ei tee. Üksi välja minemine on alati variant, kuid see on kuidagi alati hirmutav. Ja selle üksi minemise juures on veel ka asjaolu, et kui ma Eestis või mujal Euroopas kaaluksin seda varianti, siis tundes siinset eluolu ja inimesi, siis siin nii lihtsalt ei tehta. Veelgi enam kui mul on au olla eevatütar. Lisaks veel, et end välja vabandada üksi välja minemisest, siis siin on vähe kohti kus oleks näiteks elav muusika või miskit. Ja lisaks veel siin on enamus baarid sellised, kus baar kus mulle meeldib istuda on ettekandjate jaoks, mitte klientidele. Ja ma lihtsalt keeldun istumast üksi 4-inimese lauas!!!!!!!!!!!:)))))) Sellised lihtsad ühe-õlle baarid on asjad millest ma siin puudust tunnen. Loomulikult on siin sellised ümbernurga õllekaid. Aga te võite ise ettekujutada millised need on. Minge Koplisse, seal on neid palju. Ja ma tunnustan, et ma olen lihtsalt argpüks ja mul puudub igasugune soov nendesse kohtadesse minna.

Ma ei ole Odessas veel ägedate inimeste soone peale sattunud. Kuid selle eest olen endaga suuremaks sõbraks saanud ja arvan, et muutunud ka oluliselt toredamaks!:))))

Toredat nädalavahetust!

Siinsed lapsed

2005-11-10T14:49:00.000+02:00

Viimasel ajal on mul väga hea meel selle üle, et ma töötan oluliselt rohkem ja siinsete lastega on mul ka rohkem kontakti. Paar nädalat tagasi tõlkisin siinsete laste lugusid ja kuna need mind nii liigutasid, siis mõtlesin, et jagan seda ka teistega läbi oma blogi. Eile käisin kaasas sotsiaalpatrulliga ja teen seda ka täna. Sotsiaalpatrull käib u 3x nädalas tänaval elavaid lapsi külastamas. Nad viivad neile süüa, riideid ja ravimeid. Ja ma leian, et see on täiesti uskumatu ja väga tänuväärne töö mida nad teevad. Väga palju täiskasvanud küsivad selle peale, et kas see on kõik mis nad teevad, et kas nad neid kuhugi ära ei vii. Nüüd ma mõistan, et see on nii rumal suhtumine, sest enamus lapsi on korduvalt kuhugi viidud, kuid see ei aita midagi, sest nad ei taha olla kusagil varjupaigas, või miilitsas või internaadis, sest nad on sealt juba korduvalt ära jooksnud. Neil on vaja lihtsalt toetust ja lootust, et nad saavad midagi muuta kui nad seda tahavad. Eile nähtud lapsed olid kõik liimiuimas. Nad on väga erinevas vanuses. Ja nüüd kui on juba külm on nad tõelises hädas. Seega leian, et selline toidu ja riiete viimine on väga vajalik. Hetkel on organisatsioonil puudus just soojadest riietest ja jalanõudest. Ma olen alati olnud pigem karmi südamega ehk ma ei kipu “päästma” igat koera ja kassi ja ma ei jäta toitu söömata, kuna kõigil neil inimestel seal Aafrikas ei ole süüa. Ma arvan, et see tõeti ei muuda midagi. Kuid eile nägin, et neid lapsi on võimalik aidata! Seega kuna on tulemas jõulud, siis olge helded ja kindlasti on teie läheduses keegi, kes vajab abi. Nt võite oma mittekasutatava talvejope viia mõnesse oma linna varjupaika ehk kellelgi hakkab sellest parem. Nende tekstide üks eesmärk on ka näidata, et lapsed ei ole enamasti sellest ise süüdi, et nad tänavale satuvad. Vahel mulle tundub, et inimesed ei tee vahet lastel ja täiskasvanud kodututel, kel on samuti raske, kuid kes on täiskasvanud ja teoreetiliselt peaksid teadma paremini oma võimalusi. Mind on siinsete lastega kokkupuude ma arvan palju muutnud. Võibolla olulisim kogemus oli suvel lastelaager, kus ma kogesin esimest korda, et ma ei pea vahetama oma musta seeliku puhta vastu, sest see ei ole üldse oluline ja nende laste jaoks ei ole materiaalsed asjad üldse olulised. Loomulikult nad enamus unistavad oma mobiiltelefonist, kuid see ongi unistus, mitte elu alus.

2005-11-10T13:27:00.000+02:00

Elena - 13 a.
Kuni 8. eluaastani elasin ma Starõi Majaki külas, Odessa oblastis. Kui meie isa suri, ema hakkas jooma ja mind tema jaoks ei olnud enam olemas. Ma ei saanud enam süüa, mind peksti ja alandati. Kui tema uus sõber püüdis läheneda mulle kui naisele, hakkasin ma kartma ja öösel lahkusin salaja kodust ning läksin jalgsi Odessasse. Seal kohtusin ma teiste lastega kes rääkisid mulle Дорога к дому’st ja et seal töötavad inimesed võivad mind aidata. Seega läksin ma sinna keskusesse. Ma olen väga õnnelik, et saatus on mind kokku viinud inimestega, kes mind mõistavad ja aitavad. Nüüd käin ma koolis, minu eest hoolitsetakse ja ma olen leidnud endale tõelise perekonna.

Maggi – 11 a.
Ma sündisin Odessas ja ma olen 11 aastane. Ma ei ole kunagi oma isa näinud. Mu ema ütles, et ta elab Gruusias. Mu ema ei käinud tööl ja meil ei olnud raha, et korteri eest maksta. Seega pidime me korteri ära müüma ja me läksime ema sõbranna juurde elama. Ema läks sõbrannaga tülli ja ta viskas meid välja. Siis oli suvi ja me läksime randa elama, seal oli veel palju teisigi kodutuid inimesi. Kui saabus sügis, siis läks väga külmaks. Ema hakkas verd köhima ja ta tundis end väga halvasti. Hiljem tulid Дорога к дому inimesed. Nad andsid meile riideid ja süüa ja viisid ema haiglasse ning minu varjupaika. Mulle meeldib siin väga. Siin on soe, hea toit, minuga mängitakse, nad õpetasid mind lugema ja kirjutama ja varsti hakkan ma koolis käima. 31.oktoobril suri mu ema haiglas. Kõik inimesed, kes siin töötavad on väga erilised. Nad hoolivad minust ja armastavad mind.

Jevgeni – 13 a.
Ma sündisin Odessas. Mu ema töötas tänavakoristajana. Ta on väga ilus ja tema nimi on Oksana. Ta naerab palju. Meil käis palju külalisi, nad naersid kõvasti, suitsetasid, jõid ja sageli kaklesid. Ma ei käinud koolis, kuna teised narrisid mind. Ma käisin vaeselt riides, mul ei olnud raamatuid ja kooliasju, kuid ma tahtsin väga õppida. Sageli ma kaklesin, kuna teised solvasid mu ema. Ükskord ma ärkasin ja ema ei olnud kodus. Teda ei olnud mitu päeva. Mõne aja pärast tulid inimesed, kes ütlesid, et nad on korteri ära ostnud ja ma pean lahkuma. Nii ma sattusingi tänavale. Algul elasin ma soojakus ja sinna tulid inimesed Дорога к дому’st. nad tõid meile süüa ja ravisid, kui keegi oli haigeks jäänud. Hiljem pakkusid nad mulle, et võiksin minna varjupaika elama. Nüüd on mul oma voodi, voodilinad ja päris oma ilusad asjad. Nüüd on mul palju sõpru ja ma olen väga õnnelik.

Ženja - 14 a.
Nii kaua kui ma end mäletan, jõid mu vanemad viina. Ma elasin maal ja seal jõid peaaegu kõik täiskasvanud. Kui isa oli purjus peksis ta ema ja mind. Ükskord ma ei söönud 2 päeva, vanemad jõid ja ema ei andnud mulle midagi süüa. Ma läksin kolhoosi põllule kurke korjama, et midagigi süüa. Kuid valvur püüdis mu kinni ja viis mind mu vanemate juurde. Selle eest peksis isa mind ahjuroobiga. Ma ei tea, mis seejärel juhtus. Ma ärkasin haiglas, kuid mu vasak silm ei avanenud enam. Ma jooksin haiglast ära, et mu vanemad ei saaks mind uuesti koju viia. Ma elasin tänaval ja kerjasin. Ükskord tuli minu juurde üks mees ja rääkis mulle Дорога к дому’st. Ma läksin sinna ja nad võtsid mind varjupaika. Siin on väga hea. Keegi ei peksa meid ja antakse süüa. Ma ei nälgi kunagi ja juba näen ka pisut paremini.

Lena – 16 a.
Ma sündisin Kirovogradi linnas. Mu isa oli sõjamees. Meil oli hea ja sõbralik perekond. Kord läks isa lähetusse ja seal juhtus õnnetus. Isa suri tööülesandeid täites. Peale matuseid hakkas ema jooma ja ta vallandati töölt. Ta hakkas kõiki meie asju müüma, lõpuks müüs maha ka meie korteri. Me ostsime maja ühes külas. Kui me sinna jõudsime, leidsime eest varemetes maja ja meil ei olnud kusagil elada. Me teadsime, et meil on Odessas sugulased. Läksime sinna, kuid ei leidnud sugulasi. Nii sattusingi ma tänavale elama ja ma ei tea enam oma emast midagi. Ma elan koos teiste lastega pargis. Mulle tundus, et midagi head mu elus enam juhtuda ei saa, kuni ma sattusin Дорога к дому’sse. Nad pakkusid mulle, et ma võiksin hakata õmblema ja ma nõustusin meeleldi. Õppisingi õmblema. Nüüd ma tean, et sellest “august” on võimalik välja saada.

Roma - 17 a.
Ma tulin Moldovast, kuna mu vanematel ei olnud tööd ja meie peres oli palju lapsi. Ma olen vanim ja seega otsustasin, et lähen Odessasse tööle. Kui saabusin Odessasse, ei leidnud ma elukohta ja hakkasin elama keldris. Need kes seal elasid olid kõik narkomaanid ja mõne aja pärast hakkasin ka mina end süstima. Kui tulid Дорога к дому töötajad, kes tõid meile süüa ja riideid, siis nad pakkusid ka, et võiksin teha HIV-testi. Test oli positiivne.

Artem – 14 a.
Mu vanavanemad viskasid mu ema kodust välja kui ta rasestus, kuna emal ei olnud meest. Võõrad inimesed pakkusid emale varjupaika. Kui ma sündisin hakkas mu ema tööl käima. Seal kohtus ta mu võõrasisaga ja me hakkasime tema juures elama. Võõrasisale ma ei meeldinud, kuna ma meenutasin emale mu isa. Ta peksis mind sageli ja ei lasknud mind koju. Ema ei takistanud seda ja ma sain aru, et mind ei ole kellelegi vaja. Ma olin 12 kui ma ära jooksin. Ma elasin aasta tänaval ja hiljem sõbrad rääkisid mulle Дорога к дому varjupaigast. Algul ma läksin ainult vaatama. Mulle hakkas seal nii meeldima, et hakkasin seal igapäev käima ja ootasin, et mõni koht varjupaigas vabaneks. Kui nad leidsin Koljale kodu, võtsid nad minu asemele. Siin on palju tegevust ja huviringe. Me joonistame, mängime, teeme sporti, kasutame arvutit. Mulle meeldib siin väga. Olen siin leidnud endale perekonna.

Vika – 15 a.
Ma olen Odessast pärit. Ma ei mäleta enda vanemaid ja elan tänaval juba väga kaua aega. Selleks, et süüa osta hakkasin prostituudiks ja hakkasin liimi nuusutama. Hetkel on mul sõber Igor. Tema elab Дорога к дому’s ja tänu temale nuusutan ma nüüd vähem. Lisaks ei ole ma enam prostituut, kuna keskuses saame süüa, nad annavad meile riideid ja aitavad mul dokumente teha.

Jura - 14 a.
Ma olen pärit Nikolajevist. Ema jättis meid maha ja isa võttis minu ning mu venna Odessasse kaasa. Talle pakuti seal tööd. Kui me saabusime Odessasse, üürisime korteri. Nädala pärast ei tulnud isa enam töölt koju. Korteriomanik tuli ja viskas meid vennaga välja. Me hakkasime tööd otsima. Me laadisime rongijaamas kaubaautosid. Kuna me sõime väga vähe, siis oli ka raske töötada ja ma hakkasin varastama. Ükskord püüdis miilits meid kinni ja viis meid Дорога к дому varjupaika, kus elame praeguseni.

Petja – 13 a.
Kui ma olin 7 aastane, surid mu vanemad autoõnnetuses. Mind saadeti internaati. Seal meid peksti kui me ei käitunud piisavalt hästi. Karistused olid väga karmid. Ma nutsin palju ja ei kannatanud seda enam ning põgenesin ära. Ma hakkasin liimi nuusutama ja narkootikume tarbima. Kaks aastat hiljem jäin ma trammi alla ja kaotasin käe. Hetkel elan ma keldris ja tean, et minu elu ei muutu enam kunagi.

Saša – 17 a.
Mu vanemad surid ja mind kasvatas mu vend. Ta on 10 aastat minust vanem. Kui ma olin 8 aastane, läks mu vend varguse eest vanglasse. Mul ei olnud raha ja ma nälgisin. Mustlased võtsid mind enda juurde elama. Nad andsid mulle süüa ja ma hakkasin nende juures elama. Algul mulle seal meeldis, kuid hiljem sundisid nad mind rongijaamas kerjama. Nad peksid mind kui ma ei saanud piisavalt raha. Ma jooksin nende juurest ära ja läksin elama teiste laste juurde ühes keldris. Hetkel olen ma narkomaan. Дорога к дому arstid tegid mulle testi ja ma sain teada, et olen HIV+. Nad toovad meile vitamiine ja ravimeid.

Jana - 11 a.
Kui mu väike õde sündisin muutusin ma vanematele ebavajalikuks. Nad tahtsin mind vanaemale anda, kuid ma jooksin ära. Nad teavad, et ma elan keldris. Vahel toovad nad mulle riideid, kuid ma ei taha seda neilt vastu võtta. Ma käin Дорога к дому ‘s koolis ja tean, et seal töötavad inimesed aitavad mind alati.

Maksim – 15 a.
Ma sündisin maal külas. Seal ei olnud elektrit ja vett toodi meile. Meil oli suur majapidamine ja aed – 2 lehma, sead, kanad ja pardid. Ma pidin väga palju töötama ja pidin ärkama väga vara. Kool oli väga kaugel, teises külas. Ma tahtsin õppida ja selle pärast jooksin ära. Ma tulin Odessasse, läksin miilitsasse ja nad viisid mind Дорога к дому ‘sse. Ema tuli mulle järele ja püüdis mind veenda, et läheksin koju tagasi, kuid ma keeldusin. Ta tõi mu dokumendid. Дорога к дому aitas mul hakata koolis käima. Ema ütleb nüüd, et tal on minu üle hea meel ja käib mind vaatamas.

Polina - 16 a.
Ma sündisin Dnepropetrovskis. Mul oli 2 õde ja 4 venda. Meil ei olnud isa ja me elasime oma emaga. Kui ma käisin koolis, siis tahtsin ka teksapükse nagu teistel lastel, kuid meil ei olnud selleks raha ja ma pidin kandma oma õdede riideid. Kui ma olin 13 aastane kohtusin mehega, kes pakkus, et läheme koos poodi ja ta ostab mulle kõik mis ma tahan. Ma olin sellega väga nõus. Ta pani mind enda autosse ja vägistas mu seal. Seejärel tuli ta sageli kooli ja ähvardas mind. Ta sundis mind vahekorda astuma mitte ainult temaga, vaid paljude meestega, kes selle eest talle maksid. Üks neist meestest nakatas mind mingi haigusega. Kui see mees sellest teada sai, peksis ta mind läbi ja viskas välja. Nii sattusin ma tänavale, kus ma jätkasin prostituudina, sest see oli ainus mis ma teha oskasin. Ma olin sellisest elust väga väsinud ja palusin Дорога к дому inimestelt abi. Nad panid mind haiglasse, kus mind raviti terveks. Nüüd ma tean, et elatist peab ja saab teenida ausal viisil.

Helkur päästab su elu!

2005-11-09T12:17:00.000+02:00

Kui keegi peaks arvama, et see on mõttetu must pilt, siis te eksite. Teil peab lihtsalt pisut kujutlusvõimet olema, sest sel pildil on öine minu kodutänav Odessas. Tegemist on ühe peene kesklinna tänavaga ja seal asuva bussipeatusega. Enne asja juurde asumist pean lihtsalt jäädvustama, et see bussipeatus on minu põhilise koduminisupermarketi "Обжора" kõrval olev bussipeatus. See on üks põnev bussipeatus, sest seal toimub koguaeg midagi. Põhiliselt on see mingite asotsiaalide kogunemiskoht. Need on väga tegusad ja vist organiseerunud asotsiaalid. Igal juhul pakuvad nad iga päev uusi episoode oma seriaalist. Neist võiks vabalt riäliti shõu teha. Tundub, et neil on jagatud meeste ja naiste päevad. See siis tähendab, et ühel päeval istub pingil 5 suhteliselt loppis näoga prouat ja järgmisel päeval 5 sarnast härrat. Vahel nad söövad, vahel nad kaklevad, vahel sobravad prügikastis, vahel emblevad, vahel tõmbavad maski pähe ja lõbustavad poekülastajaid. Mõnel päeval leiad sealt pingilt istumas üksiku meesterahva kelle selja taga on tööriist nimega kellu ja ta mängib oma alteregoga malet jnejnejnejne. Ühesõnaga on see tore ja elav pink. Pingi populaarsus on loomulikult seletatav selle strateegilise asukohaga, sest see asub ju alati pilgeni täis nelja kaupluse prügikasti kõrval!!!!!!!! Mõelge siis ise!

Nii, aga nüüd asja juurde. Viimasel ajal, seoses hilissügise saabumisega olen ma üha enam hakanud mõtlema isikukaitsevahenditele. See pilt illustreerib minu õhtust koduteed, mis kestab u 20 minutit ja sellega kaasneb pidev hirm. Linnas on vist kokku u 10 valgustatud tänavat. Kui ma tean, et ma pean õhtul hilja koju minema, siis ma ei julge musti riideid selga panna, sest siis ju 100ga sõitvat siksid ja mersud ei näe mind kui ma tänavat ületan. Lisaks tuleb selle pildi juurde mõelde enneolematult suured augud, mille vahel tuleb slaalomit käia, et mitte sandistuda. Seega tunnen ma siin väga puudust helkurist. Ma meeleldi paneksin enda külge 10 helkurit ja jalutaksin ringi kui jõulupuu. Seni kuni mul helkurit ei ole asendan seda heledate riiete ja valge salliga. Kuid siiski olen sel teemal rääkinud kohalikega ja nad tõesti ei saa aru millest ma räägin. Ja see ei tähenda, et nad ei tea mis helkur oleks. Aga siin inimesed tõesti ei hooli ei endast ega millestki. Ja loomulikult käivad inimesed siin hallides, pruunides ja mustades toonides, sh lapsed. Minu kõigutamatu teooria on endiselt, et inimesed ootavad siin väga palju, et keegi ehk siis "isake riik" tuleks ja teeks. Eile oli mul just sel teemal vestlus ühe kõige enam maailmanäinud ja aruka noorega, kellega ma siin kohtunud olen. Tema jaoks on turvavöö autos üks üleliigne asi, mida rumalad lääneinimesed kasutavad ja ei hakka ISEGI sõitma enne kui kõik autos istujad on selle kinnitanud. Järgmises lauses ta räägib eile toimunud autoavariist, milles osales ta oma isa. Üldse tema arusaam enda kaitsmisest oli, et eks ma siis kinnitan turvavöö kui midagi juhtub. See on sama, et ma kannan helkurit kui ma tunnen hommikul, et täna vist midagi juhtub, või et kasutad kondoomi, sest on tunne, et just täna on suurem oht, sest tähtede seis on selline. Või paned kiivri pähe, sest arvad, et täna sõidad auku. Ma tean, et ka Eestis kõik ei hooli sellest, kuid vahe on siiski märgatavalt suur ja mulle tundub, et vähemalt mõne viimase aasta jooksul on siiski mingi oluline nihe endast hoolimise suhtes toimunud. Ja elades siin pimeduses ja hirmus ja aukudes mõistan kui oluline see on. Seega soovitus: pange helkur jope külge!

2005-11-03T11:44:00.000+02:00

Ma olen siin või õigemini peaksin alustama nüüd suurt õpetaja karjääri. Ikka inglise keele tunnid, kuid alates sellest nädalast anname koos ühe kolleegi Andreiga ühes õhtukoolis sotsiaalsete oskuste koolitusi. Nüüdseks on 2 tundi olnud. Väga tore ja lõbus ja, mis kõige olulisem, väga oluline. Enamus õpilased on 15-18 aastased. Paljud neist ei ole väga palju koolis käinud. Eile oli tunnis üks poiss, kes ei oska isegi lugeda ja kirjutada. Ja üllatuseks peaaegu keegi ei saanud kellast aru. Pärast muidugi selgus, et nad arvasid, et kui ma olen välismaalt, siis on mul ka välismaa kell ju ja sellest ei saa aru. Sest kui sa eesti keelt ei oska, siis ei saa ju ka eesti keelsest kellast aru. Daaa! :))
Eilse koolituse teema ja eesmärk oli: kontakt ametnikega. Ma olin pisut shokeeritud. Kuna kui tänapäeval Eestis tehakse sellist koolitust, siis koolituse eesmärk on enamasti teavitada õigustest, mis kodanikul on teenuste saamiseks, siis kuidas end esitleda ja kuidas esitada päringuid ja muu selline praktiline teave ning oskused. Siin on aga põhineb koolitus põhimõttel, et ametnik on üks kuri ja laisk ollus, kes ei taha inimestega tegeleda, sest temal ei sõltu sellest midagi kui ta ka kedagi ei teeninda. Ja sellisel teemal oligi avaloeng. Ehk siis rollimängude ja kogu tunni eesmärk oli õpetada lastele ametnikega, kes ei taha neid aidata, nendega manipuleerimist. Ma olin pool tundi pisut shokeeritud sellest, sest see oli natuke ootamatu. Ja rollimängudeks antiga kätte juhtumid. Ainult, et juhtumi kijeldus seisnes ametniku kirelduses. Nt ametnik, kes vihjab pidevalt kolmandatele isikutele, või paha tujuga ametnik jne. Minul oli au olla noormeeste grupis abis. Sellised jolkam vasikad. Üks hullem kui teine:) Kui rääkisime, et mida teha kui abi ei saa, siis loomulikult kõik vastasid, et tuleb maksta ja siis saab kõik kohe. Kui küsisin, et kas see on nende arvates normaalne, siis vastus, et jah siin riigis on see normaalne, sest ametnikud ja peavad ka kuidagi raha teenima! Kujutage ette! Ma arvan, et ma ei ole täielik naiivitar ja saan aru küll kuidas asjad maailmas käivad. Kuid ma olen uhke selle üle, et Eestis ei ole altkäemaksu andmine ainus viis infot või mõnda teenust saada. Siiski käibivad inim-, tarbija- ja muud õigused. Lisaks on olemas ka teeninduskultuur, kuigi ma seda varasemalt hirmsasti kirunud olen. Mul lihtsalt ei olnud varem võrdlusmaterjali. Veel üks imeline ja üsna tavaline siinsest teenindusest. Minu koduteel on avatud uus peen kohvik. Pisut Tallinna "Moskva" sarnane koht. Tellisime seal Iraga- mina juustupiruka, tema kanapiruka ja kahepeale kirsistruudli. Veidi ajapärast küsis preili, et kas toob juustu ja kanapiruka koos või eraldi:) Mina tohman jälle ei saanud küsimusest aru. Kuid siiski toodi meile 1. käiguna kirsistruudel ja 2.käiguna juustu- ja kanapirukad. Ja kui meie pisut imestunud olime, siis ta veel kähvas, et ise ju tahtsite nii:)))))) Õnneks ei osanud ta väga hästi arvutada ja arve summa oli pisut pisem kui oleks pidanud.

Aga jah. Järgmisel nädalal tahan ma ise tundi anda, kuigi ma oma keele pärast ikka muretsen. Tüübid eile olid väga õnnelikud uue välismaise tuttava üle. Kui ma väga tahaks endale 16-aastast boifrendi, siis oleks mul ta kohe olemas, sest ma pidavat olema ilus, hea ja seksikas:))))) Vot kõik sellised teemad jõudsime poiksinitega läbi käia ametniku mängimise jooksul. Eks paista mis mängud edaspidi tulevad.

Kuidas teha kindlaks, et sügis on käes?

2005-10-31T12:23:00.000+02:00

Väga lihtne. Tuleb vaadata puid ehk lehed lähevad kollaseks ja langevad maha. See muidugi tähendab, et maha võib ka vaadata, sest lehed langevad ju maha. Kuid on ka teine võimalus veendumiseks, et sügis on käes. Tuleb minna turule. Sellest ajast kui aedviljade müüjad asenduvad tasapisi susside ja sokkide müüjatega, siis ongi sügis- isegi võiks öelda hilissügis käes.
Tänane turul käik pakkus uue gastronoomilise kogemuse. Ma ei ole eales mõelnud, näinud ega maitsnud marineeritud arbuusi. Väga hea ja soolane oli.

Nädalavahetus on olnud väga kodune ja koduga. Aknad kleebitud- seega on lootust, et toas läheb soojaks. Elektrisüsteem on ümber tehtud. Korgid ei tohiks väga sageli enam välja lennata. Pesu on pestud - käsitsi pesemine on väga tore, kuid seekord läksin liiga hoogu ja nüüd on sõrmed kleebitud. Üldse on siin kodus väga hea. Eile suutsin end esimest korda uksest välja lukustada. See on paha asi siin majas. Kui korteri uks on kinni, siis ei saa välisuksest ka välja, sest selleks on vaja võtit. Eriti närb on olukord, kui puudub ka telefon ja korteriomaniku number või ka tema perekonnanimi, et naaber võiks telefoniraamatust vaadata. Ja nii tuligi appi leidlikkus ja MacGyveri fännamine lapsepõlves tasus end täielikult ära. Väike vihje MacGyveri meetodi õnnestumiseks: kasulik on enne enda välja lukustamist põhjalikult koristada, kõik trään ära visata ja kogu see jama ukse taha panna, sest siis on mida ukse avamisel kasutada. Eile olid vajalikud tööriistad poolikult suletud snepperluku avamiseks - sünnipäevaks saadud roosi vars, vanad söömispulgad ja veepudeli küljest kistud plastiku tükk. Viimane see peamine oligi. Üldse tundub,et üksi elamine tuleb mul suht hästi välja. Kuid on üks asi, millega ma kuidagi hakkama ei saa ja alati kellegi abi vajan. Nimelt - kella keeramine. Mitte, et ma ei oskaks kella keerata, vaid ma ei tea millal seda sügisel ja kevadel tegema peab. Ja paha on see, et see hull lugu toimub alati nädalavahetusel ja sellest tulenevalt ma seda mitte kunagi ei tea ning saan sellest kuidagi veidralt teada. Loomulikult enamasti selgub see seoses inimestega ja lõpuks keegi ütleb seda. Seekord langesin ma väga madalale. Kellakeeramise vajaduse kahtlus tekkis seoses filmi mitte-algamisega. Ja selle kindlaks tegemiseks ütlesin ma hirmsa lause: "Mu arvuti kindlasti teab seda!". Loomulikult teadiski, kuid see on siiski liiga küber lause mille üle ma uhkse ei ole.
Homme hommikul kell 7 Tšernomoretsiga Kiievist saabuvad sõbrad Belgiast. On kahtlus, et see külaskäik tõotab tulla väga lõbus.

Moldova ja Transnistria

2005-10-27T17:56:00.000+03:00

Tagasi Odessas. Moldovas käidud. Sellest seiklusrikkast ja meeldejäävast reisist pean kohe pikemalt kirjutama.

Osalesin siis õppereisil "Noorsootöö Moldovas", selle raames käisime Chisinaus, Põhja-Moldovas Sorocas, Lõuna-Moldovas Comratis ja Cadir Lungas ning loomulikult ka Transnistrias. Võin öelda, et kuni viimse nädalani olid need "kaks" riiki minu jaoks valge laik kaardil. Moldova nii väga ei olnud, ma vähemalt teadsin kus ja mis on, aga Transnistriast ei teadnud ma midagi. Oluline vahe mida märkasin Moldova ja Ukraina vahel on see, et Moldova on väike ja seega on muudatusi lihtsam teha. Riik on kindlasti vähem bürokraatlik. Seda ütlevad ka inimesed, kes on asju ajanud mõlemas riigis, et Moldovas on kõik lihtsam. Eks rahvaarv on ka 10x väiksem. Noorsootöövaldkonnas kõik väga hästi ei ole, aga strateegiad ja alused hästi minemiseks on minu meelest loodud. Probleem muidugi see, et enamus noored ei ela Moldovas vaid mujal. Kuid moldovalased räägivad uskumatult hästi inglise keelt. Suur erinevus näiteks Ukrainast.

Suur ja peamine erinevus siiski on see, et Moldova on ikka väga vaene riik. See paistab igal pool välja. Seda nii pealinnas kui maal. Viimases loomulikult eriti. Chisinau üks popimaid ööklubisid tundus mulle maakonnakeskuse klubina. Mõtlesin, et milles vahe seisneb, sest inimesed on ju sarnased, kuid võrreldes Ukraina ja Vene linnadega mida näinud olen, siis Chisinaus puudub selline nähtavalt paremal järjel olen seltskond. Kindla erinevuse põhjustab ka kultuuriline erinevus, nad ei ole ikka slaavlased. Enamus inimesi räägib moldova ehk rumeenia keelt ning enamasti saab hakkama vene keelega, kuigi meie grupiga käis kaasas ka üks noor neiu, kes vene keelt väga ei osanud. Moldova maa on vägaväga maaliline ja ilus. Ei ole mägine aga väga ilusalt künklik. Sõitsime läbi väga erinevad piirkonnad ja igal pool on väga ilus. Viinamarja väljad ja väikesed põllud ja kõik see oli väga ilus, eriti nüüd sügisel päiksega. Lõuna-Moldovas, täpsemalt Gagauzias, mis on Moldova autonoomne regioon. Selle pealinn on Comrat ja seal elavad ainsana maailmas vähemusrahvus gagauzid. Nad näevad välja nagu türklased ja keel on ka türgi keele sarnane. Selles piirkonnas ja tegelikult kogu Moldova reisi jooksul võib öelda, et ma ei ole kunagi oma elus kokku näinud rohkem hobu ja eeslirakendeid kui sel nädalal. Enamu neist ühe päeva jooksul. Comratis ehk siis Gagauzia suurimas linnas oli peatänaval tavaline järjestus - Lada, Lada, eesel, mersu, lada, 2 eeslit, hobune. Nende vahel haned ja pardid. Samas pealinnas õnnestus mul käia ka seni odavaimas klubis. Olen igasuguseid odavaid kohti külastanud, kuid see ületas kõik senise. Sissepääsu hind - 10 leud ei olnud midagi erilist. Küll olid erilised üleilmasuured babad, kes täitsid turvanaiste ülesannet. Teisi turvajaid ei olnudki ja kui klubi suleti tulid tädid klubbi sisse karjuma ja inimesi ära ajama. Baaris olid ootamatud hinnad. 50cl viina - 3 leid ja tegelikult oli põhimõtteliselt kõik 3 leid. Muuseas Moldova on eestlastele väga mugav riik, sest hindasid ei pea arvutama, kuna rahavääring on põhimõtteliselt sama mis Eestis.

Peale Gagausiat läksime Transnistriasse. Seni kõik inimesed kellega ma rääkinud olen ei ole sellisest Euroopa riigist kuulnudki. Nagu ka mina alles hiljuti. Otseteed Comratist Tiraspoli ärge kunagi proovige muul viisil kui jalgsi, sest nii saab kiiremini edasi kui ratastel liikuva masinaga. Aga siis Transnistria on endine ja paljude arvamuste kohaselt ka praegu Moldova regioon. Põhimõtteliselt on tegemist Dnestri jõe idakaldaga. Ehk siis Moldova ja Ukraina vahele jääva maalapiga. Riigis elab 700tuh inimest, pealinn on Tiraspol ja maad on 4000 km2. Oluline selle "riigi" juures on see, et tegemist on endise Moldova ala ainsa tööstus seega rikka piirkonnaga, see on ka põhjus miks Moldova sellest lihtsalt loobuda ei saa. Nii, aga Transnistria, kohaliku nimega- Pridenestrovian Moldavian Republic, kuulutas end Moldovast iseseisvaks 1990.aastal ja seni ei ole seda riiki ükski riik tunnustanud. Seega seda riiki de jure ei eksisteeri. Fakt, mis teeb seal viibimise pisut hirmutavaks, mida ma ka kogesin. Aga riigi ainus suur sõber on Venemaa. Seal hoiab korda Vene sõjavägi. Seal on 3 riigikeelt - vene, ukraina ja moldova. Ja see on fakt, mille baasil nad tutvustavad end kui väga moodsat demokraatlikku riiki nagu ministeeriumiametnik nii meeldivalt esitles. Oluline fakt veel, et moldova keele erinevus on see, et Transnistrias tuleb ja kirjutatakse seda vene tähtedega. 2004.aastal suleti koolid kus õpetati moldova keelt ladina tähestikuga. Ukrainast Moldovasse minekul tuleb enamasti läbida Transnistria. Seega teel Odessast - Chisinausse, vahemaa 150km on vaja ületada 3 riigipiiri. Transnistria piiril on oluline Moldova viisa olemasolu ja tasuda tuleb 6 leid või 2,5 grivnat mingit kohalikku maksu.

Transnistrias oli meil ametlik ja mitteametlik kohtumine kohalike organisatsioonidega. Korraldajad rääkisid, et korraldamine oli peavalu ja see lõppes hetkel kui me naasesime ülepiiri Moldovasse. Igal juhul olid nad algul kohtumist korraldanud salaja, kuid salapolitsei olevat selle välja nuhkinud ja probleeme tekitanud. Seejärel aeti asju ametlikult, mille tulemusena kohtusime haridusministeeriumi ametnikuga ja showd tegi ainus piirkonna valitsuse poolt rahastatud noorteorganisatsioon "Prorõv - vist tõlkes Läbimurre. Organisatsiooni liikmed kannavad kollaseid kaela- ja käesidemeid ning lippe. Nad on asutanud noorte liidrite kooli "Che Guevara", kes on ühtlasi ka organisatsiooni ideaal. Nende moto on: "Rossija, Putin, Prorõv!". Ja nad võitlevad tegeliku demokraatia eest! Nad skandeerisid ja mängisid Venemaa e endist NL hümni. Nende etteaste oli huvitav kuid hirmutav. Tekkis tunne, et nad võivad tõesti rünnata. Iga vale sõna oli sütik. Teised organisatsioonid kes end esitlesid said tõelise küsimusterahe ja süüdistuste osaliseks. Osad organisatsioonid loobusid enda tutvustamisest, kuna ma kujutan ette, et Prorõv võib tõesti probleeme tekitada. Pärast selle kohtumise enneaegset lõpetamist kohtusime ühe väga hea ja huvitava organisatsiooni infokeskuses, kus toimus siis päris kohtumine. Transnistrias on oma kohalik raha- Transnistria rubla. Seal tehakse Moldova kõige paremat konjakit ja Tiraspolist saab seda osta 3x odavamalt kui Chisinaust. Mulle teeb nalja, et mul on mitte olemasoleva riigi raha ja konjak:)

Mulje Transnistriast on, et ma sattusin uuesti NLi. Kui Venemaal, Valgevenes, Ukrainas ja Moldovas on tunda muutused ükskõik kuhu suunas siis ja enamasti olen ma tundnud pigem nostalgiat, siis Transnistrias on aeg tõesti seisma jäänud. Seal ei ole midagi muutunud. Need pisut üle poole miljoni inimese elavad täielikus isolatsioonis, sest väidetavalt ei ole sel territooriumil võimalik vaadata teiste riikide telekanaleid ja nt Moldova mobiilifirmad ei pidavat levima.

Väga oluline märksõna kogu reisi jooksul oli turvalisus. Julgen väita, et mõlemas riigis on miilits ikka jõud, mida peab kartma. Miskipärast puutusin ma jõududega selle reisi jooksul korduvalt kokku ja nüüd võin olla ainult tänuli, et ma oskan nii palju vene keelt nagu oskan ja lisaks tundub, et mul on piisavalt kogemust siinse elu ning rääkimisviisiga. Ehk ma tõesti tunnen, et mind päästsid keel ja kogemus. Chisinaus tuleb tõesti passi ja registreerimislipikut kaasas kanda. Meid kontrollitigi ja arvan, et kui keelt ei oska siis ainus võimalus "pääsemiseks" on maksta. Kuid kahjuks seekord nii hästi ei läinud. Igal juhul Eestis ärritun ma selle peale kui politsei küsib protokolli kirjutades kus ma töötan, sest ma leian, et see ei ole nende asi, siis Moldovas on kõik miilitsa asi. Väga vastik! Chisinaust tagasisõit oli seiklusrohkem kui minemine. Kõige pealt minnes sattusin ma babade ja ruuduliste turukottide vagunisse. Selgus, et moldovalased käivad Odessa suurel turul "Sedmoi kilometr" asju ostmas, mida nad Chisinaus müüvad. Perroonil oli kisa ja kära ja vagunisaatja kisas tädide peale, et nad kiiremini end liigutaks ja kõik oli jälle nii naljakas. Kuid väga huvitav oli prouadega rääkida, sai palju päris inside infot;) Nii tagasitulles pakkusin ma piirivalvuritele palju huvi. Moldova oli ok. Transnistria oli pisut hirmutav. Nimelt kutsuti mind rongist välja kontorisse. Selline Kafka "Protsessi" tunne, sest mul puudus ettekujutus, mis nad tahavad. Nii mul siis oli selles mitte-eksisteerivas riigis jutuajamine kohaliku võmmiga, kes tahtis liiga palju teada. Ta tahtis näha isegi Chisinau registreerimist, kuigi selles riigis sellest asja ei ole. Igal juhul oli meil meeldiv vestlus ja ma jällegi "pääsesin". Väga ebameeldiv on olla ametiasutused sellises riigis, kus ma tunnen, et mul puudub kaitse, sest seda riiki justnagu ei ole olemas. Lisaks Ukraina migratsiooniametnik leidis palju aega minuga tegelemiseks. Ma olen viimase 5 kuu jooksul vist piisavalt idas reisinud, sest ma tunnen, et pool aastat tagasi ma sellist jama ei osanud suust välja ajada ja küsimustele poolikuid vastuseid ei osanud ka rahulikult anda. Aga vene keel võimaldab seda väga hästi.

Tagasiteel kuulis mu seljataga istuv papi, et olen Eestist ja hakkas minuga rääkima. Väga huvitav kohtumine. Papi elab nüüd Transnistrias piirilinnas Benderõs, kuid ta oli sündinud ja kasvanud Tallinnas. Sündinud 1933.aastal ja ta vend elab siiani Eestis. Ta ise käis viimati Eestis 1982.aastal. Väga huvitav oli rääkida inimesega, kelle noorpõlve mälestused Tallinnast on väga iseseisvus ja sõja ajast. Rääkis detailselt Pikast tänavast, kus ta elas jne. Lisaks oli ta endine sõjaväelane - piloot ,kes käinud nii Vietnamis kui Koreas. Ta ei olevad kunagi ühegi eestlasega sealkandis kohtunud. Ja kuna ta hetkel on külas Odessas, siis ta kontakt on Transnistria numbrimägiga auto. Number 120:))))))) Sellest ma ei saa aru, et miks neil seal nii väikesed numbrid on. Kuid see on väga naljakas kui keegi tutvustab, et kui näed Odessas autot nr 120, siis see olen mina. Üldse Chisinaus on väga vähe välismaalasi ja ma ei ole kunagi enne tundnud, et ma olen eksootiline, aga 20 minutise rongijaamas istumise tulemusena oli mul 2 numbrist järgmiseks külastuseks, juhul kui peaks majutust või lihtsalt infot vaja olema. Ja seal kohtusin ühe taanlasega, kellega kohtusime u 5 aastat tagasi mingil rahvusvahelisel üritusel. Nüüd tema juba 2 aasta elab ja ajab äri Moldovas.

Väga huvitav reis oli. Pikk kirjeldus, kuid kogemused olid liiga erilised, et neid mitte siia kirja panna. Läheksin sinna tagasi kui viisavaba oleks. Hetkel on viisa liiga kallis ja selle ajamine liiga keeruline. Kui kellelgi peaks olema huvi Eestist Moldovasse minna, siis Eesti kuulub Moldova saatkond Minskis haldusalasse:) Tegelikult saab viisa ka 60 dollari eest Chisinau lennujaamast osta. Huvitav maa, kuid pean ütlema, et olen selle suhtes pisut negatiivselt meelestatud, sest ma tõesti ei näe tulevikku või lahendust. Sest seal ei ole ressursse, mingit erilist tööstust ja noored lähevad massiliselt välismaale- peamiselt Itaaliasse ja Porugali.

2005-10-27T17:55:00.000+03:00

Keelumärgid Soroca kindluses. Nii ei tohi mälestusmärgis viibides teha. Enamus Lääne-Euroopa vennasvabariikide esindajatele jäi eelkõige keskmine hoiatusmärk selgusetuks. Vajasid selgitust.

2005-10-18T16:19:00.000+03:00

Saabusin parasjagu Kiievist, te pole Kiievis käinud.... Nii kelkis papagoi, küll teise kohaga, aga see ütlus mulle meeldib. Olen siis nüüd tagasi oma bisnestripilt Kiievisse. Ma ei ole enne nii seal käinud, et hommikul jõuan ja õhtul tagasi. Põhimõtteliselt on tegemist nagu kruisiga Stockholmi, nagu ma korduvalt oma elus teinud olen. Ajaliselt teeb täpselt sama välja. Ainus vahe, et Kiievisse sõidetakes rongiga ja seekordne valik oli platskart vagun, kus kõig magavad pead jalad koos lootuses, et sinu vahes just ei ole kõige hullemini norskav tüüp. Ma alati kardan platskart vagunit, kuigi ma tean, et ei peaks. Seda tunnet sisestab mu isiklik piletimüüja, kes alati mind altkulmu põrnitseb, et kas ma ikka kindlasti tahan nüüd just platskart-piletit.

Seekord nagu ka igal varasemal korral ei olnud mingeid probleem. Va üks papi, kes õuna sõi. Laual oli ajaleht ja ta sõi õuna u 15cm teraga noa abil:) Ehk siis tõelise relvaga. Tema söömise ajal mõtlesin, et mul on hea meel, et lennukisse sellist nuga kaasa võtta ei või ja tegelikult oleks mul hea meel kui seda rongis ka ei oleks. Lisaks mõtlesin, et see oli täiesti selline papi, kes võib pisut viinasena rüseluse käigus pisut torgata. Seega turvameetmed on head asjad!

Aga eilse reisi eesmärk oli saada Moldova viisa. Nüüdseks on selge, et Moldovasse ma lähen. Sest uskumatu aga tõsi, ma saingi viisa ühe päevaga ja ei maksnud isegi selle eest lisa. Ainus paha asi oli 3h saatkonna sabas seismist. Täiesti jube tegevus. Olen õnnelik, et saan nii paljudes riikides ilma viisata reisida ja veelgi õnnelikum olen, et eile ei sadanud.

Aga viisa taotlemisel selgus, et loomulikult nagu alati pidin kirjutama ka kus ma Moldovas elan. Seda ma loomulikult ei teadnud. Kavalpeana kirjutasin, et elan hotell "Moskvas". Vanal heal ajal oli ju selline igas pealinnas ja vaevalt, et see muutunud on. Konsul ainult imestas, aga aktsepteeris. Nii et ma ei teagi, kas selline hotell on olemas või mitte. Vihjena, et Venemaal ja Ukrainas võib alati öelda, et elad Puškini ja Lev Tolstoi tänaval. Need on igas linnas olemas. Samuti nagu Eestis on enamus asulates olemas Kooli või Jaama tänav:)) S

Õhtul sain veel kokku ühe noore pisut hädas vabatahtlikuga Kiievis. Ja tulemus oli, et ta sai oma mure soome keeles rääkida. Ta ei ole vist 2 kuud soome keelt rääkinud ja vene keelt ta ei räägi ja inglise keele oskajaid on vähe. Seega kujunes meie kohtumine mentorluskohtumiseks.

Neljapäeval sõidan Chisinau'sse, rongiga. Olemas on pilet ja viisa, aga ka risk, et satun Transnistria vangi, sest mul ju selle riigi viisat ei ole. Nimelt Odessast Moldovasse minekuks peab enamasti läbima Transnistria, mis on tunnustamata iseseisev riik. Seal on oma raha ja nad ei tunnista midagi Moldovaga seotut. Rongisõit kestab ainult 5h, kuid see Transnistria läbimine on kohe ärevust tekitav. Osad inimesed räägivad õuduslugusid, et raske on piiri ületada, teised on maksnud 25 krooni ja kolmandad ütlevad, et probleeme ei olnud. Eks paistab, kuidas minul läheb. Üritusel on ka rahvusõhtu, kuhu mina kui Eesti esindaja võtan kaasa pipraviina ja Odessa shampust:)

Glamuur

2005-10-12T15:48:00.000+03:00

Eilne sünnipäev jätkus väga uhkelt. Sattusin nimelt näituse avamisele ja sinna jõudes tuli välja, et oli Helsingi näitus ja seda korraldas Soome Saatkond Ukrainas. Ebaolulisem oli see, et sain üle väga pika aja rääkida soome keelt ja näha "imekaunist" Soome ultraminimalistlikku arhitektuuri. Ei ole ikka väga huvitav. Aga kogu üritus ise oli väga naljakas. Kohe selline, et ma olen tänaseks väsinud sellest kohalikust veidrusest ja ekstreemsusest. Ma täna ei ole väga Ukraina ja ukrainlaste sõber. Ma olen üritanud korduvalt sõnastada, et mis on see millest ma siin puudust tunnen või mis mind häirib. Kõige õigem sõna, mis küll ei ole päris õige, aga siin on täiesti puudu selline minu jaoks vajalik ja harjumuspärane igapäevaeluglamuur. Siin on kõik kuidagi kipakas. Ja see ei ole ainult rahaga seotud, vaid see on pigem arvan kultuuriline eripära ja ma hetkel olen sellest väsinud. Lisaks on väga oluline märksõna "mugavus", mis siin kõiges puudub. Christiani esimene kommentaar koju jõudes oli, et ta naudib lääneeuroopalikku toimimist, mugavust ja elu lihtsust. Ja ma saan sellest täiesti aru.

Nii aga mis siis eile toimus. Eile oli siis Soome saatkonna korraldatud moodsa Helsingi arhitektuuri fotonäituse avamine. Kohal oli väga särav suursaadik, väga tore täta, kärts roosas kostüümis. Lisaks mingi selgelt soomlase välimusega ametnik ja absoluutselt Soome rekkajuhi välimusega fotograaf. Näituse külastajad olid väga kõrge keskmise vanusega. Nagu õhtu lõpuks selgus, olid enamus neist kohaliku arhitektide seltsi liikmed. Loomulikult uurisin, et kuidas need papid infot saavad ja oh mind rumalat, loomulikult neile helistatakse ja öeldakse, et selline üritus tulemas:) Tean, et internet on maailmas väga vähe aega eksisteerinud, aga vahel imestan kuidas ikka ilma saab infot vahetada.

Nii aga näitust avas mingi veider pisut seniilne papi, kes tekitas hulgaliselt piinlikke momente, sest lisaks sellele, et ta ei olnud suuteline suursaadiku nime meeldejätma, ei suutnud ta ka seda ühtegi korda korralikult maha lugeda. Ja asi ei olnud ainult soomepärases nimes, sest ta ei suutnud korralikult takerdumata öelda ka ühtegi kohaliku inimese nime:) Lisaks ajas ta terve avamise käigus suursaadikut taga. Ta vist pidas vajalikuks teda pidevalt lõbustada. Aga avamine algas täiesti ootamatute sõnadega. Käesoleva näituse osas oleme väga tänulikud meie NAABERVABARIIGILE Soomele:))) Ja see on ideaalne näide siinsest mõtlemisest. Pärast viskasime selle lause peale suursaadikuga ka nalja. Ka tema oli mõelnud, et mismoodi siis nüüd naabrid:) Lisaks esinesid avamisel veel 6 ametnikuhärrat. Üks hullem kui teine, väga tähtsad kõned loomulikult. Kõik mehed olid sellised ridikülimehed. Ma olen täiesti kindel, et nende ridikülid olid kusagil kapis peidus!

Avamisele loomulikult järgnes bankett. Mis oli selline järjekordne ohsamumeie üritus. Kõik oli nii ilusilus. Kõik sinised ja kollased õhupallivanikud ja nii jube ilus. Lisaks 3 furšettlauda. Millel oli suur valik kala- ja lihataignas känakaid, mis olid nii suured, et neid lihtsalt ei saa normaalselt süüa, siis suur hulk singi ja vorstivõileibu. Siis taldrikud olid sellised kõik erineva pildi ja suurusega ja erinevad kahvlid ja erinevad klaasid. Ja kogu see kraam on kokku selline, et juua ja süüa lihtsalt ei ole võimalik korraga. See meenutas mulle kunagi kuuldud juttu kusagil Lõuna-Eestis toimunud koostöökohtumisest. Kohtusid Eesti ja Vene delegatsioonid ja vastuvõtul oli samuti rootsi laud. Vene delegatsioon oli sattunud segadusse, et midagi on valesti. Pikk laud keset tuba toidust lookas ja toolid lauast kaugel seina ääres. Probleem lahendati loomulikult toolide laua äärde lohistamisega.

Eilne seltskond oli pisut peenem. Inimesed lihtsalt võtsid terved singivõileva liuad ja läksid istusid seinaäärde. Ja kõige tipuks söödi sellelt liualt ära ainult kõikide võileibade singid. Sai jäi alles. Selliseid taldrikuid oli palju. Lisaks oli probleem, kuhu panna kasutatud taldrikd. Ja sellises olukorras on ju täiesti normaalne, et sa paned selle furšett lauale toidu vahele!!!!!!!!!! Ühesõnaga taaskord meeletu komöödia, aga tegelikult olen ma vist ikka meeletu snoob, kuid mulle päris nii ei meeldi. Kindlasti ei ole ma kunagi enne vastuvõtul nii palju purjus inimesi näinud:) Sest konni sai ju palju ja eriti siis kui konnivalajaga sõpsiks said. Kui meie lahkusime, oli keskmise laua ümber kogunenud natsalnikuhärrade rühm. Toimus aktiivne toostide ütlemine, kesksel kohal väga tähtis oblasti kultuurijuht, kes avakõnes avaldas soovi elavdada Soome ja Ukraina vahelist taidlus- ja kultuurirühmade koostööd.

Ma ei tea kas ma olen suutnud seda nalja edastada, aga see kohati on ikka natuke liiga palju. Või olen mina lihtsalt selline snoobiplika, kuid mis teha kui selline loomulik iseenesestmõistetav kõiki-võileibu-kotti-mittetoppiv suhtumine mind rõõmsamaks teeb ja mulle rohkem sobib.

PS Väike Odessa shoppingu kommentaar. Kui te juhtute olema selline minusugune nohiklik aeglane ja tagasihoidlik Eesti tüdrik, siis siinne saapaturg ei ole kindlasti teile mõeldud. Oma sooviga pean kuhugi külapoodi kummikuid ostma minema, sest need on vist ainsad pisut madalama kontsaga sügisjalatsid.
Kuid kui teil on soov ülepõlve-sääre, kuldse nina, roositikandi, 10 cm tikk-kontsaga sügisjalatsi järgi, siis palun- Odessa on just teile mõeldud saapaparadiis!
Igaljuhul on alanud Saapajaht Odessa moodi.

Talvejope ja -mütsijahti ma nii ei karda, sest dubljonka ja läkiläki valik peaks siin ometi hiilgav olema.

2005-10-11T17:41:00.000+03:00

Tänane päev on olnud täiesti ootamatult tore! Aitäh kõigile! Töökaaslased said siiski vahvliküpsisepead ja tundus, et kõigile maitses. Olulisem siiski, et meie office on keeratud kama-usku ja Vana Tallinn on niigi klassika. Kuigi uues kuues - koorelikööri näol. On toredaid päevi ja toredaid päevi, kuid lisaks on veel väga toredaid päevi!

Sügis

2005-10-10T15:35:00.000+03:00

Umbes kuu tagasi kirjutasid enamus inimesi, kelle blogisid loen, et Eestisse on jõudnud väga ilus sügis. Nüüd on jõudnud ka Odessasse sügis. Sügis tuli kohe äkki. Eelmisel nädalavahetusel Kievis oli juba sügis ja siis mõtlesin, et huvitav millal sügis Odessasse jõuab. Ja nüüd on ta siin! Laupäeval läksid kastani lehed täiesti äkki kollaseks ja koristajatädid pühivad nüüd lisaks kastanimunadele ka kastanilehti. Platanid ja teised puud on endiselt täiesti rohelised. Lisaks paistab siin pidevalt päike. Viimase siin oldud kuu jooksul on siin vaid korra sadanud, see oli rohkem tibutamine kui päris sadu. Iga päev lõõmab päike. Kui õige koha peal olla saab nina veel ka punaseks. Kuid sügis on tunda ka õhus. Õhk on värskem, kargem, nii et päris iga päev enam plätuga ringi ei jookse ja sügisjope on ka kapist nagisse kolinud. Ning hommikul on toas selline jahedus, et ma nüüd kohe ei suuda otsustada kas hankida endale hommikumantel või lülitada radiaator sisse:)

See pilt on veel suvisema Odessa pilt. Kuigi sel õhtul oli jube külm ja ma kandsin esimest korda paksemat jopet. Siiski pilt on meeletult ilus. Nimelt pildil on Primorski bulevard, mille lõpus paistab Pushkini kuju ja selle taga linnavalitsus. Osade turismiraamtute kohaselt on tegemist maailma kõige ilusama bulevardiga;)

Tänasest on siin jälle igapäevane elu. Chrstian on bäk in välismaal. Minul on käimas sünnipäevaprojekt. Tundub, et tuleb täitsa tore päev. Täna peale tantsu tuleb minna kooki meisterdama. Ma ei ole siin kordagi kooki teinud ja ma ei tea veel kas koogipõhja müüakse. Kui müüakse saavad töökaaslased kräsupead ja kui ei müüda, siis küpsisepead! Mingit pead söövad nad igal juhul. Lisaks on käimas väike reisikorraldusärevus, sest nagu endiselt on selge, et Moldovasse minemine on ikka üks katsumus ja sinna minemiseks peab olema hakkaja ja südikas:) Ma sellest pisut küll juba väsinud. Endiselt ma ei tea viisaprotseduurist mitte kui midagi.

Kuna ma olen enne oma blogi kaudu saanud vastuseid mitmetele küsimustele, siis seekord mind huvitab, et kas keegi teab kas eesti keeles on õigem Kiev või Kiiev. See on mul alati probleem, aga ma ei ole seni kusagilt vastust saanud.

2005-10-07T17:25:00.000+03:00

Viimasel ajal ei ole ma eriti midagi kirjutanud. Lihtsalt ei ole tuju olnud, kuigi kirjutada on palju. Sest nagu alati ei ole siin ükski päev sarnane eilsega. Mul on väga hea meel, et nüüdseks on seda mulle kinnitanud ka teised Odessat külastanud inimesed. Pidevalt juhtub midagi veidrat või naljakat. Minu uus ameerikasõber Robert, kes lahkus lõpuks Ukrainast pühapäeval märkis siinse elu veidra koomilisuse ära. Kuigi ta on pastor Floridast, leidis ta siin esiteks organisatsiooni kellega koostööd teha ja nüüd ma alustame koos ameeriklastelt organisatsiooni heaks fundraisimise. Kuid lisaks kasutas ta siin hulgaliselt kohtinguteenuseid ja leidis vist nii mõndagi huvitavat, sest tal on kindel plaan jaanuaris tagasi tulla. Kuigi meie kohtumine Odessas oli minule huvitav kokkusattumus, siis veelgi uskumatum oli see, et me jooksime veel ka Kievis samamoodi kokku. Ma ei teadnud, et ta veel Kievis ka peatub, kuid sain selle ikkagi teada, sest olime juhuslikult samas baaris.

Viimasel ajal on väga palju juhtunud. Mulle tundub, et hetkel on vaheetapp, sest mul ei ole olnud ühtegi tavalist või odessarutiinset päeva viimase pooleteise kuu jooksul ehk sellest ajast alates kui ma siit lahkusin. Peale tagasitulemist on üks pidev pidu ja trall olnud. Selle nädala märksõna on Christiani ära saatmine. Nii kurb nagu see ka ei ole, aga ta lahkub juba pühapäeval. Siiski ma ei ole nii palju väljas käinud terve siin oldud aja jooksul või tegelikult väljas käimine ei olegi nii oluline. Olulisem on minu oma korteris toimunud megaolengud. Ja pean tunnistama, et peale tema lahkumist selliseid asju jälle ei saa toimuda, sest siin ei ole ühtegi teist inimest kellega see nii chillilt võimalik oleks. Ära saatmisnädal on loomulkult tähendanud igapäevast pisut shvipsis olemist, kuid see toimub loomulikult väga peenelt shampanjaga või vähem peenelt kaseviinaga, mis siiski on vaieldamatult kõige parem. Lisaks soovitus shampanja kohta, et kuigi Odessa poolmagus on hea, siis Frantsuski Bulvari poolmagus on vaieldamatult parim ja kõige parem ja peenem on loomulikult mõlema firma kuldne. Täna õhtul toimub pidu Odessa suurimas magalapiirkonnas asuvas kohalikus diskoteegis. Ma arvan, et seal on veel hullem lihaturg kui siin tavaliselt. Kindlasti on seal inimesed max 16 aastased ja paljast ihu on oluliselt rohkem näha ning kingakontsad on tõenäoliselt 5cm kõrgemad. See on selline koht kuhu ma igal ajal ilmselt ei julgeks minna ja see asub kesklinnast ehk minu kodust täiesti võimatult kaugel, siis ma sinna niisama ei satu ka. Täna on viimane võimalus.

Sellest nädalast käin taas tantsimas. Olulised muudatused sellel hooajal on, et lisaks õpime veel ka tangot ja india tantsu, aga trennn on endiselt väga hea. Peale suvist mittemidagi tegemist on minu rind oluliselt paremini liikuma hakanud ja verbljut (tõlkes kaamli liigutus) tuleb ka oluliselt paremini välja. Lisaks on käimas vene keele kursuse ettevalmistus ehk siis otsin kursust või õpetajat. Nii, et tegemist jätkub, kuigi mulle pidevalt tundub, et alates esmaspäevast jätkub mul 2.poolaeg siinset pisut rutiinsemat elu, vaatamata sellele, et eelmisel nädalal jõudsin järeldusele, et mul ei ole siin 5 kuu jooksul olnud hetke ja perioodi kui oleks väga igav või väga pahasti. Ma lahutan enda meelt väga hästi.

Kahe nädala pärast lähen Moldovat visiteerima. See on mu kindel plaan olnud ja nüüd see võimalus ka avanes. Mind nimelt valiti osalema õppereisile "Noorsootöö Moldovas". Sellisest õppereisist sai tegelikult alguse ka plaan Ukrainasse tulla. Kuigi Kišinau asub Odessast vaid 150km kaugusel on sinna minemine esmapilgul keerulisem kui Gröönimaale minemine. Ma pean saama viisa, mille jaoks pean tõenäoliselt 2x minema Kiievisse. Lisaks ma ei ole kindel, et ma tegelikult saan ikka Kišinausse siit rongi või bussiga minna, sest teatavasti asub sel lühikesel teel tunnustamata riik Transnistria, mille läbimine võib olla keeruline. Seda kuna nad ei tunnista Moldova viisat ja nende enda viisat ei ole võimalik saada, sest neil puuduvad esindused. Osad inimesed olevat Moldovasse minemiseks läinud läbi Rumeenia. Kuid osad inimesed kinnitavad mulle, et probleeme ei teki kui mul on olemas nii Ukraina kui ka Moldova viisa. Eks paista. Ikkagi tundub selline reisikorraldamine täiesti võimatu. Kui ma oleks hetkel Eestis, siis ma ütleks, et ma ei tahagi mujale kui Lätti või Soome reisida:)) Noh nii hull ei ole, aga lihtsat reisimist armastan ma küll.

Täna oli mul ülemusega nõupidamine. Panin oma tulevikuplaani paika. Teen organisatsioonile uue inglise keelse voldiku ja proovin parandada ka kodulehe inglise keelset versiooni. Need tunduvad mulle väga head väljakutsed. Lisaks on siin veel nipetnäpet teha. Sel nädalal õpetasime lastele suurte mullide tegemist. Juhul kui te ise seda proovima hakkate, siis pidage meeles, et Fairy on vaieldamatult parim mullivee tegija, muid ei ole üldse mõtet isegi proovida. See nädal on möödunud ka kõikvõimalike Eesti uudiste saamise tähe all. Siia ilma on sündinud uued inimesed, palju sünnipäevasid ja hulgaliselt keerulisi ning veidraid isiklikke muresid Eestis. Nüüdseks on kõik jälle vist täitsa ok.

Kiev

2005-10-06T18:14:00.000+03:00

Alustuseks pean mainima, et siin kontoris on terve nädala toimunud väga naljakas tegevus. Üks väga kunksmoori välimusega proua - suured hallid juuksed, konksus nina ja konksus selg, loeb mingeid traktaate ette ja üks nii u 14-aastane noormees trükib selle arvutisse. Vahel nad vaidlevad ka. Ma kunagi ei kuula millest jutt käib, kuid kuna väga palju mainitakse Juštšenko nime, siis mulle tundub, et need on mingid - Olukorrast riigis - raportid mis ta ette loeb. Mulle meenutab see aruandeid, mida ema tegelaskuju kirjutas filmis Goodbye Lenin.See kõlab siin väga naljakalt, sest see toimub iga päev viimasel ajal.

Nii, aga tahan pisut jäädvustada Kievi mälestusi. Nädalalõpp läks täpselt nii nagu ma plaanisin. Ja kuigi see läks väga kiirelt, siis mul oli ikkagi tunne, et tegemist oli pika ajaga, sest me tegime väga palju. Esimest korda käisin Kievis bussiga ja mulle meeldis, sest see on kiirem. Minnes ma loomulikult kujutasin ette kuidas ma end bussiistmele 6x tunniks kerra tõmban ja tudin, kuid see illusioon purunes hetkega kui nägin tuugalt täis mikrobussi, millesse ma ronima pidin. Ma sain viimase istumiskoha, kuid sõidualguseks oli loomulikult ka vahekäik inimesi täis. Tegelikult läks sõit täiesti ootamatult toredasti jälle, sest mu kõrval seisis naisterahvas, kes nagu hiljem selgus on pärit Odessast kuid 5 aastat elab juba Tallinnas. Ta oli just teel piletitele järgi. Väga tore naine oli ja lahe oli rääkida Tallinnast detailselt. Pärast veetsime veel pool päeva koos ka Kievis ja loodan teda kunagi ka ehk Tallinnas näha.

Eelmisel nädalalõpul nägin täiesti uut Kievit. Esiteks käisime väljas ja balletti vaatamas ja Lavras ja olime lihtsalt ja veel palju muud. Ballett oli väga hea, täiesti ootamatute eriefektidega. Baleriinid sõitsid seinal mingil astmel ülesalla. Pisut naljakas oli see, aga tants oli väga heal tasemel. Klubis ja pubis oli väga tore. Lavras ma koobastesse siiski ei saanud, sest mu kostüüm ei olnud vastav. Pea peab olema kaetud ja pikk seelik peab olema. Mul ei olnud kumbki ja ma lihtsalt ei olnud nõus sinna pühakotta sisenema 20 grivnat maksvas tumesinises puuvillases hirmsas kitlis. Otsustasin, et lähen sinna järgmine kord ilusana. Kievis elasin Yulia juures. Üldse seltskond oli super - Timo, Veronica ja Yulia. Kievi nägu muutus minu jaoks. Seni on Kiev olnud minu jaoks väga ilus sotsarhitektuuriga linn. Seekord nägin esimest korda vanemat ja armsamat Kievit. Ma ei tea miks ma sinna kanti kunagi enne ei ole sattunud, sest see on palju ilusam kui Maidani ümbrus.

Kõige ootamatuma elamuse sain pühapäeval vabaõhumuuseumis. See asub u 25 km Kievist ja on tõesti külastamist väärt. Ma ei ole väga suur talukultuuri austaja, kuid Ukraina talukultuur tõesti üllatas mind. Eestis on talundus igal pool väga sarnane. Ukrainas on rohkem erinevusi. Eks riigi suurus määrab ka palju. See külastus oli väga inspireeriv erinevate sisekujunduselementide osas. Leidsin seal palju elemente, mida ma kujutasin ette, et võiksid täiesti olla minu kunagises tulevikukodus. Lisasin siia pildi vitsaiast, mille sarnast ma kunagi näinud ei olnud. Lisaks ei olnud ma kunagi varem käinud väga vanas ja puidust ortodoksi kirikus. See oli väga väga kõrge, kolme sibulaga ja väga muljetavaldav. Lisaks on Ukraina talu katus tehtud viljakõrtest. Ma ei tea kas see on õige termin selleks. Katus näeb välja nagu Eesti rookatus, kuid seespool on viljapead ka ja tundub, et katus ei ole väga kauakestev. Kui keegi peaks kunagi Kievi kanti sattuma, siis sellesse muuseumisse soovitan minna. See on muidugi meeletult suur. Meie jõudsime läbida ainult 2 vana-Ukraina regiooni. Vist u 5 jäi külastamata.

Partiviikend

2005-09-29T11:56:00.000+03:00

Homme hommikul alustan eeldatavasti meeldejäävat reisi Kiievisse. Seekord lähen bussiga. Esiteks näen siis rohkem maad ja teiseks võidan ühe öö ehk saan pisut pesu pesta. Täna õhtul rongile minemine tundub võimatu mõttena. Loomulikult pean ma kõigepealt pileti saama. Aga nüüd Kiievi juurde. Kuigi on mu siinne ja ka mujal olev elu on olnud meeletu, siis selle nädalavahetuse suhtes on mul vägavägaväga kõred ootused. Ainus nädalalõpu eesmärk on - PIDU PIDU ja PIDU. Vahepeal loomulikult kultuuriprogramm, nt läheme laupäeva õhtul Kiievi ooperiteatrissev vaatama balletti Silfida. Lisaks on mul kindel plaan Lavrat külastada, sest sinna ei ole ma veel seni jõudnud.

Aga miks ikkagi nüüd, sest lisaks sellele, et Kiievis on mul nüüd esimesed väga ägedad uued sõpsid, siis olulisim loomulikult on, et kodumaalt saabub üks väärt peenmees Timo. Ja tema tundub mulle olevat inimene, kelle slõugan on: good rock guaranteed! Ja see mulle täiesti sobib. Lisaks loomulikult saan ma lisa Kasekese kommi talvevarudele. Kuid enne kui rock-weekend saab alata on mul vaja pisut tööd teha. Seekordne töö seisneb mingi vanurite supiköögi pildistamises, sest ma olen ju kuulus 2-minipiksli votugraaf:) Ma pean pildistama vanureid söömas ja see on üks asi mis ei ole mulle kunagi meeldinud. Väga veider ülesanne ikkagi. Selle lõppedes ootabki Kiiev.

Uued sõpsid

2005-09-28T15:01:00.000+03:00

Mul on väga hea meel tutvustada teile oma väga head uut sõpra Christiani, kes on pärit Saksamaalt. Eriti tore on see, et ta on pärit Ida-Saksamaalt ja on olnud pioneer ja saab seega igasugustest asjadest ja naljadest väga hästi aru:))) Ühesõnaga saab temaga väga palju nalja. Tema ainust viga on see, et ta lahkub Odessast juba 2 nädala pärast ja sellest on väga kahju.

Aga üldiselt võib öelda, et viimased nädalad on kohe täiesti uskumatult toredad olnud. Palju uusi kogemusi, kohe igasuguseid, millest siin rääkida ei saa või ei taha. Eelmisel nädalal osalesin paar tundi konverenstil, mis toimus Odessa kõige kaugemas nurgas ühes jubedas pansionaadis, kust leidsin Odessa väidetavalt peamise geiklubi. Ikka ma leian need üles. Lisaks oli konverents täiesti surmigav, kuid ma pidin seal olema, sest ma hea inimene laenasin neile oma läptoppi. Kohvipausi ajal juhtus midagi sellist, mida juhtub ainult filmis, kuid nüüd juhtus minuga ja selle juhtumise tulemus on see, et Epp on väga hea vabatahtlik:)) Ühesõnaga läksin mina tutvuma pansionaat Mirnõi hinnakirjaga. Samal ajal üritas keegi välismaalane hotelli meeleheitlikult sisseregistreeruda, aga kahjuks proua letis pa-angliski njepanimõm. Seega maailmapäästja vabatahtlik eestist pakkus oma abistava käe. Tegemist oli Floridast pärit preestriga, kes tegeleb ülemaailma ka sotsiaalprojektidega. Korraldab eri riikides töölaagreid ja aitab lastekodusid jne. Täiesti uskumatult avatud mõtlemisega ja ratsionaalne ameeriklane. Selgus, et ta oli Odessasse tulnud kontakte otsima, et järgmine aasta siin töölaagreid korraldada. Teda huvitasid lastega tegelevad organisatsioonid ja lastekodud, kuna oli kuulnud, et riigi lastekodud on siin hirmsad. Ta oli just saabunud ja keegi tore inimene oli soovitanud tal ööbida seal maailmalõpus asuvas pansionaadis ,kus ta maksis 30dollarit öö eest. Järgmisel hommikul kohtusin veel temaga, et pisut teha taustauuringut, et kes ta ikka on ja kas on usaldusväärne. Nüüdseks elab Robert kesklinna korteris ja maksab 25dollarit ja on nädala meie organisatsioonis käinud ja tundub, et ta on kõigiga sõber ja koostöö võib alata. Mul on kohe väga hea meel, et olen saanud kuidagi kasulik olla ja eriti hea meel on kui see koostöö reaalselt toimima hakkab. Täna käisime järjekordsel ekskursioonil soojakutes, kus lapsed elavad. Homme saan pildid kätte. Täiesti uskumatu maailma on see ikka. Ekskursiooni tegi väga eriliseks meie transport - 1963. aasat Volga:))) Ägešš uunikum. Auto liikuma hakkamine tundub tõelise takeoffina ja kui täna bensujaamas käisime, soovitati selle autoga sõjaväebaasi minna, et sobivat kütust saada. Juht oli sama ajastu mees ja oma autoga täiesti sama stiili esindaja.

Prantsuse ja Inglise Guyana

2005-09-27T18:41:00.000+03:00

Soovin jagada teiega ühe teise EVS vabatahtliku tegemisi. Madis on nüüdseks 6 kuud elanud ja töötanud Prantsuse Guyanas. See on tõenäoliselt riik, millest enamus inimesi kunagi mõelnudki ei ole. Hiljuti külastas ta veel teist suhttundmatut riiki Inglise Guyanat. Kuna ta elab seal veel 6 kuud ja tema kirjutised on alati väga huvitavad, siis panen selle ka oma blogi üles.

Madise kirjutatud:

Mina tulin siia võitlema selle eest et inimesed üksteisest halvasti ei arvaks ja üksteise vastu kenad oleks. Kodust lahkudes irvitasin selle tühja lause üle sest ei kujutanud ette kuidas seda teha saab. Nüüd õpetan riigikeelt et kõik üksteisest aru saaksid. Tundub asjalik tegevus olevat. Siin on kole põnev vaadata rassismi ja integratsiooni, see on Eesti omast nii erinev.

Cayennist käiakse tihti Surinaames ja Brasiilias shoppamas. Aga peaaegu keegi ei ole käinud Inglise Gujaanas ja selle pealinnas Georgetownis. Isegi need noored kes on ema või isa poolt sealt pärit, ei oma mingisugust ettekujutust kuidas seal elu on. Arvatakse et seal ongi Põrgu.

Üks keskmine tõsine georgetownlane Cayennis võrdub labase prostitutsiooni, viletsates tingimustes squattimise ja röövimistega. Seda imagot kujundavad siin immigrandid kes äraelamiseks suurt vahendeid ei vali. Sama kehva stereotüübiga on veel 2 klassi haridusega pussitajad ja revolvrikangelased brasiillased ja tapjad voodoo-haiitilased. On see kõik 100% tõsi? Tundmatut asja ikka kardetakse.

Georgetowni ja Paramaribo üliopilased käisid nädal aega Cayennis prantsuse keelt õppimas ja kultuurivahetusel. Ma aitasin seda korraldada ja sain omale mõned põnevad sõbrad. Varsti pärast seda hakkas info levima et dominikaanlaste assotsiatsioonis räägib keegi inglise keelt ja nüüd on see omamoodi ka nende organisatsiooniks muutunud. Niiviisi ma puutusin nendega esimest korda lähemalt kokku. Nüüd ma tean Georgetownist rohkem kui kõik prantsuse gujaanalased kokku ja ma olen selle üle ääretult uhke. Sest me käisime sõbraga seal.

Ja meil ei olnud mingit aimu mida oodata. Sest Cayennis me olime kuulnud kümneid lugusid, mida kõik uskusid ja üksteisele rääkisid ja mille kohta me juba enne lahkumist teadsime et need ei ole tõsi. Mulle meeldivad eriti need – seal ei ole kodusoda ikka veel labi saanud, kõik inimesed kannavad juba lapsest peale rastapatse ja jaapanlased põletavad suuri metsi maha et põldudele ruumi teha. Mingit sõda ei ole, on hoopis rahu. Pool elanikkonnast on hindud ja ma ei ole ühtegi rastapatsidega hindut näinud Gujaanades. Jaapanlasi seal ei ole üldse ja alepõllundust seal eriti ei tehta. Mu kõige kõrgem ülemus andis mulle ka konkreetset nõu – Madis! Ära sinna mine! Me olime kõigeks valmis ja meil ei olnud õrna aimugi mida oodata.

Piiripunkti värava raudvarbade vahelt sirutab meie poole kaks jõmakat kätt ja nende omaniku hääl kriiskab „Fat man is here ! Fat man takes you to Georgetown !” Täistuubitud minibussi spidomeeter ei tööta. Paarsada kilomeetrit pealinna on ülehelikirusel slaalom jalakäiate, autode, kitsede, jalgrataste ja hobusevankrite vahel. Turvavöö oli ainult Fat manil endal. Üks jalakaija jääb meile tee peale jalgu, ta sirutab käe aknast välja ja annab sellile sõidu pealt litaka mööda põske.

„ Yo white bway ! Welcome to Gwayaana man ! ” Algul me vahtisime liiga palju ringi. Meid vahiti ka sama palju. Siis võeti meid vist omaks. Ja tuli välja et kui meiega üritati rääkida siis lihtsalt selleks et neile meeldib palju rääkida. Nad ei küsinudki eriti raha ega suitsu ja ei üritanud midagi müüa. Cayenne on hullem.

Kesklinnas tahtsid meid pidevalt alla ajada uhkete maalingute, superlaiade valuvelgede ja kõva tümakaga minibussid. Me olime kindlad et need on mingid gängide liikuvad peod. Mõni aeg hiljem me kimasime juba rahulolevate irvetega ise selles muusikat ja inimesi täis tuubitud kastis kesklinnast eemale, juuksed uljalt tuules lehvimas. See oli ühistransport.

Meie sõbrad ülikoolist olid imelised giidid, nad viisid meid enda kodudesse ja näitasid kuidas nad elavad. Seal oli aasta alguses kuulus üleujutus ja me nägime majadel vee jäetud jooni. Kes elas kahekorruselises majas, sellel vedas, ta sai asjad teisele korrusele tassida. Enamus inimesi on usklikud, igal pool, ka maal ja väikestes külades, vahel päris keset põldu on hiinlaste ja hindude templid, punased ja luitunud lipud bambusvaiade otsas, mosheed ja kirikud. Kes ei ole usklik on rudeboy ja bad man, turisti hirm.

Vaesus on üldine. Elamurajoonides on asfaldi asemel augud ja muda. Tänavavalgustuse asemel on teede ääres tünnides lõkked. Kõigis majades ei ole jooksvat vett ja elektrit. Madalad väikesed majad on tihedasti üksteise vastu litsutud. Ja siis on mingi baarikese kõrval majadest kaks korda kõrgem kõlarite torn mis reggaet tümistab. Sound System.

Rahvastik koosneb 7 % indiaanlastest, 35% orjapidamise ajal aafrikast toodud mustadest ja kreoolidest ja 50 % peale orjapidamise lõppu lääne-indiast toodud hindudest. Kõik need importimised tehti selleks et valgete kolonistide istandusi käigus hoida. Need rahvused elavad nüüd juba sadu aastaid koos ja räägivad omavahel ilusti oma kariibimere reggae-inglise keelt. See ongi Prantsuse Gujaana rabav erinevus naabritest – meil siin on niivord palju hiljuti saabunud immigrante kes ei ole veel mõelnudki oma elustiili muutmise peale ja ei ole jõudnud veel omavahel seguneda. Elu laheb edasi nagu vanal kodumaal. Mosaiik mida alles hakatakse kokku panema.

Huvitav kui palju valgeid on käinud Georgetowni getos hindu kodus õhtust söömas. Pimedas. Cayennist lahkudes anti meile kaasa ultimaatum – pimedas ärge mingil juhul hotellist välja minge. Võimaluse korral valges ka mitte. Meie lolli juttu kuulda ei võtnud ja meil oli kogu aeg ja igal pool lõug ripakil. Ilgelt põnev oli. Ettevaatlikud olime ka ja midagi hullu ei juhtunud.